Charles uskus paljusid asju, aga ta ei uskunud Jumalat. Tema meelest oli Jumal lihtsalt liiga uskumatu. Ja mitte uskumatu heas mõttes. Ülim olend, kel on väga selged ja sügavad probleemid enesehinnanguga? No kuulge. Miks peaks Jumal. Jah, Jumal nõudma enda ülistamist. Kui ta on inimestest niivõrd üle. Ta lõi meid. Ta andis meile elu ja maailma. Me oleme tema jaoks vähem kui sipelgad. Miks peaks tal vaja olema meie palveid ja igapühapäevaseid kirikus käike? Milleks? Just selleks, et kui ta on olemas, siis on ta üks kibestunud ja hääbuv olend, kes võib küll olla mõnes mõttes ülevam kui inimene, aga mitte parem. Heakskiitu ja kiitust ja ülistamist ja tunnustamist tahetakse ju just endast parematelt. Näe, mina olen ka siin! Inimene ju ei hooli, kas sipelgas teda tunnustab. Ta ei hooli isegi teise inimese tunnustusest. Kui see inimene on tema silmis alam. Idioot ja lombakas.
Charles uskus hoopis Saatanat. Piiblis tappis Saatan umbes kümme inimest. Jumal aga enam vähem 2,3 miljonit. Saatan aksepteerib inimesi nii, nagu nad on. Jumal ilmselgelt, tema järgijate sõnade järgi vihkab kõiki, kes mõtlevad teisiti või on erinevad. Saatan andis vaid ühe lausega inimestele tagasi vabatahte ja mõtte. Selle, mille Jumal oli selge sõnaga keelanud. Saatan on kangelane. Mitte selline, keda me tahame. Vaid selline, keda me väärime.
Tume rüütel.
Charles istus enda lemmikpingil Emajõe ääres ja vahtis mootorpaatide poolt tekitatud laineid ja parte. Ta mõtiskles väga argistel teemadel. Tal olid jälle näpud põhjas. Petsist polnud neil teemadel kunagi abi. Charlesil olid jälle väga mustad mõtted. Nagu alati neil hetkedeil.
Aga alati oli Saatan aidanud.
Kunagi.
Lõpuks.
Õigel hetkel.
No comments:
Post a Comment