Tartus, Rüütli tänaval on igavene suvi. Ja just on irooniline see, et sel tänaval on just sügis-kevad-talvel suurem melu kui suvel. Tudengid. Tudengineiud. Ja Charles oli igavene kuusepuu. Parajalt ehitud. Metalliga. Ja Rüütli tänav oli tema tänav. Tumeda Rüütli tänav.
Sel korral oli Charles üpris kaine ja seega oli naljakas vaadata kuidas noor ehitustudeng koos pudelikorjajaga Möku ees täiest kõrist Silveri laulu laulis. Või kuidas noored tudengineiud mingit Mallet otsisid. Umbisikuliselt.
Üpris kaine loomulikult tähendas seda, et Charles jõi lihtsalt ühe viina. Ainult. Möku ees talle meeldis, sees mitte. Seal polnud tema jaoks piisavalt õhku. Tegelikult ei olnud seal piisavalt ruumi, et ta saaks distantseeruda neist kõigist noortest, kes on Tartusse õppima pääsenud nagu ketikoerad oleks rihmad kõik puruks rebinud. Ei mingit halastust. Ja pudelikorjaja kukub talle kaela hüppanud tudengi raskuse all sillutisele pikali. Pea napilt kivist pegasusest mööda.
Charles võtab paar sammu tagasi ja jääb seinale nõjatuma.
Sigaretti suits.
Sammub hägus edasi.
Keegi on Raekoja platsi purskkaevu jälle pesuvahendit kallanud.
Igavene suvi.
Ja Malle.
Mulle meeldis. Meeldis just see, et pealkirja vaadates oleks ehk hoopis midagi muud eeldanud. Ja üleüldse kirjeldad väga hästi seda melu, mis tegelikult toimubki. ^^
ReplyDelete