Charles istus Krooksus ja sõi. Kolme päeva jooksul esimest korda, kui pähklid ja vedel leib välja arvata. Kellaaeg oli selline, et ta istus seal täiesti üksinda. Ajas ka teenindajaga paar sõna juttu. Tund või paar veel ja küll siis tuleb veel rahvast, aga Charlesi siis enam seal ei ole.
Pets lamab haiglas. Pets the Protector. Peapõrutus. Charlesil on ribi puruks, nägu pisut paistes ja sõrmenukid kanged ja valusad.
Kummalgi ei ole meeles. Meeles on, et nad hakkasid kahekesi jooma. Viina. Pets värvis juba üpris pikad juuksed roheliseks. Charles lasi veel ühe tätoveeringu teha. Ja siis nad tähistasid. Kahekesi üldiselt, aga nagu see ikka on, mitte päris kahekesi.
See neil aga meeles ei olnud, mis juhtus ja millest kõik alguse sai. Ainult mida politseis räägiti. Charles ja Pets ei olnud halvad inimesed. Läksid appi kellelegi. Pets, kui nende vastaste poolt ohtlikumaks berserkeriks arvatud, sai raudtoruga vastu pead.
Charles astub Krooksust välja ja läidab Cameli. Jah, Marlborot seekord ei ole. Pähkleid ka mitte. Ainult seekord. Suitsetada on raske. Hingata on raske. Valus.
Seekord on taskus hoopis kõik tema säästud.
Täpselt nii palju nagu ühe AK-47 ostmiseks vaja on.
Charles the Punisher.
No comments:
Post a Comment