Ta näiteks käis õhtuti umbes poole seitsme paiku Tamme staadionil. Istus platsi äärde, kus noored harrastusatleedid korvpalli mängisid ja sõi. Midagi täiesti spordivõõrast. Burgerit. Loomulikult! Ja ta jõi sinna kõrvale enda lemmik jooki. Sassi.Ja siis ta suitsetas punast marlborot. Seljas kandis ta ikka teksasid ja nahktagi. Ja vaatas paar korda isegi pallimängu, aga tegelikult otsisid tema silmad ümber staadioni jooksvate neidude prinke pepusid. Ja tema jäi sinna kauemakski kui sportijad. Murus oli tal iga suve lõpuks lausa oma enda lohk. Jäi, kuni burger oli juba unustatud, plekkpurgid tühjad ja viimane suits hambus. Tõusis ja läks.
Ta teadis, et on samasugune tume rüütel nagu Saatan. Ta andis inimestele lootust. Ta andis inimestele indu. Ta näitas, et tegelikult on ka olemas väga lihtne must-valge. Kõik need sportijad nägid tema mustust ja said aru, et nemad on valge. Nad unustasid hetkeks enda halluse ja olid paremad inimesed. Nad pingutasid rohkem ja suutsid rohkem, sest neid, just neid, valguse esindajaid, oli siis loodud selleks, et maailmas oleks tasakaal. Selleks, et mööduja saaks aru, kes või mis on paha ja kes on hea. Ja neid oli rohkem.
See haisev punkar seal muru künkal oli tume, nii tume.
Ja nemad olid vaid sellevõrra heledamad.
No comments:
Post a Comment