Charles tundis end pärast seda, kui talle sõbrad ja eriti Pets, aga mitte eriti Pets, sest Petsil polnud kunagi palju raha, talle viina välja tegid, sellepärast, et oli Petsi eest kätte maksnud, läbi pestuna ja tühjana. Mis võiks ju olla üpris hea stardiplatvorm uuele elule, aga ta tundis end kui selle sama relva looja, millega tema enda kurikuulsuse sai. See relv on tapnud rohkem, kui ükski teine. See on maailma kuulsaim relv. Üks üheksa aastat vana Sierra Leone poisiklutt ei tea mitte midagi A.Einsteinist, H.S.Trumanist ega Hiroshimast, aga ta teab täpselt, mis on AK-47.
M.Kalashnikov, kes aastal 47 relva välja töötas sai selle eest lugematul hulgal ordeneid ja kuulsuse natsisaksamaa tagasilöömise eest tänu enda loodud automaadile, mis siis, et selleks ajaks oli Teine Maailmasõda juba läbi. Kuid lõpuks on ta samamoodi läbi pestud vanamees, kes elab ots otsaga kokku enda sõjaväepensionist. Ise kahetsedes seda, et tema Isamaa kaitseks loodud relv oma kergelt ära tuntava salvekumerusega on nüüd hoopis terrorismi sümbol. Nagu Coca-Cola on diabeedi sümbol.
Charles teadis asjadest liiga palju. Ta mõtles alati üle. Tema ei suutnud huilates joosta järgmisesse öhe unustades kõik patud, mis hingel.
Kui ta juba kolmandat päeva ilma söögi ja joogita enda ühikatoa kušetil lamas ja mõtles, aina mõtles, tuli talle pähe vaid kõik see, mida oodata ei osanud.
Head mälestused kuskilt kaugelt iidse ajaloo sopist ja sellest arenenud lootused ja unistused, mis tundusid sürreaalsetena nagu mustad augud, mis endasse kisuvad, nagu saamata naised.
Sind tükkideks rebides.
No comments:
Post a Comment