" Tere Tom!"
Mulle ei meenu tema nimi, aga nägu on tuttav. Ta juhatab mind elutuppa ning palub istet võtta. Tunduks nagu ta ei märkagi, et juba välisuksest saati olen Makaroviga teda puusalt sihtinud. Ma ei usalda teda, mis siis, et ta ütles, et ta ei tee mulle midagi, kui talle lihtsalt kraami tagasi toon. Muidugi, hakkasin ise ka arvutama. Pool kilo kokat ise juba maksab pool miljonit. See on suur summa. Tammelinna Madisest ja relvadest võib tal ju ükskõik olla, aga Vovast ja Mjasõst mitte. Miks ma üldse siia ronisin? Aga kuhu mujale mul minna on? Seisan ühe tugitooli ette ja asetan spordikoti jalge ette, aga ei istu.
"Istu, istu."
"Sorry, ma ei mäleta su nime."
"Kalmer."
Ta ulatab käe. Vahetan relvakätt ja ulatan vastu. Tema pigistus on parajalt tugev. Ta on rohkem lihastest kui mina. Oli juba kooli ajal. Ta peaks minust vähemalt aasta vanem olema. Üheksandas klassis käisime koos, tema muidugi käis eriti harva. Ja sellepärast ta klassikursust kordaski, mitte et ta loll oleks olnud. Pärast põhikooli lõppu ei kuulnud ma temast enam kunagi. Kuni.
"Istu."
Tema hääletoon on nõudlikum. Ma annan alla. K võtab üle kohvilaua minu vastas istet.
"Sina oledki Kalamees?"
"Kust sa seda nime juba tead?"
"Vova lobises välja."
"Arvata oli."
"Miks just kalamees?"
"Sest mulle meeldib kalal käia. Türa, ma ei tea. See nimi on juba aastaid vana, ma ise ka ei mäleta, kust ta alguse sai."
"Kuidas sa mu leidsid? Ma saan aru, et sa helistasid Vova telefonile, aga kuidas sa teadsid, et see olen mina? Kuidas sa teadsid, kus ma olen?"
"Mul oli Vova korteris kaamera. Ma nägin sinu kõiki kolme külaskäiku. Tammelinnast sain ma muidugi teistmoodi teada. Sa avaldasid mulle muljet."
"Kuidas palun?"
"Sa tapad nagu proff."
Ma ei tea, kas kujutan seda ette, aga tema hääles kõlab imetlus.
"Ja mis nüüd saab?"
"Tõid kõik kraami kaasa?"
"Jah, raha ja kokat natuke kulus."
"Pole hullu, tahan tagasi vaid narkot. Relvad jäägu sulle, raha ka. Neid on sul vaja, kui minu pakkumise vastu võtad."
"Aga Vova ja Mjasõ? Sa nende eest kätte maksta ei tahagi?"
"Nende idiootide eest? Mulle ei ole selliseid imbetsille vaja, kes saadavad suvaka enda tööd tegema ja siis lõpuks lasevad end kõik sellel samal suvalisel ka maha nottida. Ei, ongi parem, et neist lahti sain. Küll nende asemele uued tekivad. Sinule on mul aga hoopis omamoodi pakkumine."
"Eks ma kuulan su ära, olen vist võlgu."
Jään rahulikuks. Olen juba eneselegi märkamata püstolitoru langetanud.
"Mul on vaja sinusugust, keda keegi ei tunne. Keegi ei kahtlusta. Mul on vaja, et sa veel tapaksid. MUidugi hea tasu eest."
"Sorry, aga ma ei ole huvitatud."
"Noo, nagu sa ütlesid, oled sa mulle võlgu. Me võime kuidagi muud moodi ka teha. Annan kaamerasalvestused mentidele. Sa istud kinni, muutud tuntuks nii mentidele kui meile ja siis saad välja, midagi teha ei saa. Tuled ikka minu juurde. Aga siis saad sa vaid lihtlabaseks diileriks, mendid pidevalt seljas, nahk märg. Kes seda tahab? Mitte keegi! Seega. See lahendus oleks meile mõlemale palju kasulikum. Sina teed seda, mida sa oskad ja minul on salajane trump alati tagataskus."
"Sa oleks nagu sellele pikemalt juba mõelnud."
"Ei. Alles eile hommikul tuli selline mõte. Sellepärast ma ise sulle helistasin. Muidu oleks hommikuks sinust ja sellest Tähtvere pansionist vaid tuhk järel olnud."
"Nojah. Tänan. Vist. Mina mõtlesin, et olin olnud eriti kaval ja kiire. Või oli mul äärmiselt vedanud."
"Ega sa olidki. Kui ma enda alluvatel pidevalt silma peal ei hoiaks, ei oleks mul aimugi, mis toimus."
Ma küll algul nagu tõrkusin, aga tegelikult mulle Kalmeri idee meeldib. Ma tahangi veel tappa. Ma tahan kõik maha tappa. Minu sees ei ole enam halastust. Ja kui see on see võimalus. Kasvõi otsast alustada. Tappa. Ja keda Kalmer mul ikka tappa laseb. Ehk vast konkurente. Siis tapan samasugust saasta nagu siiani. Võib olla veel hullemat. Türa, ma olen palgamõrvar. Varsti.
"Okei, nii, ma tunnen, et sul oleks mulle nagu esimene sihtmärk olemas."
"Ongi. Päris pirakas kohe. Ütleme nii, et proovikivi. Ei ole tavaline tänavapätt. Haha, you`re gonna love it!"
I am.
No comments:
Post a Comment