Kollane PAZ buss võtab mootorimürinal kohalt ja jätab mind heitgaasi ja kruusatolmu pilve. Mäletan neid busse lapsepõlvest, nad olid juba siis nagu minu klassijuhatajagi, kes töötab minu teada siiamaani samas koolis - liiga vanad, et funktsioneerida. See on must maagia, peab olema. Talvel tuiskas pulberlumi bussi uste ja katuseluugi vahelt sisse. Suvel hõljus salongis igitolm ja buss rappus kogu kruusatee nagu orgasmis ülientusiastlik pornostaar.
Päike paistab silma ja kissitan. Teen valesti, et suu avan, sest kohe krigisevad liivaterad hammaste vahel. Sülitan. Särk on selja ja seljakoti vahel läbimärg. Suitsunälg ajab närvi. Vaatan enda ette maha enda pruunide Timberlandi saabaste kulunud ninasid. Sulgen silmad ja ootan tolmupilve settimist. Teksad kleepuvad säärte külge ja Päike on saapad kuumaks kütnud. Seljakott on raske.
Tundsin selle koha hetkega ära. Sinine bussipeatuse silt on siiani viltu vajunud ja ühest alumisest nurgast roostes. Lopsakas võsa tungib kahelt poolt teele, sest siia ei ole "eurokraavid" jõudnud. Võsa läheb sujuväkki üle kõrgeks ja tihedaks metsaks. Olen nendel teedel näinud põtru, rebaseid, metssigu, kitsi, jäneseid. Metsamassiivid on ümber minu kui betoonpunker, kaitseks tsivilisatsiooni eest. Kruusateelt keerab metsa vahele kitsam, autojälgede keskelt rohtukasvanud, tee. See viib minu otse minu sihtkohta.
Mobiil teeb taskus hoiatuspiiksu ja kui selle välja võtan on pilt juba must. Aku on tühi. Pistan selle tagasi taskusse. Tee on kitsas, tundub, et puud sulgevad raja pea kohal tunneliks. Siin on jahedam, õhk on tolmuvaba. Jõuan metsa vahelt lagedamale. Minu ees vasakul on vana võssa kasvanud õunapuuaed, otse ees madal, tume, palkmaja. Paremal on kõrgeks kasvanud muruplats ja väike järv. Vesi sillerdab, kui vaevumärgatavad lained laguneva paadisilla alla murduvad. Loodus on teinud enda tööd, aga kõik on tuttav.
Jätan seljakoti majatrepile ja riided paadisilla algusesse. Kolm sammu ja äratõuge. Sukeldun jaheda allikaveega metsajärve. Kõik minu mured on kusagil mujal.
Foto: Kai Leinus
No comments:
Post a Comment