Charles Tussunutsutaja: molotovi kokteil

ja kui emad on surnud ja isad ka
ja üksikud, üksikud me ööd
siis ei jää muud, kui õli tulle lisada
molotovid valgustavad ööd

Kui Charles esmaspäeva peaaegu südaööl paki pähklite, paki sigarettide ja kuuspaki "Sassiga" kaarsilla tipus istus, oli tuul külm ja öö pime. Siin oli üksik olla. Esmaspäeval siia üles keegi eriti ei kippunud. Siis oli see Charlesi päralt. Ja siin käis ta siis, kui tal oli vaja kõige rohkem mõelda.

Ta ei pidanud kunagi luba küsima, mitte millekski. Ja ta oli juba ammu aru saanud, et kui sul ei ole kedagi, kelle luba küsida, siis sul ei olegi mitte kedagi.

Charles teadis väga hästi Petsi kustuvatest unistustest. Ja ta teadis, et ta ei ajanud harja maha töövestluse jaoks, vaid vanaema matusteks. Selle vanaema, keda ta armastas. Ja ta teadis, et nüüd oli tema see, kes oli Petsile kõige lähedasim asi üldse, mis sai olla perekonnale.

Ja ta tundis ennast sitasti, et ta oli temast hoopis kaugenenud.
Ta ei tundnud end hästi kohustuste ees, isegi mitte moraalsete ees.

Pets oli ringkondades tuntud kui "kõva mees". Charles aga teadis. Teadis liiga palju.
Charles teadis alati liiga palju. Kõigest.