Päike kumab veel üle metsa vaid üht udupeent punast joont. Järvepind on peaaegu ilma laineteta ja kogu see sume ja soe õhk mässib mind endasse. Paadisilla nurgal, minust paremal seisab kruus, mille põhjas on veel üks lonks ammu jahtunud kohvi. Mina olen enda peast kõik mõtted ära mõelnud ja minu fokusseerimata pilk jälgib vee tagust metsaäärt. Äkitselt, kuid ilma mittemingisuguse võpatuse või rutaka liigutuseta vaatan enda ümber nagu ma ärkaks unest. Hämaraks on läinud. Loputan kruusi üle silla ääre kummardades, tõusen ja lähen maja poole.
Keset muruplatsi jään seisma, vaatan ringi ja kuulan. Täielik vaikus. Mu kõrvades kumiseb, ma ei ole sellega harjunud, et minu aju ei pea blokeerima pidevat müra. Ei mingeid autosid, lennukeid, nutvaid lapsi või lärmakaid täiskasvanuid. Ma olen täiesti üksi. Nii mulle vähemalt tundub. Ümberkaudne mets ei anna praegu enam armu. Selle tumedus surub väiksele majale peale ja matab seda järjest sügavamale.
Esikusse astudes seisan minuti või paar paigal. Lasen silmadel tubase hämarusega harjuda. Köögist läbi minnes jätan kruusi väiksele lauale. Magamistoas tõmban tagaukse kinni ja lükkan akna pilukile. Heidan voodile. Ma ei viitsi ettetuppa voodipesu järele minna, siin on nii mõnusalt soe, et mul ei ole tekki vaja, lina on teisejärguline ja padjata saan hakkama.
Vaatan lage, mis siis, et nüüd pimeneb tuba juba nii kiiresti, et ma vaevu näen enam nii kaugele, kui lagi on. Ma enam ei erista toas siluette. Ma olen täielikult üksi. Minu meeled on erksamad kui kunagi varem, aga ma ei kuule, kuigi kuulan ning ma ei näe, kuigi vaatan. See ei tekita minus hirmu ega mitte isegi ärevust. Olen täielikus rahus ja naudin seda.
Tahaks ka minna praegu kuhugi, kus oleks võimalik oma mõtted kõik ära mõelda...
ReplyDelete