4 kuud pärast viimast sissekannet.
Charles istub kõletühjas ühikatoas, kus on vaid koletunud kardin akna ees, tühi seinakapp ja tilluke kušett. Toa üüris ta enda viimase raha eest, nüüd on tal vähemalt kaks kuud voodi olemas. Ta loeb taskust leitud sendid kokku. Täpselt 0,08 eurot. Riided on põrandal. Tema nahktagi seljal lebavad punased stringid. Need kuuluvad veel väsitavast ööst voodil puhkavale noorele tudengineiule. Charles korjas ta lihtsalt üles, täis oli ta suutnud ennast ise juua.
Automaadi ostmine oli algul moraalselt õige tegu. Nii see vähemalt tundus. Nüüdseks aga oli Charles laostunud rahaliselt, moraalselt ja ta oli üpris kindel, et tema keha on samuti lagunemas. Püsti tõusta oli valus, potile istuda oli valus ja kustes tulid pisarad silma.
Ta ei lootis ainult sellele, et see on karma ning ei tapa teda päriselt. Oli see siis surmahirm või masohhism, mis teda vikatimehe eest põgenema sundis. Kuid samas mitte kunagi küllalt kaugele, et puhata saaks.
Charles vaatab noort valge nahaga naist. Ta on näoga seina poole seega ei ole tema nägu näha. Charlesil läheb süda pahaks. Ei. Tüdruk on reaalselt ilus. Ainult ilus, aga Charlesi ajab iiveldama tema ise.
Ta leiab tagitaskust pooleks murdunud punase Nexti sigareti ja üritab seda süüdata selle enda eelviimase tikuga. Tikk kustub enne. Ta võtab enda viimase tiku ja vaatab seda nagu oleks see maailma kõige viimane tikk. Kui see tikk seda sigaretti ei süüta, siis ta sööb ära selle tubaka.
Tikk töötab.
Ja samuti ka laes olev suitsuandur.
No comments:
Post a Comment