Charles vihkas tööinimesi. Pets, tema parim sõber vihkas tööinimesi. Elatist tuli aga teenida kuidagi. Õlu, Sass, mida nad mõlemad armastasid, ei olnud ikka veel supermarketites, ega väiksemates poodides, ega isegi Herne poes pärast kümmet tasuta jagatav. Charles ja Pets tegid juhutöid. Charles teenis veel erinevaid allikaid pidi, aga Pets sellest ei teadnud. Petsi ei huvitanud ka. Ja täpselt nii kaua ei oleks huvitanud, kui oleks teada saanud. Siis oleks kohe õhtul Pirogovi platsil hõisanud. Sellepärast ta ei teadnud ja ei huvitunudki.
Järjekordsele töövestlusele minnes oli Pets enda harja maha ajanud. Miks!? Seda teadis lõplikult vaid tema ise. Miks ta üldse üritas? Ja selga oli ta ka secondhandist saadud ülikonna ajanud. Charles heitis talle ühe pilgu ja ütles:
" Sa näed välja nagu sa oleks viieteistaastane puberteet, onupoja koolilõpu ülikonnaga vanaema matustel. Vanaema, keda sa vihkasid."
Pets ei teinud märkusest välja. Tõmbas korra käega veel üle kiila pea. Harja mälestuseks tõusis isegi korraks klomp kurku. Ja siis ta läks.
Tööd ta ei saanud.
Järgmisel hommikul ärkas ta Toomemäel suvalises põõsas. Ülikond oli transformeerunud millekski ebamääraseks, muda ja kuse seguks. Ja hommikupäikeses aurava viina seguks. Ja järjekordselt purunenud unistuste seguks. Unistuste, kus olid mõradel ka mõrad vahel. Unistuste, mida ei suutnud enam päriselt meenutadagi. Mis surid juba ammu. Koos vanaemaga. Sellega, keda ta vihkas.
No comments:
Post a Comment