9.10.2012

Charles Tussunutsutaja: kadunud põlvkond


Igal reedel linna öömelusse sukeldudes, nagu iga teine, õigustas Charles enda tegusid iseendale. See on ju nädalavahetus. Kõik teevad nii. Esmaspäeval ma luban olla korralikum. Ja kui saabus esmaspäev.

Esmaspäeva lõuna ajal ärkas Charles ja oli üle kolme päeva esimest korda kaine. Tema keha värises alkoholi ja muude droogide järelkajadest. Ja teda aitas ainult üks. Kangetelt alkohoolidelt ja droogidelt ei läinud ta üldse mitte tervislikumatele ainetele üle. Kanged kohvid ja erinevad energiajoogid koos ahelsuitsetamisega. See oli nagu äkkstart.

Ja seekord, kui ühes käes juba viies järjestikune sigarett ja teises kolmas Burn energiajook tundis ta, et ta elab ka järgmise nädalavahetuseni. Ainult õhtul tuleb umbes kuus "sassi" võtta, igaks juhuks. Ja ta nägi üle tänava lühikestes pükstes brünetti kaunitari. Need jalad. Need olid maailma kõige ilusamad.

Kuid Charles ei saanud kauem seista ja vahtida.

Isegi siin, veel värisevate kätega sigaretti kimudes, tänaval vaadates kõiki, kes olid millegi tähtsa eest väljas. Kõigil oli kiire. Isegi siin suutis Charles kõigile ikka ülalt alla vaadata. Ta oli neist kõigist üle.

"Te oleks kõik surnud juba..."

Charlesil oli tähtsam retk. Ta pidi kontrollima, kas ka tema sõber Pets oli nädalavahetuse üle elanud.

Esimeses Maailmasõjas muserdatud generatsiooni kutsus ajakirjandus "kadunud põlvkonnaks". Charles ei tundnud seda. Tema jaoks oli see generatsioon kõigis majades, äärekivides ja tema vabaduses kanda just nahktagi ja ringi sees "A" tähte. Tema vabadus juua ja laaberdada ja olla tema ise. See põlvkond ei olnud kadunud, see põlvkond oli ainus, kes oli midagi endast andnud.

Hoopis Charlesi põlvkond oli kadunud. Ja temast järgmine ei olnud olemaski olnud. Juba sündides kadunud nutitelefoni appsidesse. Võltsteadmistesse. IT. Fakk juu, te ei oska isegi manusega maili saata. Te ei oskaks nutitelefone ka kasutada, kui need poleks teist targemad ja kõike ette ei ütleks. Teie elu on automaatpiloodi peal. Ja teid on nii palju, et keegi ei saa aru, kes on kes. Ja kes on parem. Te ei ole kadunud. Teid ei olegi olemas.

Charles leidis Petsi Töllaka joomaurkast. Ta oli elus ja õnnelik. Tema juuksed olid hakanud juba tagasi kasvama. Pets oli peaaegu tagasi. Ja tema unistused. Need hakkasid jälle ununema.

4 comments:

  1. tegelikult kutsuti kadunud põlvkonnaks siiski esimese maailmasõja generatsiooni, aga no, tomeitos-tomaatos, who gives a shit :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. muutsin ära selle, aga samas ei tea miks
      sest erinevatest allikatest (raamatud, artiklid, dokumentaalfilmid) olen arusaanud, et "kadunud põlvkonnaks" võib lugeda mitte ainult esimese, vaid mõlema maailmasõja aegset generatsiooni.

      Delete
  2. no vot, nüüd olen ise ka targem. ausalt öeldes pole ma selle kohta eriti uurinud ja kui sa väidad, et väljend on mõlema maailmasõjaga seotud, siis oma laiskuses usun sind ja ei hakka midagi guugeldama ega raamatukogusid vallutama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma üldiselt saan aru, et originaalis loomulikult mõeldi ainult esimese maailma sõja generatsiooni...ja seda just romaanides jne

      siis teine maailmasõda tuli kiirelt peale ja siis kasutati seda mõistet juba ajakirjanduses ka siis uue generatsiooni kohta.

      selget vastust ei ole ma endale saanud ja ega ma teda otsinudki ei ole... pigem selline lõputu vaidluse küsimus.

      Delete