Charles suitsetas Marlborot. Ta suitsetas ka kõike muud, mis tuld võttis ja piipu mahtus, aga tavainimese keeles ta suitsetas Marlborot. Punast. Ja üpris tihti. Seda te juba kõik teate, et sinna kõrvale käisid alati ka pähklid.
Kord küsis keegi temalt, et mis siis oleks kui ta oleks pähklitele allergiline. Charles ei vaevunud isegi vastama. See inimene ei mõistnud teda. Ilmselgelt. Kui ta oleks pähklitele allergiline. Kui sa poleks sündinud. Siis. Siis. Ma ei peaks vastama lollidele küsimustele. Oleks. Kui.
Ta mõtles hoopis kuidas inimesed võivad ikka teisi nurka suruda. Näiteks heategevuseks raha korjates. Enam ei oota nad kuskil teleri või interneti kauguses. Enam ei oota nad kaubanduskeskuses RIMI sisse- ja väljapääsude juures. Vabandage, kas teil on hetk aega? Isegi kui sul on aega ja tegelikult ka paar eurot üle, siis on sul väga lihtne valetada. Ei ole!
Paar eurot üle. Pigem ikka paarsada puudu alati. Vähemalt õlle jaoks ikka jätkub. Tavaliselt.
Nüüd koputavad heategijad juba sul uksele. Astuvad sisse nagu oma koju. Räägivad enda härda loo. Noh, mitte enda vaid kellegi teise. Ja siis küsivad raha. Ja kuidas sa ütled, et sul ei ole vanemateta lastele või nälgivatele koertele raha anda. Endal on 52 tolline telekas, seal kõik tasulised pornokanalid ja laual selline "patarei", et Viive sünnipäev on 46.
Charlesil sellist muret loomulikult ei olnud. Et kuidas sa annad. Tal polnudki anda midagi. Ja sellised küsimised, need paar üksikut on lõpetanud Pets. Küllatki efektiivselt. Ükskord oli ta lihtsalt sigalakku täis, et lasi raha küsija ees seistes endal püksid täis.
Charles ei saanud midagi ka vabanduseks öelda. Ta ei saanud hingata. Ta naeris nii kõvasti.
Lapsed pääsesid teatrisse ikka. Charles kunagi hiljem raadiost kuulis.
No comments:
Post a Comment