What The Fuck: Punane Päike

Päike on punane. Mitte päris, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Seega, Päike on punane. Juulikuine meretuul on vaikne ja soe. Meil ei ole vaja täna õhtul teha mitte midagi muud, kui juua ära see pudel veini, suitsetada vesipiipu, süüa kummikomme ja nautida päikeseloojangut ning teineteist. Meri on rahulik. Rand on mõlemale poole vaadates inimtühi nii kaugele, kui silm ulatub. Liiv on siiani keskpäevasest kuumusest õhkav. Mu tüdruku nahk on kuldpruun ja ta on maailma kõige seksikam naine. Ma ei saa temalt silmi. Seega on Päike lihtsalt punane.

*********************************************************************************

Ärkan haiglavoodis. Raske on hingata. Ma olen üle keha tuim, see on vist valuvaigistitest. Ma näen enda kätel sinikaid. Ja mul on ainult üks küsimus peas trummeldamas. Kus mu tüdruk on?

" Hei! Halloo! Kas keegi kuuleb!"

Ma üritan karjuda, aga mul on valus ja hääl tuleb välja hädine ja vaevu kuuldav. Ma proovin tõusta ja karjuda samal ajal. Medõde, kes palatist möödub näeb mu tegevust ja tormab sisse. Lükkab mu õlgadest tagasi pikali.

"Te ei tohi liikuda."

"Kus mu tüdruk on?"

"Te peate praegu enda pärast muretsema."

"Mul on pohhui, mida ma pean! Kus mu tüdruk on!?"

Saan teada, et mul on kaks katkist ribi, ninaluu on puruks, peapõrutus ja lisaks veel väiksemaid põrutusi. Minu tüdruk on kaks palatit edasi. Tema on veel teadvusele tulemata. Tal on samuti peapõrutus. Ja väiksemaid vigastusi. Ja need värdjad vägistasid ta ära.

Loomulikult.

Seda nad tahtsidki.

Ma ei ole elus kunagi varem tundnud valu, mida ma tunnen. Ma tunnen, et mu süda lööb nagu koolibril ja see tahab lõhkeda. Keeran näo üle voodi ääre ja oksendan sinna samasse maha. Mitte palju ei tule minust välja. Öögin.

Ma pean enda lubadust. Ma tapan nad ära.

"Ma tapan nad ära." ütlen peaaegu kuuldamatult.

"Mida?" küsib õde.

"Ma tapan ära nad!"

Tõusen istukile. Ja keeran jalad üle voodi ääre. Lükkan õe eemale. Vaatan talle otse silma.

"Ma tapan nad ära, aga praegu pean ma teda nägema." Libistan end põrandale. Õde hoiab mind pikali kukkumast. Läheb hetk kosumiseks. Ta aitab mind koridori ja sealt edasi mu tüdruku palatisse. Istun ta voodi kõrval olevale toolile. Minu põski mööda voolavad pisarad. Ma ei tunneks mitte kunagi enda pärast sellist valu ja viha. Ainult tema jaoks ja eest.

Ma tapan ära nad.