What The Fuck: Must tühjus täis kurjust.

" Vot! See! See, et sa seda ütled, tõestab, et sa oled mu ema. Ja seega mina sinu poeg!"

Ma olen siiani kokaiini laksu all. Taksos sai mõõdukalt peale tehtud. Ja kodus avasin ma Ballantines viski, mille ema baarikapist leidsin. Üllatusena, sest muidu on seal Laua Viin ja Canadian Gold. Ja taruvaigu leotis. Mul on juba peaaegu pool joodud. Ma ei vaata enda ema poole, aga tean, et ta nutab. Ta karjub ja siis soiub vaikselt. Ma nõjatan pea ühele käele, paremas hoian suvalist klaasi, kust ma viskit puhtalt joon. Ma näen enda silme ees, mitte seda lillelist laudlina vaid kõike paska, mida olen oma silmadega tunnistanud.

Kõik see, milles ta on mind enda hullumeelsetes vihahoogudes, mida võisid esile kutsuda väikseimad detailid, mitte küll alusetult, aga ilma tõenditeta oli süüdistanud. Kõik tema võlts häbi, mille pärast ta surra oli tahtnud. Mille pärast oli nutnud ja lubanud endalt elu võtta. Kogu tema õudusunenägude arsenal, mis minu pea kohal hõljus. See oli nüüd propaani balloonina plahvatanud. Tema häbi oli tõeline, aga mitte siiras. Ta ei hoolinud, sellest, kes olin mina. Mis olid minu põhjused ja ajendid. Ainus, millest tema hoolis, oli see, mida keegi temast arvas. See oli alati nii olnud. Mis siis, et ta oli kogu ülejäänud perekonna enda elust minema ajanud. Minul oli ideaalsuse mall seljas nagu hambaklambrid. Ja ma olin teda alt vedanud. Ma olin kõik, mida ta oli kartnud.

Ja iroonilisel kombel olin selleks südametuks koletiseks saanud just sellepärast, et ta seda niivõrd hirmsasti kartis.

"Sa ei saa niimoodi elada! Sa pead lahti laskma. Inimestega on juhtunud hullemaid asju ja nad on edasi elanud."

Mida tead sina elamisest? Sa oled üksik ja üksi.

"Nad on olnud tugevad."

Mida tead sina tugevusest? Sa paistad kõigile eemalseisjatele tugev, aga mina tean, et see on vaid kest. Kest, mille sees elab hirmunud ja hädine olevus. Ja see hirm ja hädisus muudavad sind kurjaks ja õelaks.

"Sa ei saa ennast hävitada! Jah, ma tean, sa arvad, et mina olen loll."

Ma ei ole seda kunagi välja öelnud.

"Mina...."

Ma ei kuula enam. Ma ei erista enam sõnu. See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema.

Vaikust. Vaikust.

" VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. Löön tühja klaasi laualt vastu seina kildudeks.

Ema nutab. Ja karjub. Ma ei ole ta poeg. Ma ei ole ta poeg. Ma olen mitte keegi. Ma olen tühjus. Mul ei ole südant. Ma olen hull. Ma olen halb. Ma olen kurjus.

Haaran püstoli. Keeran end ümber. Ma näen uduselt. Mu peas on must tühjus täis kurjust.

Lask.

Vaikus.

Vaid lasu kaja.

Ma kaotan teadvuse.



(autori vahemärkus)