Ärkan, sest päike paistab mulle otse silma. Läbi kardinata akna on ta eriti terav ja lausa kuum. Kell on peaaegu kümme. Ma üldse ei tea, miks kella vaatan. Nagu see loeks või muudaks midagi. Minul siin ja praegu ei ole aega olemas. On vaid päike, mis mind äratab ja magama saadab. Ma kohanen väga kiiresti, sest see on kõik loomulik, minu keha ja vaim saavad aru, et see on mulle hea. Tõusen istukile, võtan kella käe pealt ja asetan öökapile. Köögis teen peatuse ja tõstan kannu gaasileegile. Kohvi tahan.
Eestoas on põrand jahe, siia päike veel ei paista. Vahetan teksad pikkade ujumispükste vastu ja tõmban selga uue särgi. Seisan köögis pliidi ääres kuni vesi keeb, puistan kruusi kaks teelusikat tumedat, imeliselt lõhnavat pulbrit ja kallan kuuma vee peale. Palav on. Heidan eestoa põrandale selili. Laetaladel on ämblikuvõrgud.
***
Võtan eestoa aknalaualt luisu ja ettevaatlikult seinal rippuva vikati. Istun välistrepile luisk peopesal ja vikat pooleldi süles. Ma üritan läbi mõelda, kuidas ja mida tegema pean, sest lõikehaava ma endale saada ei taha. Olen vikati teritamist ja sellega niitmist lapsepõlves vaid pealt näinud. Saan luisuga korra kummaltki poolt üle tera tõmmata, kui minust mõne meetri kauguselt sörgib mööda üks peni.
Ma olen pisut üllatunud, mitte koera pärast, ma tean, et siin üpris lähedal läbi metsa on üks talu, aga just koera tõu pärast. Sellises kohas ei ole dalmaatslane just kõige levinum koeratõug. Koer kaob minule vähimatki tähelepanu pööramata metsatukka.
Siis aga läheneb aeglaselt mööda teed valge Ford Sierra. Milline nostalgia hoog, minu vanematel oli kunagi täpselt samasugune, aga too eksemplar pudendas ennast juba siis roostepuruna hoovile. See siin liigub siiani. Musta, peene punase triibuga iluliistu ja Fordi logoga ilukilpidega valge masin on pisut porine ja üleni tolmune. Liigun sellele aeglasel sammul vastu ja juht peatub minust mõne meetri kaugusel. Juhi aken on alla keritud. Istmetel on sebra mustriga karvased katted. Ma peaaegu muigan.
Juhiks on päevitunud näoga, kõhn, arvatavasti oma viiekümnendates mees.
"Tervist!" alustan vestlust.
"Kuule, ega sa siin ütte pini es näe?"
"Nägin. Sinna poole metsa alla kadus." osutan selles suunas, kuhu mäletamist mööda koer suundus.
Mees vaatab korra metsa poole ja siis tal kaob justkui huvi koera vastu.
"Aga...et...mis sa elat tan nüit, vai?"
"Mitte päris. Suvitamas olen, võinii."
"Ahah."
Mees küünitab kaela, et mu selja taga oleva maja poole vaadata, siis libistab pilgu üle muruplatsi järveni. Ning hetke pärast, mil mina silm kissis teda jälgides lausa tunnen aega venivat, ta nagu ärkab jälle.
"Noh...jah...mis tan ikka. Ma sis lätsi."
Ja ta hakkab autoga mööda tuldud teed tagasi tagurdama.
Ma otsustan terariistad tagasi seinale riputada, las see hein olla, mind see ei häiri. Niitmistahe pidi olema mingisugune kinnisidee lapsepõlvest, kui oli tunne, et üheksakümmend protsenti ajast sai veedetud muruniidukit lükates.
Lähen hoopis ujuma.
No comments:
Post a Comment