WTF?: Esimene Missioon - "Krutsifiktsioon."

Ahmed hakkab teadvusele tulema. Haavast, mis tekkis, kui ta pea vastu köögi lauda põrutasin, enam verd ei voola. Kontrollisin maja üle, kaameraid siin ei ole. Arvatavasti ei olnud nad veel jõudnud neid paigaldada. Loll oled, Ahmed, loll oled, mõtlen endamisi. Kuulen vaikseid oigeid. Küllap teeb talle pea valu ja muidugi ka randmed. Uurin ta IPhone-i. Peast vilksatab läbi mõte, et seda kõike filmida. Noh, sõnumi jaoks. Matan idee maha, sellest kõigest piisab niigi.

Lähen ja lohistan ihukaitsja laiba esikust elutoa põrandale. Kardinad tõmbasin ma kõik loomulikult ette. Ega nad enamuses olidki juba ees. Jätan laiba, käed laiali, T-kujuliselt, põrandale. T, nagu Tartu. Türa, aa Tallinn on ka T-ga. Putsi, pohhui. Foldernoa pesen puhtaks ja pistan seljakotti. Kardan, et selle kaudu on võimalik ostja, ehk siis mina, üles leida.

Käin köögist läbi, võtan kaasa kõige suurema noa, mille sealt leian. Suundun magamistuppa, kust kostub juba kõvemaid oigeid. Pean vist Ahmedi suu kinni teipima. Teipi ei ole.

Magamistuppa jõudes meeldib mulle vaatepilt. Tšetšeen ripub lae ja põranda vahel. Puurisin augud, kinnitasin betoonikruvidega konksud, tõmbasin ta koormarihmaga üles ja pingule. Parem käsi ja jalg on täiesti vertikaalselt, vasakud on pisut diagonaalis. K, nagu Kalamees.

Ma ütlesin, et see saab olema parem kui ristilöömine.


****************************************************************


Tutikas Nokia telefon heliseb. Selles on Simpel kõnekaart. Numbri edastasin Kalmerile suvalise meiliaadressi kaudu. Nüüdsest ei tohi keegi mind leida. Mitte keegi.

"Sa mees oled ju lausa kunstnik!"
"Tänan."

Hotellitoas on hämar ja mulle nii meeldibki. Makis mängib Pink Floyddi plaat. Let There Be More Light.

"Hoia end kuuldeulatuses, mul on võib olla juba varsti sulle midagi uut."
"Ma ei kao kuhugi."
"On sul midagi tarvis?"
"Kokat."
"Saab."

Kalmer on rõõmus. Mina olen tuim. Joon minibaarist pisikese viinapudeli tühjaks.

"Davai."

Ma ei vasta. Lülitan kõne kinni.

Joon minibaarist tühjaks tillukese viskipudeli.

Let There Be More Light.


********************************************************************


Ahmed hakkab midagi mõmisema. Ta ei räägi eesti keeles. Ma ei saa aru. Arvan, et ta üritab mind hirmutada. Mind ei koti. Ta tõstab isegi häält. Löön teda rusikaga makku. Ja kolmnurka. Ta ei saa hingata. Ei saa ka karjuda.

"Meiega ei kepita," lausun tasasel toonil "saad aru?"
Vist saab. Ei vasta.

Eemaldan ta kingadelt paelad. Otsin ühe soki, topin selle talle suhu, seon tompsu paeltega kinni, sõlmega kuklale. Ei mingit karjumist enam.

Avan viski. Joon suure lonksu. Tõmban pisikesest kotikesest pulbrit otse ninna. Ma olen ärkvemal kui eales varem.

Mida ma teen?
Kuidas ma ta tapan?
Mis oleks ilus?
Mis oleks võigas?
Kas ma piinan ka teda?
Noh, veel, see tähendab.
Ei. Enam mitte.

Haaran köögi noa ja lõikan ta mao ristipidi lõhki. Sisikond voolab välja ja prantsatab põrandale. Veri pritsib mu peale. Öögin. Öäk!
Türa!

Löön noa otsapidi talle silma, sest ta vist elas veel. Enam igatahes mitte. Türademaa ja munnidemeri. See on tõesti võigas!
Joon.
Nuusutan.
Koka saab otsa. Viski õnneks veel mitte.


**********************************************************************


Kustutan elutoast tuled ja libistan end läbi akna tagahoovi. Seljakotis on kaasas vaid relvad ja laskemoon. Tööriistad jätsin maha. Kui olen jõudnud majade tuledest juba kaugemale otsin kotist Zippo bensiini. Immutan peas olnud mütsi ja käes olnud kindad ja pistan asfaldiäärel põlema.

Jalutan tagasi linna poole.
Ühes supermarketi lukustatud kapis ootavad mind vahetusriided.
Võtan hotellitoa.
Saadan Kalmerile enda kontakti.
Jään ootele.

Esimene missioon vist õnnestus.


***********************************************************************


Ostsin sangaga maki ja mõned plaadid: Pink Floydd, Queen, Iron Maiden, Black Sabbath, AC/DC.
Kõige odavama Nokia, mis poes oli pluss Simpel kõnekaardi.
Alkoholi ei ostnud ega osta ka praegu.
Toidu tellin tuppa. Liha ja kartuleid.
Okei, viis pudelit punast veini ka.

Ma nüüd puhkan pisut.