Kaikad kodarates: Universumi äär.

Foto: Maris S

Hulbin selili keset järve. Sisse hingates tõusen veepiiril kõrgemale ja õhku välja lastes vajun sügavamale. Hoian enda hingamist ühtlases rütmis nii, et veepiir kord tõuseb mu põsesarnadeni ning siis langeb mu kõrvadeni. Hoian silmi kinni. Ülemine kakskümmend sentimeetrit veekihti on soe ja läbi selle on tunda kuumi päiksekiiri. Sealt alla poole jaheneb vesi äkitselt.

Ma ei tea kaua aega on möödas sellest hetkest, kui maja juurest jooksis mööda dalmaatslane ega seda, kui kaugele ma olen paadisillast triivinud. Ja mind ei huvita. Keegi ei otsi mind ja mina ei vaja kedagi. Mul on tunne, nagu oleksin keset pikka üksikut autosõitu peatunud mõnes teeäärses kohvikus.

Ja pärast plässe, magedaid friikartuleid ja kuiva kotletti istun lahja kohviga väliterassi äärel. Vaatan mööduvaid autosid ja suitsetan sigaretti. Olen alati mõelnud, et auto keset kiirteed on kui omaette maailm maailmas. Kuni sa liigud kiirusel, mille juures kokkupõrge sind tapaks, oled sa teises gravitatsiooniväljas. Sul on teised reeglid, teine õhk. Sa liigud, aga samal ajal oled sa paigal. Kaaluta olekus. Ja seda maailma saab murda.

Kujutan ette, kuidas autoõnnetuses äkitselt minu gravitatsioon muundub välismaailma omaks ja ma lendan läbi tuuleklaasi.

Ja seda maailma saab rahulikult peatada. See peab olema sujuv nagu süvasukeldujate valmistumine rõhukambrites.

Siin, tee ääres istudes on aga hoopis omaette reeglid. Sa ei tunne seda kohta ja see koht ei tunne sind. Need inimesed ei hooli sinust ja kui on kedagi, kes sinust hooliks, siis nemad ei tea, kus sa oled. See koht on kellegi kodu, aga sinule on see juhuslik nagu varahommikune seks võõraga.

Hingan sügavalt sisse ja minu rind tõuseb veepiirist kõrgemale. Avan silmad ja keeran enda keha vertikaali. Valgus on ere ja ma ei näe selgelt. sellegipoolest suudan tuvastada paadisilla asukoha. Ujun selle poole.

Kui silmad valgusega harjuvad, näen paadisillal kedagi seismas.

Tuvastan, et tegu on noore naisega. Asetan käed sillalaudadele ja lükkan end veest välja. Tal on jalas mustast teksariidest, valgete kummitaldadega, väga kulunud hiinaketsid, ta sääred ja reied tekitavad minus mehelikke tundeid ja neid katavad mustad sukad, mille pitsääred on veidikene rohkem kui aimatavad tema lühikeste teksade rebitud servade alt. Seljas on tal must tanktop, mille alt on hoomata ilusad rinnad, must-pitsilistes rinnahoidjates. Ta juuksed on õlgadeni ja punaseks värvitud. Huuled, mis püüavad mu pilku ja silmad, mis ilmselgelt vaatavad mind jalatallast pealaeni üle, nagu minu omad teda.

Mu märjad ujumispüksid liibuvad mu külge ja mul on pisut kohmakas olla. Tõmban harali sõrmedega läbi lühikeste juuste, et neist mulle vett näole ei tilguks.

Tüdruk istub paadisilla otsa rätsepistesse ja otsib pükstetaskust välja sigaretipaki ja välgumihkli. Mina ei oska midagi öelda ja mulle tundub, et tema ei tahagi, et keegi midagi ütleks. Seisan veel hetke seal, mu pükstest tilgub vett mu jalalabadele. Tõmban ülahuulele roomanud veepiisa keelega ära ja küsin endalt, kas ma näen und. Äkki see olevus on siin, et ma aru saaks, et ma ei ole paadisillal ja ma enam ei hulbi keset järve veepiiril, vaid selle all? Tüdruk süütab sigareti ja tõmbab esimese mahvi.

"Mu koer on kadunud."

See vist ikka ei ole uni.

"Dalmaatslane?"

Tüdruk noogutab.

Istun tema kõrvale, sääred üle ääre, varbad otse veepiiril. Käed külgedel vaatan tüdruku poole. Ma ei vaata teda. Mitte, et ta ei oleks ilus. Ma vaatan kuidas sigarett tema sõrmede vahel krõbiseva hõõgumisega tuhaks kahaneb. Ma pigistan kätega laua servasid ja hoian tagasi kiusatust temalt mahvi küsida või lihtsalt suits endale krabada.

"Sa ikka tead, et see on sulle kahjulik?" ütlen, ise pilku keeramata.

Ta vaatab mulle otsa nagu idioodile. Ja ma vist punastan. Keeran pilgu otse ette ja maha. Panen silmad kinni. Kõigutan ennast vaikselt. Loen mõttes sekundeid enda kõikumise taktis. Olen kui enda isiklik kellapendel. Siin ei ole muud aega, see ei ulatu siiani. Saan luua isikliku aja ja ruumi. Ainukesed häirivad faktorid on need teised olevused minu ruumis. Miks nad siin on? Ma ei taha neid siia. Nende pärast pean ma rohkem pingutama, et kaotada kõik, et alles oleks vaid mina. Nad peegeldavad mind moodustel, mil ma ei taha end näha. Ma ei taha olla inimene võrreldes koeraga, noor võrreldes Sierra juhiga ega mees, võrreldes selle naisega.

Kui silmad avan, on tüdruk läinud. Õhtu on palju lähemal, Päikese alumine äär on juba kõrgemate kuuselatvade joonel. Kas see ikkagi oli vaid ulm? Vähemalt ma vist olen siiski paadisillal, mitte järve põhjas.

Heidan pikali ja vaatan hämarduvat taevast. Kujutan ette, kuidas viimased, punased päikesekiired minu silmadelt kosmoseruumi peegelduvad. Kui ma silmad sulen, kui ma siit liigun, kui ma kunagi suren, siis see valgus kihutab ikka veel otsejoones universumi ääre suunas. Ja kunagi kaua aja pärast jõuab see sinna.

Ma olen näinud Universumi äärt.