Laman voodil ja mul on tunne, et mul ei ole kaalu. Ma püsin liikumatult ning ma ei tunne voodikatte mustrit nagu tavaliselt. Niimoodi vaikuses lamades olen kuulnud enda südamelööke ja ette kujutanud, kuidas veri mu soontes sooja ojana laiali valgub. Seekord mitte. Ma olen erandlikus jaheduses keset seda lämbet suveilma. Ma ei tunne janu ega igatse toidu järele. Olen rohkem ärkvel kui eales varem. Ma ei taha kohvi. Minu silmad on niigi pärani.
Kui istukile tõusen ei tunne, et madratsivedrud minu all pingestuks. Patsutan peni, et see end eest veaks. Jalutan kergel sammul läbi köögi ja esiku välistrepile. Dalmaatslane jookseb metsa poole ja kaob puude vahele täpselt samas kohas, kus ka esimene kord, kui teda nägin. Ainult seekord ta haugub ja vaatab korra tagasi minu poole.
***
Täna ei tundu vesi kihiti külmem või soojem. See on kõik ühtlane mahe. Ujun paadisilla juurest risti üle jõe ja tagasi kuid mitte kiirustades. Minul on kogu maailma aeg. Tagasi sillani jõudes istub punapea jälle seal. Ma ei ütle midagi, tema isegi ei vaata minu poole vaid otse üle järve tihnikusse.
Tõstan end veest välja silla äärele istuma.
Ta on juuksed hobusesabasse sidunud, aga kuna need on küllatki lühikesed, on lühemad salgud lohakalt tagasi kõrva taha või veel rohkem ette poole vajunud. Ta suitsetab ja seekord ma ei tunne mitte mingisugust kiusatust. Ma ei mäleta seda tunnet, mida tekitab nikotiini ja kõigi muude aurude sissehingamine. See pidi olema kohutav, aga piisavalt mõjuv, et ajada seda segamini rahulolu ja õnnetundega. See pidi olema hirmus võrreldes sellega, mida ma nüüd tunnen. See meeldivalt halvav sügavuses hiiliv jahedus. Tema mustal särgil on kiri "The Ramones". Ma ei igatse isegi muusikat mitte. Minu jaoks on muusika isegi see kõrvulukustav ja hingemattev kohin, mis selle tillukese maja kohal hõljub, kui tuul metsa kokku ja pikali üritab ajada. Seekord on tal jalas sinised liibuvad teksad ja üle silla ääre vette pistetud varvaste otsas hoiab ta kramplikult varbavaheplätusid.
Me ei räägi mitte ühtki sõna. Ma olen jälle enda kellapendel, kui tahapoole, kätele toetun ja kinnisilmi pead küljelt-küljele kõigutan. Ma olen mina, ilma ühegi idenditeedita. Lihtsalt olen.
Tüdruk lahkub pärast tema teist sigaretti.
Lahkumiskallistus jääb vaid vaikitud küsimuseks.
***
Tõusen ja libistan paljaid jalgu mööda tallutud heina maja suunas. Kuulen koera haukumist ja vaatan metsa poole. Peni jookseb pisut maad minu poole ja siis metsa äärde, pidevalt haukudes. Ta kutsub mind endaga kaasa. Kõhklen hetke. Ma pole sellelt rajalt veel eelnevate päevade jooksul metsale lähemale läinud. See ei tohiks olla midagi, mida ma kardan, aga nüüd, kui ma teadlikult seda sammu tegemas olen, takistab mind justkui miski. Minust voolab üle hirm. Hirm millegi ees, millest minul veel aimugi ei ole. Koer tahab mulle midagi näidata.
Sulen silmad ja teen esimese sammu. Eneselegi märkamata olen juba koos dalmaatslasega metsa serval. Ta juhatab, aeg-ajalt tagasi minu poole vaadates, mind sügavamale.
Ma ei tea kui kaugel ma olen majast, järvest või üldse millestki, mis on mulle tuttav. Koer on ühel madalal künkal jämeda, raagus kuusetüve kõrval. Künka taga on sügav lohk.
Ma hakkan köhima. Mitte haisust, ma ei tunne lõhna. Mind justkui kallatakse üle jääkülma veega ja minusse siseneb teadmine, mis ei suuda mind teha ei kurvaks ega rõõmsaks. Ma lihtsalt mõistan, kui minu pilk libiseb üle valge, mustatähnilise karvkattega koera laiba.
Dalmaatslane vaatab pead veidi paremale kallutades mulle otsa.
***
Olen pikali paadisillal. Päike soojendab mind, aga minu sees on jahedus, mida ma õpin armastama. Koer lebab minu kõrval ja ma libistan enda sõrmi läbi tema turjakarvade. Mul ei ole muresid, aga ma ei ole ka õnnelik. Ma olen leidnud ennast. Ma olen lihtsalt siin.
No comments:
Post a Comment