What The Fuck: Põgenemine tuimusesse.

Keegi

ei ole

süüdi!

Ma istun jälle köögi laua taga. Värisen õrnalt üle kere ja minu lihased on pingest valusad. Ma ei saa aru, kuidas ma saan valu tunda. Tühi viina pudel on laual pikali ja veereb ääre poole. See jääb viimasel sentimeetril seisma, ei kuku. Jalutasin tiigi äärse poriste saabastega otse kööki. Minust on põrandale maha jäänud tumedad jäljed, mis nüüd enda ümber vett eritavad ja parketti leotavad. Puruks heidetud klaasi killud on samuti veel põrandal. Mu silmad läigivad, aga pisarad ei voola. Ma ei tunne enda varbaid. Ma tunnen kuidas kurjus minus ringi liigub ja ma üritan sellega võidelda. Ainus, mis mul vastu panna on tuimus.

Mul on püstolitoru suus ja sõrm kangestub päästikul.

Ma ei suuda.


********************************************************************************

Mul on seljas tumesinine, kerge läikega ülikond. Jalas mu teised Berluti kingad. Ja ma kannan täiesti loomulikult enda õlal suurt, musta Adidase spordikotti. Ma vihkan Nike-i. Administraator pikendab minu toarenti veel nädala võrra. Ma tegelikult ei tea kaua mul aega läheb.

Toas on lõhn, mis mind oksele ajaks, kui ma ei oleks enne siia tulekut enda nina tuimaks triibutanud. Jumalanna on üle keha kaame ja kange. Tema ilu on haihtunud. On vaid kest. Ma mõistan, et ilu ei ole vaid väline. See särab seest poolt väljapoole. Türa, ma olen filosoof.

Ma seisan surmast lehkavas hotellitoas, relvastatud, pilves nagu Eesti sügis. Spordikotis on blokk kollast Camelit, viis pudelit kaheteistaastat Jamesoni viskit, kotike kokaiini, pudel süütevedelikku, fileerimisnuga, rull kõige suuremaid prügikotte, pakk kollaseid köögilappe, kummikindad, respiraator, rauasaag ja kodust kaasa võetud hakklihamasin. See nõuka-aegne, kokkukäiv, vändaga. Türa, ma olen filosoof!

********************************************************************************

Sätin hakklihamasina kokku ja töökorda ning asetan kloseti kõrvale. Võtan nimetissõrme ja pöidla vahele natukene valget pulbrit, mis on minust vasakul põrandal, ühel prügikotil ja tõmban seda ninna. Asetan respiraatori näole, vinnan kollased kummikindad kätte ja haaran rauasae.

Tirin respiraatori uuesti otsa ette, kallan pudelist endale suure lonksu viskit suhu, neelan. Respiraator tagasi suu ette. Ma isegi ei saa aru, et miks. Kraban vannitoa põrandal lamava naise jalast, natuke altpoolt põlve ja asetan saetera ta naha alt paistvale sääreluule.

Oksendan enda respiraatori täis.

********************************************************************************

Väntan hakkliha potti. Tõmban iga natukese aja pärast vett peale. Joon.

********************************************************************************

Põletan spordikoti sae, lappide, kinnaste, noa, respiraatori, hakklihamasina ja luudega suvalises metsatukas, kuhu sõidan rendiautoga.

********************************************************************************

Toa pesen nii puhtaks, kui oskan. Ainult voodi jalutsisse jääb põrandale algse vereloigu piirjoon. Ja siin haiseb.

Kallan viimasest viski pudelist neljandiku voodiäärele ja pisut põrandale. Lisan sinna ka süütevedelikku. Pillan pooliku sigareti voodiservale.

Tuli kaotab pleki. Ving varjab haisu.

Ma korvan kõik kahjud.