Charles nägi Konsumi kassajärjekorras ilmselgelt kerge vaimupuudega inimest ostmas seepi. Sellist, kohe karbi sees seepi. Ta ostis ainult ühe, karbis seebi. Ja ta tundus selle üle nii elevil kuidagi. Charles ei osanud sellest mitte midagi arvata. Kas ta peaks seda kuidagi takistama? Kas see inimene saab üldse aru, mida ta teeb? Mis seepi? Äkki oli tal mingisugune kinnisidee, ta ostiski endale seepe kokku. Ja tema eestkostja oli temaga suures hädas, sest korteris oli iga tuba rämedalt seepe täis. Neid polnud enam kuhugi panna.
Siis tundis Charles end natuke süüdi, sest kuidas sa ütled või mõtled, et keegi on ilmselgelt vaimse puudega?
Tema peas kõlas näägutava naise hääl: " Kuidas sa saad niimoodi öelda? Keegi ei näe teistsugune välja, me oleme kõik ilusad. Millest sa üldse räägid?"
Siis aga Charlesi pea veidi selgines ja ta mõtles, et noo mida kuradit. Tema ei hoolinud kellegi tunnetest. Ja kui need inimesed ei ole vaimse puudega, siis on nende endi süü, kui nad on nii enesekesksed, et neid üldse mõni kommentaar puudutab. Ja kui on vaimse puudega, kurat, siis ei saa nad niikuinii midagi aru.
Aga saab ju näkku vaadates aru, ju. Saab!
Lõpuks ei meeldinud enam Charlesile neid mõtteid peas keerutada. Mitte, et ta süüd oleks tundnud või hukkamõistu kartnud. Teda ei saa niikuinii keegi hukka mõista, sest pole kedagi, kelle arvamusest ta hooliks.
No comments:
Post a Comment