Charles avastas, et tema ei tundnud reede õhtute üle sellist rõõmu nagu tema paar tuttavat, kes veel või juba suutsid hoida töökohta. Veel siis need, kes olid temaga hiljem tuttavaks saanud, kes olid jäänud ilma naistest, majadest, autodest. Need, kes leidsid alles nüüd, et neile meeldib ööelu. Ja see hakkas neid endasse tõmbama. Neid nahka riietama, neid augustama ja värvima. Tumeda tindiga. Ja juba need, kes olid kalkarid olnud juba enne Charlesi. Need, kelle olid korralikud naised maast üles korjanud, puhtaks rapsinud, vaadanud, et õlle aroomi ja kulunud nahktagi seest tuleb välja üpris aksepteeritav meesolevus ja siis ära endale võtnud. Tööle pannud, süüa tegema hakanud. Elu pakkunud, ühe sõnaga. Ja need mehed harjusid sellega ära. Neile meeldis see. Kõik ju väsivad kord igavesest peost.
Ainult Charles mitte. Tema oli kindel, et tema jääb surmani, hingeni punkariks. Ainus, mida tema ei mõistnud, et ka need sõbrad jäid. Seesmiselt kõik.
Kuna tema ei näinud seda sama võlu reede õhtutel, mida kõik esmaspäevast reedeni ja kaheksast viieni tööl käivad inimesed, pidi tema enda reede õhtud kuidagi teistmoodi eriliseks muutma.
Ta ei joonud "sassi". Ta ei joonud viskit. Ta ei joonud üldse.
Ta pesi ennast puhtaks, pani enda kõige ägedamad riided selga ja läks Illegaardi.
Kus ta rääkis tudengineiudele enda filosoofiateooriaid, mille ta loomulikult oli kõik kuskilt internetist või raamatust meelde jätnud. Kuid, mitte alati. Igasugustes erinevate meeleseisundites tundus talle, et ka tema ise võiks olla mõne uue teooria looja.
Või oli see lihtsalt alkohol või mis iganes muu meelemürk, mis temas rääkis.
Illegaardis, reede õhtuti neid aga ei olnud. Oli selge mõistus, mis rääkis täpselt õigeid asju ja õigel hetkel.
Ja tudengineiud sulasid.
No comments:
Post a Comment