Charles armastas seda õrnalt prõksuvat heli, mida teeb süttiv sigarett. Ta armastas sisinat, mis käib, kui avad õllepurgi. Ta armastas napalmi lõhna hommikuti. Ja ta armastas neid ohkeid, mida ei olnud küll igakord kõvasti kuulda, aga kui naisel ümber puusade kinni hoida, siis tundis nende võnkeid sinnani välja. Ülipisikesed hetked, mille nimel Charles elas. Ja naiste jaoks mitte just kõige väiksemad hetked, miks nemad Charlesi armastasid.
Charles ei olnud enam see, kes ta oli varem, aga enam ei olnud palju puudu. Sellest pidi lõpuks piisama, et edasi elada. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik ja Charles tahtis sinna jõuda õiges konditsioonis. Ikka jälle ja veel kõikudes ühel jalal betoonserval, teadmata, kes on mis ja kuna on kes.
Charles oli sõdur. Võitleja. Ta oli seda tõestanud. Ta oli läinud kuhugi, kuhu enamus ei söanda. Ta oli tagasi.
No comments:
Post a Comment