What The Fuck - "Ema armastus"

Astun uksest välja murule. Must kass tuleb kiirel sammul üle õue minu juurde ja nühib end vastu mu sääri. Mul on jalas vahtkummist plätud ja sinised teksad, seljas valge t-särk. Sõnadeta oleks selge, et ma ei taha praegu mitte kellegagi rääkida. Ma läidan vaskse zippoga sigareti ja jään maja vaatama. See halli plastvoodri ja laastukatusega kahekorruseline maamaja on minu lapsepõlvekodu. Siin on mõned head mälestused. Ma tunnen end alati hästi, kui enda perssekukkunud linnaelu juurest siia põgenen, kuid see tunne on üürike. Mul on igakord meelest läinud, kui närvi mind minu enda ema ajab. Ta ei saa aru, kes ma olen ja millega ma tegelen. Ma ei saa talle ka öelda, sest siis ta ütleks minust vist lahti. Ajaks mu enda elust välja. Mis siis, et olen veel viimane, kes üldse siin käib.

Ja ma ei tea isegi, kes ma täpselt olen. Ja kuidas ma sattusin elama elu, millest ei saa taganeda. Koos inimestega, keda ma põlgan.

Ja ma ei tea, miks ma ikka ja jälle siia tagasi tulen. Kas tõesti on see minu ainus pelgupaik? Ma olen sellel samal murul seistes loopinud laiali ja puruks kõike, mis ette on jäänud. Ise täiest kõrist karjudes. Enda ema peale. Ma ei tunne end süüdi, tema karjus täpselt samamoodi vastu. Ma tõesti ei tunne ennast süüdi. Mitte kunagi. Ma lihtsalt mõistan, et see ei ole mitte mingil tasandil normaalne.

Ma ei ole kindel miks või kuidas, aga mul on tunne, et ma olen nagu alati mingisuguse rämeda sita sees. Ma küll ei tea ühtegi põhjust, miks ükski minu tuttav või tuttava tuttav hetkel mulle haiget teha tahaks. Kuid ma tunnen, et ma pean rohkem suitsetama, end rahulikuks sundima ja veel siin püsima. Siit ei oska mind keegi otsida. Mu telefon on välja lülitatud, minu Makarov on seljakoti salataskus peidus ja ma olen juba kolmandat päeva kaine. Sigaretist vaba käega mudin taskus tillukest gripikotikest. Ma pean vastu. Ma pean pidama.

Läidan ka teise sigareti.

Mul ei ole veel aimugi, et vaid loetud päevade pärast olen ma jälle sunnitud Makarovit kasutama. Süümepiinu leevendab vaid raha. Ma kukun nina ees kokaiini hunnikusse. Ja olen tunnistajaks sellele, et ka uskumatult ilusad jumalannad on surelikud.