Avan silmad, kui väljas on valge. Ma laman käed-jalad laiali, kõhuli voodil. Padjad on vist põrandal. Mul on tunne, et minu vasak näopool on voodilinaga üheks sulanud, ma olen nagu soojast plastiliinist ja siia lömmi vajunud. Kuid ma olen elus. See ei ole mingisugune füüsiline tunnetus. Ausalt öeldes ma ei ole viimased kolm ööpäeva enda varbaotsi tundnud. Kõik muu on samuti väga tuim. Ime, et mul niimoodi seisab. Kohe näha, et alfa. Ma tean, et ma olen elus, sest minu perversne aju ütleb mulle seda. Ma tunnen mingisugust tuttavat lõhna, aga mul ei tule meelde, mis see on.
Ajan ennast istukile. Tüdruk on kadunud. Mul on ühest küljest hea meel. Ma ei pidanud teda ise minema ajama. Samas võib olla oleks ma tahtnud teda veel korra keppida. Öökapil on peegel, mille ma eile vannitoast kraanikausi kohalt siia tõin. Sellel on peotäis valget pulbrit. Teen hotelli uksekaardiga endale kaks umbes kaheksa sentimeetri pikkust joont. Eileõhtune viiesajasest toru tahab veidi kohendamist. Tõmban. Näen peeglist enda nägu.
Ma näen välja nagu ma olen näinud snautsereid, kes on külili maganud. Minu lühikesed juuksed ja kahenädalane habe hoiavad paremale, nagu ma seisaks küljega reaktiivmootori taga. Veresooned minu silmavalgetes on selgelt näha ja ma ei näe enda silmavärvi. Valge läheb koheselt üle pupilliks. Ma ei näe õnnelik välja. Ma ka ei tunne ennast õnnelikuna. veel. Mõned minutid veel.
Pistan sõrme suhu. Siis pulbrihunnikusse. Siis tagasi suhu. Hõõrun mõrkja pulbri igemetele ja keelele ja suu sisekügedele. Ma olen nagu üliagara hambaarsti juures, kes tahab täiesti kindlaks teha, et mul valus ei oleks. Ma ei tunne enda nägu. Tundub nagu see vajuks mu kolbalt maha. Mu suu tõmbleb nagu Mihkel Raual. Ma hõõrun huuli igemete vastu. Keelt suulakke. Tundub nagu ma tahaksin kohe midagi öelda, aga minu silmades on tume tühjus. Nagu ma oleks unustanud kõik maailma sõnad.
Ma tõusen. Keeran end näoga toa poole. Minu suu peatub. Neelatan.
Tüdruk lamab selili põrandal. Tema käed on ristis ta veatute rindade peal. Tema pea all on vereloik. Tema otsa ees on kuuli sisenemishaav. Ja tema ilusal kõhul on ta enda verega kirjutatud "K".
Ma tean nüüd, mis tuttavat lõhna ma tundsin. Vere, püssirohu. Surma lõhna. Surma, mille sarnast olin ise nii mitmeid kordi kohale toimetanud.
Nagu kuradi faking pitsapoiss.
Ja just nii nagu ma ütlesin. Ma olen pidevalt rämeda sita sees.
No comments:
Post a Comment