Foto: Maris S
Seisan enda mustas rätsepülikonnas mitte päris keset hotellituba. Keset tuba on põrandal maas endise jumalanna seksikas, aga vägagi surnud keha. Mu silmad on võimetud emotsioone esitama. Ma närin enda alahuult. Värisevas paremas käes on laetud Makarov. Ja mul on teha päris mitu otsust, mis vajaksid kainet mõistust.
Ehk sellepärast, et olen nagu viieaastane tattnina, hingan vaid läbi suu. Sest mu nina on täis valget pulbrit, mis aeglaselt mu verre imendub. Ehk sellepärast ma võtan vastu otsused. Otsused, mille peale ka kõige hullem punkar Pets kristlaseks hakkaks.
Ma tean, kes seda tegi. Ma tean, et nad oleks seda võinud ka minuga teha, sest ma ei olnud öösel eriline võitleja. Ja ma tean, et see siin. See julm vaatepilt. Mitte sellepärast, et inimene on surnud vaid sellepärast, et surnud on niivõrd võrratult ilus inimene. See julm vaatepilt peaks mind nende arvates hirmutama, aga nad ei tea minu kohta ühte asja.
Ainuke, mida siin ilmas kardan. On. Minu. Ema.
Tõstan enda väriseva vasaku käe enda näo ette ja üritan seda pilguga seisma saada. See ei õnnestu. Loobun. Pööran rannet ja vaatan kella. 11:42. Tuba on minu veel 18 minutit.
Astun üle laiba. Vältides seda, et enda Berluti kingadega vere sisse astuks. Avan minibaari ja joon tühjaks kaks suveniiripudelit viskit. Käed lõpetavad värisemise. Pistan püstoli kaenla alla kabuuri ja lahkun toast.
Kellele see hariv oli???
ReplyDelete