Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (kuues jupp)

Kõigi Invasiooni lugude välja sorteerimiseks klikka siia.

NB! ENNE LOE VIIENDAT OSA!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.

*Samal ajal ebamäärases asukohas Tallinnas, kus asub Savisaare salajane ovaalkabinet.*

Savisaar sööb kirjutuslaua taga. Ta on lõpetanud prae ja nosib peale õuna. Ta sööb nagu vana paks siga. Teda kuulates läheb süda pahaks ja tekib tunne, et talle nagu käiks söömine ülejõu. Nii hädine ja saamatu on ta. On kuulda iga ta nohin, iga ampsu juures on kuulda, kuidas ta näeb vaeva, et hammustada, närida, neelata. See kõik on häälekas ja tundub, et tal jääb hapnikust puudu. Ta suudab niimoodi isegi õuna õgida, et ta ei saa küllalt hingata. Ta noriseb ja hakkab köhima.

Kabineti uksest astub sisse mustas ülikonnas agent Sepp. Kenderi kolleeg. Noor ja vägagi lootustandev. Hetkel on ta aga väga otsustuskindel. Ruumi sisenedes on tal käes mattmust Beretta. Summutiga. Talle järgneb mustas lahingvarustuses Scoutspataljoni võitleja. Tema kannab Heckler & Kochi MP-5N-i. Samuti summutiga. Enda ees talutab ta käeraudades Ratast.

Savisaarel lendab suust õuna tükke, kui ta häält tõstab.

Savisaar – MIDA SEE TÄHENDAB! Kes te olete ja kuidas te julgete siia niimoodi sisse murda! Ma helistan politseisse! Kas te teate, kes ma olen? Kas te teate, kellega teil tegemist tuleb, kui minuga jamate? KADUGE VÄLJA!

Sepp astub Savisaare lauale lähemale. Tõstab relva ja suunab selle paksmao poole.

Sepp – Mina olengi politsei. Ma tean täpselt, kes olete teie ja kelle heaks te töötate. Ma tean ka seda, et teid on hüljatud ja seega pakun ma teile diili. Rääkige ära kõik, mis teil rääkida on ja me... säästame teid.

Savisaar – Ma ei räägi teile midagi.

Kõlab summutatud lask. Sepp laseb Savisaarele kõhtu. Ei midagi koheselt letaalset.

Savisaar – AAAAH! VÄRDJAS! MA LASEN SU OKSA TÕMMATA! MA OLEN EESTI PATRIOOT!

Sepp – Selge.

Kolm summutatud lasku. Pähe ja kaks rindu. Sepp on oma töös väga põhjalik. Ta pöördub Ratta poole, kes ei ole terve stseeni aja julenud sõnagi öelda. Ta isegi nutab vaikselt. Ta on näost punane, põsed on pisaratest märjad. Ja ta on ennast täis lasknud.

Sepp – Kas sina räägid?

Ratas noogutab õrnalt, ise üle kere värisedes. Sepp tõstab relvatoru ta silme ette.

Sepp – Ma ei kuule!

Ratas – Jah! Jaa! Ja. Ma räägin.

Sepp – Viige ta minema, kongis. Baasis laske tal end puhtaks pesta ja andke talle teised riided.

Sõdur noogutab ja tirib Ratta endaga kaasa. Ruumi uksele ilmub teine võitleja, kes teatab agendile, et kõik ruumid on puhtad ja nad hakkavad välja liikuma. Kutsutakse kohale koristusmeeskond, on mõned laibad.

Sepp saab tekstsõnumi Kenderilt.

„KADRIORGU KOHE!“

*Samuti samal ajal on Agentuuri juhatajal Oraval enda kabinetis külaline.*

Orav – Ongi käes see, mida me nii kaua kartnud oleme.

LM – Seega oleme õigesti teinud, et kartsime ja valmistusime. Ei ole midagi kahetseda.

Orav – Tõesti hea. Kuid see ei saa olema vaikne ja kohe mitte kindlasti veretu.

LM – Seda ma ei lootnudki. Nemad alustasid seda veresaunaga. Ja neilt ei olnudki midagi muud oodata. Selliste vahenditega. See pidigi olema midagi lärmakat ja graafilist. Õnneks on angendid vastavalt treenitud.

Orav – Lisaks on neil scoutsid abis.

LM – Me peame ka ikkagi Agentuuri olemasolu salajas hoidma. Me saame tegutseda vaid siis, kui keegi meist ei tea. Eriti minust. Ja selleks peame me olema valmis kõigeks. Need, keda me ei saa usaldada. Mul on kahju, aga... ma ei näe paljusid võimalusi.

Orav – Aga härra Meri, me ei saa ju ise hakata tapma inimesi, keda oleme vandunud kaitsta.

LM – Ma räägin, et võimalusi on vähe. Ma usaldan, et sa suudad sellega tegeleda. Ma jätan kõik sinu hooleks.



NB! Kommenteeri Invasiooni!