Kaikad kodarates: Valgustus.

Tõusen paadisillale. Jäin seekord vist liiga kauaks vette hulpima. Jahe on ja Päike ei tundu nii kuum, kui eelmistel päevadel. Astun üle muruplatsi juba sisse tallatud rada pidi maja poole sama hääletult kui see tuhm hämarus, mis seda päeva lõpetama on hiilinud. Ma ei ole maja esiust puutunud pärast seda, kui selle kägina saatel esimest korda avasin. Mind kärbsed ei häiri, Õues on nii või naa soojem kui toas ja minult ei ole mitte midagi väärtuslikku varastada. Kes siia ikka varastama tuleks?

Ausalt öeldes ma enam ei mõtlegi nendele asjadele, sest nad on vaid, just nimelt, asjad. Astun eestuppa kirjutuslaua juurde, kohe tooli kõrvale. Laual on minu tühi seljakott ja selle sisu laiali. Päris ees, laua äärel on paberileht, millel lebab ka pastakas. Lehe üles vasakusse serva oleks justkui lauset alustatud, aga on vaid üks sõna.

"mina"

Kärbsed põrkavad lakkamatult ja meeleheitlikult vastu aknaklaasi. Samamoodi nagu mina seda kunagi tegin. Nautimata kõike, mis minu ümber oli, kuni sain aru, et selle meeleheitlikuse sisse ma upungi. Nägin vaid vilksamisi enda elu minuti haaval lõppemas. Minust mööda vihisemas. Mitte lihtsalt vastassuunas vaid igas võimalikus suunas. Ja mina põrkasin nagu kärbes ikka ja jälle vastu seda sama klaasi, mille taga oli miski, mida mind oli programmeeritud tahtma. Täiuslikkus. Valgus, see kutsuv särav valgus.

Kuid nüüd olen ma hoopis ise valgustatud. Nüüd olen ma hoopis ise valgus. Kogu oma ebatäiuslikus olemuses. Mina.

Köögi laua kõrval ootab mind üllatus. See sama dalmaatslane keerab pead veidi paremale viltu, kui mulle otsa vaatab. Kükitan ja sirutan kätt aeglaselt tema poole. Ma ei karda, aga ma ei riski. Ma ei kummardu üle tema vaid teen ennast madalamaks, et mitte olla potensiaalne oht. Ma sirutan käe välja, aga ei ürita teda ise puutuda. Lasen temal minu juurde tulla. Ta kõhkleb. Nuusutab. Sirutab kaela mu sõrmede poole ja siis tunnen tema külma koonu. Nihutan ennast lähemale ja libistan käe üle tema pea. Ta tõuseb püsti ja liputab saba. Me oleme sõbrad.

Viskan voodile pikali, patsutan käega servale kutseks ja koer hüppab sängile ning heidab minuga paralleelselt pikali. Sätib pea mugavalt käppadele ja vaatab mind pilguga nagu saaks tema aru millestki, millest minul veel aimugi ei ole.

Mõeldes maailmale, millest kaugel olen hetkel, tundub see mitte kilomeetrite vaid valgusaastate taga olevat. Mõtlen kogu sellele virvarrile ja muigan nagu täiskasvanu, kes kuulab lapse fantaasiaid. Ma ei saa isegi aru, kuidas ma seda kõike varem ei näinud.

Külma tunne kriibib ikka veel kuskil minu sees.

Uinun ja ärkan nii sujuvalt, et öö möödub kui hetk.