Istun praadimisaurudest pungil köögis, tillukese laua taga ja söön taldrikule kallatud Turistieinet ning mõtlen enda lapsepõlvele. Too koht, inimesed ja kõik see, mida ja kuidas nad teha üritasid tundub tagantjärele kui keskealine isa, kes üritab enda laste jaoks lahe olla, aga kaenla alt pigistavad pruunid viigipüksid ei lase. Minu vana-vanemate kodu ei ole siit kaugel, aga ma ei kavatsegi sinna minna. Ma jumaldan selle maa hõngu ja tunnet, mida see minusse kui tilgutiga päikest täis veepiiskade kaupa sisendab, aga ühe kindla maja ja hoovi nägemine kustutab selle kõik. Ma ei ütle, et see kõik halb on. See lihtsalt segab mind.
Ma tulin siia, et kaotada ja unustada kõik, mis mulle üritab identiteeti anda. Ma tahan olla täielikult vaid mina ise. Ma ei taha olla riided, mida ma kannan ega muusika, mis mulle meeldib. Ma ei taha olla hea sõber või kohutav kaaslane. Ma tahan näha ennast ilma võrdlusteta.
Siiski, ma mõtlen sellele kadunud koerale ja sellele imelikule vanamehele tema peaaegu uunikumautos. Kõige rohkem siiski kütkestavale punapeale. Saamata lõpuni aru, kas nad tegelikult kõik üldse eksisteerivad.
Ma nagu ei saaks põgenema, mingid sidemed justkui loovad iseend.
Peas kummitavad laulusõnad: "..no man is an island.."
Taldrik saab tühjaks ja ma jätan selle koos kahvliga lauale.
Istun eestoas kirjutuslaua taha, avan paberipaki ja asetan enda ette ühe tühja lehe. Valin endale ühe pastakatest. Selle asetan paberilehele.
Toetan küünarnukid lauale ja näo peopesadele. Ma ei mäleta, millal viimati habet ajasin. Mul on noor habe. Kas ma olen nüüd keegi teine? Kas ma ei ole enam see, kes ma olin? Mida ma siit otsin? Mida ma kirjutada tahan? Miks ma siia tulin? Kas ma oskaks seda seletada, kui keegi küsiks?
Vist mitte.
Kirjutuslaua taga oleva akna pihta põrkavad kordamööda umbes kümme musta kärbest.
No comments:
Post a Comment