Charles ei suutnud välja mõelda, kas ta on paha inimene või ta lihtsalt tahab olla. Kas ta ongi tegelikult selline või on see mõne välise faktori vaevutuntav mõju, mis ta neile radadele ikka ja jälle tagasi lükkab.
Külm dušš peseb kõik maha, karastab. Enne sellest euroremonditud vannitoast välja astumist hingab ta korra sügavalt sisse, paneb mängunäo pähe ja teeb südame külmaks. Selle ukse taga lesib voodil üks ilusate suurte silmadega noor, seitsmeteistaastane, tüdruk. Silmad ei ole kõik, mis temas ilus või siis suured on. Ja seda raskem on seda teha, aga Charles on juba saanud, mille järgi ta tuli. Ta oli härrasmees ja lasi neiul enne pesema minna. Osakest temast endast maha pesema. Neiu lootis vist veel midagi. Kurvaks tõmbusid need silmad kui Charles enda raske nahktagi juba jälle selga ajas, nagu raske raudrüü. Mida see ka oli, mõnes mõttes.
Charles astus trepikoja uksest öösse. Ta teadis, et siia ta enam ei tule. Sellega on kõik. See oli korraks. Ja juba kohe hakkasid süümepiinad.
Charles leidis, et parim on lasta ööl end võtta. Nagu tema oli võtnud seda noort, süütut, ilusat. Tema ei olnud neist kolmest enam miskitki, aga midagi ta ju veel väärt oli.
Mõned tunnid hiljem ei saanud Charles aru mismoodi oli ta sattunud ööklubisse, tüdrukud olid nii purjus, et oksendasid. Ja muusika oli nii sitt, et Charles ei oleks imestanud, et ta ka ise oksele oleks hakanud. Joobega oli selline kaheotsaga seis. Ta oli staadiumis, kus sai aru, et alkohol on nagu vesi, enam ei mõju. Ühes mõttes hea. Tal oli kontroll enda seisundi üle ja samas oleks ta võinud veel juua nii palju, kui tahtis. Ükskõik, kelle laua alla juua. Ja samas oli see masendav. Ta tuju ei olnud kõige parem ja nüüd oli teada, et see ei muutu ka enam paremaks. Ja ta ei saa ennast mäluauku juua. Kui ainult alkoholilt millelegi muule üle ei liigu.
Homme ta luuletusi ei kirjutanud.
No comments:
Post a Comment