Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (seitsmes)

Kõigi Invasiooni lugude välja sorteerimiseks klikka siia.

NB! ENNE LOE KUUENDAT OSA!

NB! NB! LÕPETADES KINDLASTI KOMMENTEERI KOGU INVASIOONI!!!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.

*Kadrioru loss*

Kender läheb vaatama, kui suured on plahvatuse kahjud, sest see suur kõmakas ei saanud ju muu olla. Kõlavad mõned valangud nii hoonest kui kusagilt väljast. Siis jõuab Kender koridori nurgani ja näeb olukorda. Lossi peaust enam ei ole, auvahtkond on arvatavasti surnud. Scoutsid varjuvad kahele poole seina tekkinud ümarat auku ja sihivad kedagi või midagi maja ees. Ellujäänud politseinikud hoiavad ennast taha poole. Nähes Kenderit tõuseb üks sõdur põlvelt ja tuleb tema juurde.

Sõdur – RPG granaat otse peauksest sisse. Ajateenijatest auvahtkond on surnud, paar mundripolitseinikku samuti, üks meie oma liikus majast välja, sai haavata, lamab maja ees. Me ei saa talle ligi.

Kender – Kes seal väljas on?

Sõdur – Trolla ja Joala. Lihtsalt seisavad ja ootavad.

Kender – Miks te neid maha ei võta?

Sõdur – Laske kuulsite? Me üritasime. Joala vist sai haavata, aga ta hoidis Trolla selja taha ja sellele ei teinud kuulid midagi. Igatahes meie omad mitte. Teil vist on midagi paremat?

Kender – Hoidke neil silma peal.

President, peaminister ja riigikantsler on Kenderile järgnenud. Nad on täielikus hämmingus.

Kender – Siin lähevad asjad nüüd natuke käest ära.

RK – Mis mõttes... lähevad?

Kender – Hoidke tahapoole. Annan teid politseinike ja teie endi turvameeste hoole alla. Scoutse läheb seal eespool vaja.

Kender jõuab granaadiauguni täpselt õigel hetkel, et näha kõige uskumatumat asja üldse.

Kender – Püha pask!

Agent Sepp jõuab Kadriorgu ja näeb olukorda mehhatronide selja tagant. Joala ja Trolla. Ta jääb varju ja võtab telefoni, et Kenderiga ühendust saada. Äkitselt näeb ta sama, mida Kender.

Sepp – Mida vittu?!

Trolla ja Joala kõrvale hõljub veel üks mehhatron. Just nimelt hõljub. Ta taldade alt lõõmavad miniraketimootorite leegid. Ta hoiab käsi kehast natuke eemal ja kasutab neid stabiliseerimiseks. Ja siis maandub kerge mütsatusega. Kender on korraks hämmeldunud.

Üks sõduritest – See on ju Putin!

Kender – Ärge olge loll, kapral, te teate millega meil tegemist on, see on lihtsalt tema koopia.

Kender on enda hetkelise hämmelduse jooksul seisnud keset ajutist koridori, mis on granaadi poolt tekitatud. Sõdurid on kahel pool teda varjus. Mehhatronid näevad teda kindlasti. Putin, Trolla, Joala. Kenderi telefon teeb peaaegu kuuldamatu piiksu ja tema paremas kõrvas olevasse juhtmeta kõlarisse kostub teade.

„ Agent Sepp kohal, mehhatronide selja taga“

Kenderit tabab selgushetk. Ta astub varju.

Kender – Leitnant.

Leitnant – Mina.

Kender – Teil täpsuslaskur on?

Leitnant – Just nii.

Kender – Tema keskendub Joalale. See on võimalik hävitada tavakuulidega. Mina lähen välja. Teised teie mehed katke mind, te suudate teisi kahte ka küllalt häirida, et mina saaks teha, mis mul vaja, aga vaadake, ette. Agent Sepp on ka väljas. Ärge teda maha laske. See on kõik. Kui ma välja astun, avage tuli.

Kender astub tagasi koridori keskele. Tõstab parema käe varuka suu juurde.

Kender – Sepp, mina võtan Trolla. Sina Putin.

Sepp – Sain.

Kender võtab enda põuekabuurist Glocki ja laseb salvel põrandale kukkuda. Selles on tavalised padrunid. Teises salves on hoopis teistsugused. Lõhkeva peaga.

Kender – Teeme ära!

Ta sihib kahe käega Trollat ja laseb esimese lasu. Astub kiirel sammul rusude vahelt välja ja külg ees paremale. Sinnapoole, kus on tema poolt vaadates trolla. Parklas olevad autod pakuvad talle varju. Scoutsid avavad rusude vahelt ja akendest tule. Joala kukub varsti. Tema on maas. Trolla annab korda mööda rusude vahele, akendesse ja Kenderi pihta valangutega tuld. Putin lihtsalt seisab, kuulid põrkavad temalt.

Sepp näeb Kenderi tegutsemist ja ta teab, mida tegema peab. Ta võtab vasakult põuest nukid. Mitte tavalised. Ta paneb need paremasse kätte ja lülitab tööle. Need ümisevad vaikselt ja teravad titaanium orad helendavad elektrisiniselt.

Kender tühjendab sihitud laskudega salve Trolla pihta, on näha kergeid vigastusi, aga Trolla seisab ikka ja annab kõige pihta tuld, mis liigub. Kender kükitab ühe tumeda maasturi taha. Laseb ka sel salvel maha kukkuda. Tal on üks salv veel. Selles on juba lausa erilised padrunid. Kuuliks on karastatud klaasis kahekambriline ampull. Kokkupõrkel saavad kaks ainet kokku ja tekib väike, kuid äärmiselt võimas plahvatus, mis põleb veel ka tagantjärgi nagu napalm. Ta laeb Glocki.

Sepp – Türa! Türa! Türa!

Ta jookseb nurga tagant välja. Leitnant näeb teda ja annab käsu lasta vaid kindlalt sihitult. Agendid ei tohi pihta saada.

Sepp jõuab Putinini ja virutab talle nukkidega vastu kõrva. See toimib. Kõrv saab viga. Putin üritab küünarnukiga Seppale näkku lüüa. Sepp põikleb eest ja tema järgmine hoop tabab Putinit kõhtu. Sinna jääb järgi põlenud äärtega, piklik haav, mille keskel lööb sädemeid. Nüüd saab Putin ka talle pihta. Ta lendab pikali. Scoutsid annavad Putini pihta koondtuld.

Samal ajal kui Sepp Putini poole jooksma hakkab tõuseb Kender maasturi tagant ja laseb esimesed lasud uute padrunitega Trolla pihta. Need teevad silmnähtavalt viga. Neli esimest tabamust vigastavad raskelt torsot ja viivad küünanukist vasaku käe. Trolla ei suuda enam kuulipildujaga sihtida. Viies tabamus viib parema käe. Trolla on relvitu. Kolm lasku otse näkku. Trolla kukub.

Sepp saab püsti. Ja tabab Putinit näkku. Putini nina ja vasakpõsesarn purunevad. Ta paiskab Sepa uuesti pikali. Tõstab jala agendi kohale. Sepp näeb talla all raketimootorit, milles süttib säde. Putin tahab ta ära küpsetada. Tulistamine. Kolm eristatavat lasku.

Mootoris säde kaob. Putin langeb Sepa kõrvale näoli maha. Tema kukal on sodiks ja põleb. Kender oli täpselt tabanud.

Sepp – Miks nad sulle alati paremad asjad annavad?

Kender aitab Sepa püsti. Mõlema ülikonnad on räsitud kuid nad näevad head välja, arvestades asjaolusid.

Ja ümbrust. 

Rusud.

Slow motion.

Kontrastid.

Muusika.

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (kuues jupp)

Kõigi Invasiooni lugude välja sorteerimiseks klikka siia.

NB! ENNE LOE VIIENDAT OSA!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.

*Samal ajal ebamäärases asukohas Tallinnas, kus asub Savisaare salajane ovaalkabinet.*

Savisaar sööb kirjutuslaua taga. Ta on lõpetanud prae ja nosib peale õuna. Ta sööb nagu vana paks siga. Teda kuulates läheb süda pahaks ja tekib tunne, et talle nagu käiks söömine ülejõu. Nii hädine ja saamatu on ta. On kuulda iga ta nohin, iga ampsu juures on kuulda, kuidas ta näeb vaeva, et hammustada, närida, neelata. See kõik on häälekas ja tundub, et tal jääb hapnikust puudu. Ta suudab niimoodi isegi õuna õgida, et ta ei saa küllalt hingata. Ta noriseb ja hakkab köhima.

Kabineti uksest astub sisse mustas ülikonnas agent Sepp. Kenderi kolleeg. Noor ja vägagi lootustandev. Hetkel on ta aga väga otsustuskindel. Ruumi sisenedes on tal käes mattmust Beretta. Summutiga. Talle järgneb mustas lahingvarustuses Scoutspataljoni võitleja. Tema kannab Heckler & Kochi MP-5N-i. Samuti summutiga. Enda ees talutab ta käeraudades Ratast.

Savisaarel lendab suust õuna tükke, kui ta häält tõstab.

Savisaar – MIDA SEE TÄHENDAB! Kes te olete ja kuidas te julgete siia niimoodi sisse murda! Ma helistan politseisse! Kas te teate, kes ma olen? Kas te teate, kellega teil tegemist tuleb, kui minuga jamate? KADUGE VÄLJA!

Sepp astub Savisaare lauale lähemale. Tõstab relva ja suunab selle paksmao poole.

Sepp – Mina olengi politsei. Ma tean täpselt, kes olete teie ja kelle heaks te töötate. Ma tean ka seda, et teid on hüljatud ja seega pakun ma teile diili. Rääkige ära kõik, mis teil rääkida on ja me... säästame teid.

Savisaar – Ma ei räägi teile midagi.

Kõlab summutatud lask. Sepp laseb Savisaarele kõhtu. Ei midagi koheselt letaalset.

Savisaar – AAAAH! VÄRDJAS! MA LASEN SU OKSA TÕMMATA! MA OLEN EESTI PATRIOOT!

Sepp – Selge.

Kolm summutatud lasku. Pähe ja kaks rindu. Sepp on oma töös väga põhjalik. Ta pöördub Ratta poole, kes ei ole terve stseeni aja julenud sõnagi öelda. Ta isegi nutab vaikselt. Ta on näost punane, põsed on pisaratest märjad. Ja ta on ennast täis lasknud.

Sepp – Kas sina räägid?

Ratas noogutab õrnalt, ise üle kere värisedes. Sepp tõstab relvatoru ta silme ette.

Sepp – Ma ei kuule!

Ratas – Jah! Jaa! Ja. Ma räägin.

Sepp – Viige ta minema, kongis. Baasis laske tal end puhtaks pesta ja andke talle teised riided.

Sõdur noogutab ja tirib Ratta endaga kaasa. Ruumi uksele ilmub teine võitleja, kes teatab agendile, et kõik ruumid on puhtad ja nad hakkavad välja liikuma. Kutsutakse kohale koristusmeeskond, on mõned laibad.

Sepp saab tekstsõnumi Kenderilt.

„KADRIORGU KOHE!“

*Samuti samal ajal on Agentuuri juhatajal Oraval enda kabinetis külaline.*

Orav – Ongi käes see, mida me nii kaua kartnud oleme.

LM – Seega oleme õigesti teinud, et kartsime ja valmistusime. Ei ole midagi kahetseda.

Orav – Tõesti hea. Kuid see ei saa olema vaikne ja kohe mitte kindlasti veretu.

LM – Seda ma ei lootnudki. Nemad alustasid seda veresaunaga. Ja neilt ei olnudki midagi muud oodata. Selliste vahenditega. See pidigi olema midagi lärmakat ja graafilist. Õnneks on angendid vastavalt treenitud.

Orav – Lisaks on neil scoutsid abis.

LM – Me peame ka ikkagi Agentuuri olemasolu salajas hoidma. Me saame tegutseda vaid siis, kui keegi meist ei tea. Eriti minust. Ja selleks peame me olema valmis kõigeks. Need, keda me ei saa usaldada. Mul on kahju, aga... ma ei näe paljusid võimalusi.

Orav – Aga härra Meri, me ei saa ju ise hakata tapma inimesi, keda oleme vandunud kaitsta.

LM – Ma räägin, et võimalusi on vähe. Ma usaldan, et sa suudad sellega tegeleda. Ma jätan kõik sinu hooleks.



NB! Kommenteeri Invasiooni!

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (viies jupp)

Invasiooni lugude välja sorteerimiseks valige paremal menüüs märksõna "Invasioon"

NB! ENNE LOE NELJANDAT OSA!

Pilt(ilma loata ja julmalt cropitud): minu klassivend Raido Kaasik

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.

*Peaministri kabinet Kadrioru lossis. Peaminister. President. Riigikantsler. KAPO uurija Kender ja üks lahingvarustuses Scoutspataljoni võitleja. Kender on karmivälimusega, kiilas, juudininaga laiaõlgne mees. Ta kannab musta ülikonda. Tema põuekabuuris on püstol Glock. Relv on laetud ja riivistatud. Kabuuri lisataskutes on veel kaks lisa magasini. Tema teab, mis toimub.*

PR – Ma nõuan, et te meile kohe seletaksite, mis siin toimub. Miks käivad Trolla ja Joala mööda linna ringi kuulipilduriga ja lasevad maha riigiametnikke? Mismoodi üldse Trolla elus on?

Kender -  Rahu. Tähtsmad asjad enne. Teie pered on turvatud, scoutsid ja minu mehed hoolitevad selle eest. Teie peate jääma siia, siit ma leian teid kergelt kui mul peaks vaja minema ja siin on teid ka kergem turvata.

PM – Siin? Kus kaks tuba eemal toimus veresaun?

Kender – Just siin. Hetkel kubiseb siin politseinikest igalt tasemelt ja kui neist enamus isegi lahkub, siis jääb teie juurde üks minu alluv ja kolm scoutsi. Te oleksite kaitstud.

RK – Minul on ikkagi veel teie isiku ja ametiga seoses küsimusi.

Kender – Ma ütlesin, et rahu. Ma räägin kohe.

Kender saadab sõduri ukse taha, sulgeb selle ja palub kõigil istet võtta. Istub ka ise.

Kender – Ma töötan küll KAPO ametimärgiga, aga see on selleks, et mitte paljastada enda tõelist tööd. See ei tohiks teile kolmele kellelegi tunduda uskumatu, et Eestis, nagu igas teises riigis on peale avalikke korraorganite ka salajased. Luure, salaluure, mis iganes. Meil ei ole nime. Meie üksuse pani kokku president Lennart Meri ja tema oli ka ainus riigitegelane, kes teadis, et me üldse eksisteerime. Meid ei ole palju. Nii on kergem töötada ja meil ei ole ka liiga palju ressursse tarvis, sest meil on ainult üks ülesanne. Jälgida ühte väga kindlat ohtu. Ja nüüd on see oht väljas.

Kolmik kuulas suud lahti ja otsaesised kortsus ja tahtmata uskuda, aga keegi ei seganud vahele.

Kender – Ilma pikema jututa. Trolla ei ole elus. Trolla on surnud. Joala ka ei ole elus. Juba aastast 87.

PM – Mis?

Kender – Venelastel on uskumatult hea biomehaanika ja robootika labor. Salajane loomulikult. Joala nad nii öelda valmistasid alguses lihtsalt suure ekperimendina. Alguses hoiti õiget Joalat eluski, et noh, kui mehhatron ebaõnnestub, aga venelaste suureks õnneks oli mehhatron suur edu. Ta, see tähendab, see pettis kõik ära. Ja meie teada on päris Joala kuskil Moskva ees-ees-ees-linna agulis väikse järve põhjas. Siis aga ei osanud nad uue Joalaga midagi peale hakata. Ja lasid tal olla. Kuni siiani. Kui nad mõtlesid välja, mida nendega peale hakata. Nad ju saavad panna neid tegema mida iganes. Ja teate seda tanki...T-80, mida venelased endi sõnul juba 40 aastat arendavad? Pidi täielik sensatsioon olema. Miljardeid pumbatakse sinna alla.

RK – Keegi ei tegele selle tankiga. Nad arendavad ja ehitavad neid mehhatrone!

Kender – Õige! See uus. Trolla. See on midagi muud. Kui Joala oli inimese koopia oma võimetelt. Ainsa vahega, et ta luud ei purune, sest noh, need ei ole tegelikult luud. Siis see uus. See on kiirem, tugevam ja taibukam kui ükski inimene. Kuid nii palju kui meie teame, kuulid peatavad ta ikkagi.

PM – Parem oleks!

Kender – Ja ma pean teile veel üht asja rääkima. Te kindlasti aimate, kes seda kõike juhatab vene poole pealt. Kuid siin koha peal on keegi, kes võtab käske otse temalt.

PR – Savisaar?

Kender – Kust te seda teate?

PR – Päriselt ongi või? Ma pakkusin naljaga pooleks huupi! Mis see libedik tegelikult ongi vene tallalakkuja?

Kender – Kas ma nüüd ise niimoodi sõnastaks, aga jah. Ta on meil väga tiheda valve all ja esimese vale liigutuse järel võtame ta kinni. Või võtame ta maha.

KKAAABOOOOOOMMM!!!!!

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (neljas jupp)

invasiooni lood saad välja filtreerida klikates paremal menüüs oleval märksõna!
NB! ENNE LOE KOLMANDAT OSA!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.

Savisaar on šokeeritud enda ülemuse uutest plaanidest. Tema jaoks uutest. Talle meeldis alati tegutseda vaikselt. Ilma liigset tähelepanu tõmbamata. Või siis just tõmmates tähelepanu millelegi muule. Kartulitele ja küttepuudele. „Sina vaatad vasakule, mina lähen paremale” printsiip. „Kansas City Shuffle” meeldis talle mõelda, teadmata ise ka, mida see tegelikult tähendab. Ta oli lihtsalt liiga palju „Lucky number Slevin”-it vaadanud. Talle meeldis muinasjutt poisikesest, kes saab jagu kahest maffiabossist korraga. See pidi olema muinasjutt, sest temast üksinda ei saaks mitte ükski poisike jagu. Tal on Ratas.

Raud ja Anvelt ei ole mingi politseifilmi klišee. Nad ei ole vana ja noor, kuigi Raud on noorem kui Anvelt. Nad ei ole tark ja loll kuigi Anvelt loeb rohkem raamatuid. Nad ei ole ekstsentrik ja elus pettunud vanapoiss. Nad ei ole täielikud vastandid. Nad on lihtsalt erinevad inimesed. Mõlemad suurepärased uurijad. Külmad, kalkuleerivad, tähelepanelikud. Mõlemad heas vormis, et kurikaelu vajadusel ka joostes taga ajada, aga see ei olnud tavaliselt nende stiil. Neil oli rohkem klassi, sest kurjategijatel, kes nende teele tavaliselt jäid, oli rohkem klassi. Ülikonnad, uhked autod ja suured majad. Jah, mõrvarid, aga alati oli inimelul suurem hind kui rahakott ja käekell. Nende toimikutes oli inimeste surmadel palju krõbedamad hinnasildid.

Uurijad olid päeva jooksul palju teinud. Samuti nende mundris abilised. Iga kõige hullumeelsem niidiots oli üle kontrollitud. Tartu Ülikooli geeniteadusosakonnas kinnitati, et Eestis inimkloone pole tehtud. Tallinna Ülikooli robootikaosakonnas kinnitati, et niivõrd inimese sarnast robotit ei olda võimelised Eestis veel tegema, aga nad olid meeleldi valmis näitama laua jalgpalli mängivaid roboteid. Sellist tõetruud maski samuti ei ole Eestist saada. Kui just mõnel kurjal geeniusel ei ole kuskil salajast ülikõrgtehnoloogilist laborit, kus üht neist kolmest või kurat, äkki kõike kolme teha saab. Seda uurijad aga uskuda ei tahtnud.

*Nüüd seisid nad kaitseminister Laari kabinetis. Kohal oli ka siseminister Laanet. Nad olid teatamas, et tulistamises olid hukkunud ka Lang ja Ligi ning tahtsid küsida neilt milliseid vaenlasi neil kahel olla võis. Kaitse- ja siseministrid peaksid ju teadma. Ja nad olid lasknud küll ka lähedastele teatada, aga küsitlema minna oli nende meelest veel natuke vara. *

Anvelt – On teil meile mingitki infot anda nende kahe tuttavate kohta?

Laanet -  Ma kaldun arvama, et teil endil võib vähemalt Langi kohta olla palju rohkem infot.

Raud – Millele te vihjate?

Laanet – Lang ei tegutsenud just kindlalt ühel pool seadusepiiri.

Anvelt – Me aimasime seda kõik, aga uurimine oli ja on kõik KAPO käes.

Laanet – Miks nüüd seda KAPO ei uuri?

Anvelt – Ega ma ei teagi. Ootavad kuni me midagi leiame, et siis kõigele salastatuse tempel peale lüüa.

Laanet – Kas ma tunnen irooniat?

Anvelt -  Ei. Miks peaks?

Laar oli pärast tervitusi istunud tagasi oma laua taha ja siiani vaikinud.

Raud – Aga teil ei ole midagi lisada, härra Laar?

Laar – Ma tean Langi ja Ligi kohta rohkem, kui rääkida tohin. Ma tean, et takistan mitte rääkimisega teie juurdlust ja tean, et see on seadusevastane, aga mind seovad tõotused, mida ma ei saa murda.

Raud -  Me võime teid selle eest arreteerida.

Laar – Ei. Või noh, jah, saate, aga ma ei peaks jaoskonna uksest sissegi astuma. Enne oleks teil käsud minu vabastamiseks. Nii kõrgele ja kaugele lähevad minu tõotused. Juba praegu olen teile öelnud rohkem, kui peaksin. Ütlen teile veel kaht asja. Lang ja Ligi tapeti, sest nad ilmselt jõudsid millegi suure ja halva jälile, eriti suure ja halva, otsustades tapmisviisi järgi. Ja teiseks, jätke enda teada, see, mida teile siin maininud olen. Teie endi huvides.

Anvelt – Aga..

Kabineti lae all nurgas olevast kõlarist hakkab mängima valju muusika. Kõik ei tunne seda kohe ära. Laar küll. Teised tunnevad loo ära siis, kui algab vokaal ja esitaja avab kabineti ukse.

* on palju luuletustes öid, neis iga hetk on nagu surematu leid *

See on kahepoolne uks. Joala lükkab selle pidulikult mõlemale poole lahti. Kõik neli ruumis viibijat vaatavad teda hämmingus. Mida teeb Joala siin? Milleks see muusika? Kas kellelgi on sünnipäev?

Joala ei laula ise. Ta suu on kinni. Laul tuleb lindilt. Joala viib parema käe selja taha ja toob selle sealt välja koos püstoliga. Raud haarab enda oma järgi. Anvelt libistab käe aeglaselt kuue alusele kabuurile.

Raud – Relv maha!

Teda on vaevu kuulda üle valju muusika.

Ja siis astub uksepiida tagant välja Trolla. Käes Negev ja vajutab päästikule.

Kunsti ei ole kunagi küllalt!

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (kolmas jupp)

invasiooni lood saad välja filtreerida klikates paremal menüüs oleval märksõna!
NB! ENNE LOE TEIST OSA!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.




Raud - Peame Trolla haua lahti kaevama ja vaatama, kas ta on tegelikult seal või ei.
Anvelt - Me ei saaks selleks iial luba.
R - Aga me oleme mõtteid mõlgutanud kloonides ja robotitest. Miks mitte... ma ei tea. Zombied? Vampiirid?    
      Või...
A - Ah, ole vait. Mis sa oled idioot või? Kloonid ja robotid on isegi juba väga kõrge mõttelend, aga      
      vähemalt on need mingilgi määral reaalsed võimalused. Ma arvasin, et me oleme juba unustanud need      
      mõtted.

Raud ja Anvelt seisavad sama laua ääres, mille taga istus Trolla ja vaatavad ringi. Otsivad. Meeleheitlikult. Midagigi. Aga raske on leida midagi olulist keset hakkpuitu, klaasikilde, kiviklibu ja verd.

R - Noo aga Trolla surm võis olla ju lavastus.
A - Kuule, ta oli kunstnik. Milleks oleks tal vaja enda surma lavastada, et siis see vaid kuus kuud hiljem
      paljastada, tulistades surnuks baaritäis rahvast? Tead..

Kohtuekpertiisilabori jooksupoiss toob ja ulatab Rauale kaustiku kuriteopaiga esmase analüüsi tulemustega. Mis sisaldab ka baaris surnute nimekirja

R - Oota! Baari täis. Kui ei ole tegu just hullumeelsusega siis... äkki oli see hoopis mõrv.
A - Oligi ju! Massimõrv!

Turvavideolt ei olnud nad Langi ja Ligi ära tundnud, need ei olnud kumbki näoga selgelt kaamera poole. Ja Nad olid linti tagasi kerinud vaid sinnani, kui saabus Trolla. Kitarrikotiga. Tellis õlle ja maha istus.

R - Lang ja Ligi!
A - Mis asja?
R - Nemad...olid siin.
A - Putsi, see pidi olema mask, et meid segadusse ajada. Nagu Ameerikas need pangaröövlid olid, kes      
      röövisid kandes Ameerika presidentide maske...aga see mees oli kavalam. Kasutas maski, mida me
      kohe ei naeruvääristaks...või oleme meie hoopis oma kloonide ja robotitega naeruväärsed.

Raud oli terve Anvelti monoloogi aja teda suurte silmadega vahtinud.

A - Mida?
R - Sa ropendasid....tere tulemast politseinike hulka!
A - Tead käi... ma lähen vaatan tänaval ringi.

Raud jääb üksi lehkavasse baari itsitama. Ja siis krimpsutab nina.

R - Ma pean need riided pärast ära põletama


*Savisaare kabinet, kus ei ole isegi Laanaru käinud. Siin oli käinud Lang. Mõned korrad, aga nagu teate eelnevast oli tema alliaans hoopis Ligiga ja kes iganes oli saladuslik Ligi boss. Savisaar väitis kõigile või siis lasi kõigil arvata, kes selles tema uhkes ovaalkabinetis käisid, et tema on tema enda boss. Nii see kindlasti ei olnud. Seekord oli siin temaga tema parem käsi. Ratas.*

S - Miks. Te. Alati. Sellist. Lärmi. Teete?

Savisaar viskab Rattale näkku hommikuse ajalehe, kus on esikaane lugu, loomulikult, tulistamine Tallinna keldribaaris Kotkapoeg.

R - Aga boss mina ei tea sellest mitte midagi.
S - Ma ju tellisin Langi kõrvaldamise, aga ma ei mõelnud et kõrvaldage koos temaga ka Ligi ja veel 25
      inimest!
R - Ma räägin, meie plaan oleks ellu läinud alles paar päeva hiljem, täpselt kaks päeva enne teate küll mida.
S - Kes seda siis tegi?
R - Meil pole aimugi. Keskkriminaalpolitseil ka ei ole aimugi. Minu andmete põhjal on nad esimese 12 tundi
      tonti taga ajanud.
S - Mis mõttes... tonti?
R - Turvalintidelt on nimelt näha, et tulistaja oli Trolla.
S - Trolla? See on ju surnud.
R - Noo, sellepärast ma räägingi, et ...tonti.
S - Surnud tõusevad hauast, et teha minu musta tööd.
R - Üks asi veel.
S - Mis?
R - Eilse Laanaru jälgimise raport. DVD-l on pilte ja seekord ka video. Veidi privaatsem.
S - Anna siia ja siis kasi välja, mul on üks tähtis kõne teha.

Ratas ulatab kausta Savisaarele, pöörab kanna pealt ringi ja lahkub kiirel sammul. Tema endale midagi kaks korda öelda ei lase. Tema on tubli koer. Tublim kui Vitsut või Kallo. Ja kohe kindlasti tublim kui Reps või Simson. Ja ilmselgelt tublim, kui olid Laanaru või Järvis. Litad sellised. Rattal on alati kiire, sest temal on alati tegemist, sest boss annab talle alati uusi ülesandeid, sest boss usaldab teda. Just teda.

Savisaar heidab kiire pilgu jälgimisraportile, aga siis sunnib ennast.

S - Tähtsamad asjad enne.

Ta võtab kuue põuetaskust mobiili ja valib kontaktide seast Vasja.
Kutsub.
Kutsub.

Savisaar muutub juba kannatamatuks.

Kutsub.

V - (vene keeles) Hallo!
S - (ka, vene keeles) Boss, mina siin, Savisaar.
V - Mis mureks?
S - Lang surnud.
V - Ma tean.

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (teine jupp)

NB! ENNE LOE ESIMEST OSA!

Pildil kergekuulipilduja Negev

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.




Trolla tooli kõrval põrandal lamab kitarrikast. Selline kitarrikujuline, nahkkattega, metallpannaldega. Ettekandja on selle otsa juba korra koperdanud ja palunud see ka seina äärde tõsta, aga Trolla ei teinud temast välja. See kast on täpselt paraja suurusega mahutamaks seda, mis Trolla sinna hoolikalt pakkinud oli. Kergekuulipilduja Negev koos 200 padrunilise lindiga.


*Keskkriminaalpolitsei. Vanemuurija Anvelti ja tema paarilise uurija Raud kabinet. Nad vaatavad juba mitmendat korda keldribaari Kotkapoeg turvalinti eelnenud õhtust.*


R- Vaata, see on ju Trolla. Kurat, kõik Eestis teavad teda.
A- Teadsid! Teadsid. Ta suri kuus kuud tagasi autoõnnetuses.
R- Kes see siis on?
A- Mina ei tea.
R- Äkki on kuri kaksikvend?
A- Tal ei olnud õdesid ega vendasid.
R- Äkki on tal mõni nõbu, kes on temaga väga sarnane? See ei ole väga haruldane.
A- Kõik tema samaealised sugulased on naissoost.
R- Mis asi... kloon siis või?
A- Ma hakkan juba ise ka siin igasuguseid asju välja mõtlema. Keskendume pigem millelegi muule.
   Mis relv see on?
R- See on Negev. Kergekuulipilduja.
A- Kust sa tead?
R- No ma ka päris loll ikka ei ole, eksole.
A- Peame välja uurima kust ta selle sai.
R- Ja kuhu vittu see kadus. Ta ei saanud sellega ju lihtsalt tänavale joosta. Kitarrikasti jättis ta maha.
   Tänapäeval on küll inimesed pimedad, sest ei saa silmi oma aiphõuni ekraanilt, aga seda peaks ikka märkama, kui keegi sulle kuulipildujaga vastu jalutab. Ja väljas ei olnud isegi hämar siis veel.
A- Võimalik, et ta peitis selle sinnasamma ära kuhugi.
R- Jah, lõpu poole on ruum nii paksult vingu täis, et teda pole üldse näha. Tuleb otsida.

Uurijad, kes on harjunud nägema igasuguseid jõhkraid asju, ei suutnud kumbki enda peas selgusele jõuda, kas neil peaks videot vaadates mingit emotsiooni turgatama või mitte. Kas nad olid sellepärast halvad inimesed, et vaatasid seda kui action filmi. Või siiski mitte. Ei. Nad vaatasid külmalt ja kalkuleerivalt ning iga kord jälgides kokkuleppeliselt erinevaid detaile ja kohti ruumis. Inimesi ja nende liikumisi. Nad pidid seda tegema, et püsida kained ja stabiilsed. Selleks, et asjasse selgust tuua, sest kedagi teist seda tegemas ei olnud.

R- Aga äkki see on robot?
A- Ta joob ju õlut.
R- Bender Futuramas ka joob õlut.
A- Ma kardan, et meil oleks tegemist pigem millegi sarnasega nagu Isaac Asimovi raamatutes.
R- Kelle?

Turvalindil on näha, et Trolla kummardab enda tooli peal kitarrikasti poole. Avab selle ja tõuseb juba kuulipilduja käes ning suunab selle kõrtsisaali poole. Inimesed, kes näoga tema poole istuvad, tõusevad. Need, kes seljaga tema poole istuvad on segaduses: üks keerab toolil ringi, et näha, mis tema kaaslast ehmatas, teine vaatab segaduses oma püsti seisnud kaaslast ja kolmas tõuseb ka ise püsti, igaks juhuks. Tundub, et enne kui keegi midagi päriselt aru saab või vähemalt nii palju aru saab, et midagi teha, kasvõi pikali visata, vajutab Trolla päästikule. Igaüks, kes on käinud ajateenistuses või muul moel kasvõi natukenegi relvadega kokku puutunud, teab, et 200 padruniline lint kuulipildujas ja nii lühike distants - see ei ole ilus pilt.

Ruum täitub verega ja inimeste tükkidega. Õnneks hajutab seda kõike väikeses ruumis väga paksuks muutuv püssirohuvingu pilv.

Vastupidiselt esmamuljetele ei olnud Anvelt märkmetetegija tüüp. Tal tulid vajalikud detailid tavaliselt õigel hetkel meelde. Raud jällegi tegi märkmeid, mitte, et neist alati kasu oleks olnud.

Trolla??????????
Kurikaksikvend? nõbu? õde? isa?
kloon? kas neid tehakse eestis?
robot? bender
kes on isaac asiimov?
fuck
fuck
fuck
fuck

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (esimene jupp)

Foto (luba küsimata, jälle): Maris S - Invasion

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.




Keldribaar on õrnalt hämar, ehk on sellega üritatud kohta hubasemaks muuta. Kuigi, jah. Hubasemaks muudaks seda hoopis kerge suitsuvine, aga nüüdsete avalikus kohas suitsetamisvastaste seadustega on see peaaegu võimatu. Isegi suitsuruumid ei ole enam tänu ventilatsioonisüsteemile suitsuvinesed. Lauad on ümmargused, sest ruumiga on kitsas. Mängib Skyplus.

Trolla istub uksele kõige lähemas lauas, üksi, laual üks poolik klaas Premiumi. Tal on seljas must pullover, jalas mustad teksad ja mustad meeste kingad, aga ta ei näe sünge välja. Tal on pruunid juuksed, mis on korralikult hooldatud, ta nahk annab aimu, et ehk on ta solaariumi külastanud või siis suvel kõvasti päevitanud. Veidi ülestõmmatud käiste alt paistavad vasakul randmel kuldne käekell, seieritega, ja paremal nahast käepael. Ta istub käed süles risti ja vaatab teises saali otsas istuvaid kaht ülikonnas härrasmeest.

Blond, hallis ülikonnas mees kuulab mureliku näoga Langi tähelepanekuid viimastest päevadest ja nädalatest. Talle ei olnud see, kiilanev ja tüsedama poolne mees kunagi päriselt meeldinud, sõbrana mitte, aga ta oli aru saanud, et nende eesmärgi saavutamiseks oli tal temasugust inimest vaja. Seega usaldas ta ülelaudse tähelepanekuid ja mitte just küll kõige vaoshoiutumaid, aga alati kuidagi täiesti loogiliselt seletatud järeldusi.

-See peab midagi tähendama, Ligi. See on, ma mõtlen...
-Mhmh
-Ta oli nii kaua Venemaal. Öeldakse, et erilised kohad muudavad inimesi ja Venemaa on väga eriline paik. Suur ja lai. Täis mis iganes erinevat kraami ja rahvast, millest enamus inimesi ei ole valmis isegi kuulma mitte. Aga. Vaata. Mõtle nüüd. Kõige selle taustal, mida sa tead. Ja ma tean, et sa tead isegi rohkem kui mina... siis... äkki ta ei muutunud seal. Äkki see ei olnudki enam tema, kes tagasi tuli.
-Kui see ei oleks sina, kes seda ütleb, siis ma laidaks selle maha kui täieliku lolluse, aga jätka.
-Ja nüüd on see väga kahtlane. Kõige muuga koos, mis toimunud on ja toimub ja kardan, et toimuma hakkab. Ta oli aastaid erak ega suheldnud praktiliselt mitte kellegagi ja nüüd äkki esineb ta teles, vastab ajakirjanikele. Miks? Milleks talle seda vaja on? Ma tean, et raha pärast ei ole vaja tal seda teha.
-Njaa...
-Me peame PM-i ja PR-i asjaga kurssi viima.
-Mitte veel. Ootame veel paar päeva. Mul on veel paar nii öelda "pakki" saabumata.
-Hea küll, aga kõige rohkem 72 tundi.
-Ma olen nõus. Ma tegelen selle kõigega ise. Sina tee edasi seda, mida sina kõige paremini teed. Vaata ainult, et kinni ei panda.

Langile, kes oli enda mustas ülikonnas küünarnukid mööda lauda laiali ajanud ja vaatas enda vestluskaaslast seni üle prilliraamide, ajas selja sirgu, kohendas prille ja võttis lonku konjakit. Talle ei meeldinud see viimane kommentaar.

Charles Tussunutsutaja: rockstar.pornstar.douchebag

Charlesi "pilt" lööb selgemaks, kui ta baari uksest välja astub. Ta ei ole purjus. Ta on omadega täiesti perses. Ja ta mõistab, et ta on siin baaris täiesti üksi. Ja selline nagu tema on. Välimuselt ja käitumiselt. Sellisena ei ole eriti hea mõte võõras baaris üksi juua. Mis siis ikka. Tuleb vastu võtta, mis iganes väljakutsed elu esitab.

See kaklus siin sündis ainuüksi sellepärast, et Charles oli lihtsalt üksi ja vales kohas ja siiski, üksi. Ei mingit karistust kartmata võib talle lihtsalt tahtmise pärast peksa anda. Charles ei ole aga papist poiss. Õnneks ei ole tema vastas tervet kampa vaid lihtsalt suvaline kohalik töllmokk. Ja Charlesi "pilt" lõi just õigel hetkel selgeks. Ta suudab hoiduda paremsirge eest. Kas ta lihtsalt kõikus õigel hetkel õigele poole? Talle endale ei tundu, et ta kõiguks.Ta suudab hoopis ise ühe vasakhaagi vastase ribidesse lajatada. Väike löögike veel paremaga vastu põske ja purjus töllakas kukub. Charles on tehtud mees.

"Haha, kuule, kanepit tahad vä?"
"Las see olla, tule tõmbame ja siis lähme sisse ja joome edasi"

Charles tunneb, et see kõik, kaklus, kanep, veel juua. See kõik ei saa lõppeda hästi, aga tal on täiesti ükskõik. Ta on enesehävitusrežiimil.

Pidu viib paneelmaja korterisse.
Võõrad, kõik on võõrad.
Charles käitub nagu ta oleks Mike Tyson.
Saadab kõiki putsi. Ja siis naeratab. Nali!
Fakjee oli.

Ja see naine on minu.
Nüüd.
Homse hommikuni.

Drink like a rockstar.
Fuck like a pornstar.
Leave like a egoistical douchebag that you really are.

Charles Tussunutsutaja: Eleegia lõpp

Charles armastas seda õrnalt prõksuvat heli, mida teeb süttiv sigarett. Ta armastas sisinat, mis käib, kui avad õllepurgi. Ta armastas napalmi lõhna hommikuti. Ja ta armastas neid ohkeid, mida ei olnud küll igakord kõvasti kuulda, aga kui naisel ümber puusade kinni hoida, siis tundis nende võnkeid sinnani välja. Ülipisikesed hetked, mille nimel Charles elas. Ja naiste jaoks mitte just kõige väiksemad hetked, miks nemad Charlesi armastasid.

Charles ei olnud enam see, kes ta oli varem, aga enam ei olnud palju puudu. Sellest pidi lõpuks piisama, et edasi elada. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik ja Charles tahtis sinna jõuda õiges konditsioonis. Ikka jälle ja veel kõikudes ühel jalal betoonserval, teadmata, kes on mis ja kuna on kes.

Charles oli sõdur. Võitleja. Ta oli seda tõestanud. Ta oli läinud kuhugi, kuhu enamus ei söanda. Ta oli tagasi.

siin loos on rebased jalus ja murravad kanu