Vova ütles, et pean aitama Mjasõl ühe asja korda ajada. Andis mulle uue salve täie padruneid. Mjasõga koos polevat mul vaja midagi muretseda ka. Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse. Sõidame kahekesi mustas BMW 750-s, Tammelinna äärde, silikaadist maja ette. Minu roll on lihtsalt turvamine. Suu pean kinni hoidma, sest mina ei tea ega tahagi teada, mis teemadel härrased vestelda soovivad. Lihtne.
Mina tahan uksekella lasta. Ei. Astu lihtsalt sisse. Ees. Elutoa diivanilt leian istumas dressides noore mehe. Umbes sama vana kui ma ise. Sihin talle püstolitoru näkku. Ta ei tõuse. Minu kaaslast nähes ta isegi ei ütle midagi. Arvatavasti ta teab, mis värk on.
"Noh, Madis, kus raha on?"
"Ma ütlesin Vovale, et mul läheb veidi kauem sellega."
Madis üritab enda positsiooni säilitada. Ei, ta ei kuse ennast täis praegu. Ta ei saa. Mis siis, et Mjasõl on puss vööl ja mina sihin talle otse silma. Ta ei saa endale seda lubada, et me hirmu haistaks. Aga ma tean, et ta kardab. Mina ei haista, mina tean, sest Mjasõ haistab nagu hagijas. Tema teab, et kui selline mees nagu tema su elutoas sinu käest raha nõuab, siis inimesed kardavad. Türa, isegi mina kardan seda värdjat, mis siis, et minul on relv ja ma nagu oleks siin koos temaga. Vittu, kes ütleb, et me Madisega mõlemad siin samas põrandal läbi lõigatud kõridega ei lõpeta? Järjekordne dilemma. Ma arvasin, et ma ei karda enam surma, et mul on ükskõik. Vist ikka ei olegi. Ma olen liiga inimene, et mitte hoolida. Ma olen liiga arg, et surra. Nüüd olen ma aga sellise sita sees, et ise ka ei usu. Türa!
******************************************************
Telefoni helin.
"Tervist, vanemuurija Hein siin, Lõuna prefektuurist. Härra Kroon, mul on tarvis teile mõned küsimused esitada. Kas te saate jaoskonda tulla?"
Alibi. 17.06.08 käisin mina sõbra sünnipäeval. Tunnistajate sõnul jäin ma seal juba varakult liiga purju, et pidutsemist jätkata. Mind viidi koju magama. Mina ise seda ei mäleta.
Uudis. 17-nda Juuni õhtul tapeti Tartus külmavereliselt laskudega rindkeresse ja pähe neli noormeest.
******************************************************
Elutuppa astub meie kahe üllatuseks veel üks noormees. Mjasõ haarab tollel kohe kraest, lööb põlvega makku ning paiskab põrandale. Võtab vöölt pussi.
"Nii, räägi kus raha on."
Surudes põlvega tundmatu noormehe rinnale ja pussiga ta kõrile, vaatab ta korraks minu poole. Talle vist meeldib, et ma jõhkrusele ei reageeri. Ta pöördub Madise poole. Tundmatu ei saa hingata. Näen, et ta kõrile tekib peenike verenire. Madis on sõnatu. Shokis vist. Mjasõle see ei meeldi.
"Kus raha on!?" karjub ta.
Tundmatu üritab end vabaks rabeleda, kuid tulutult. Madis vaatab mulle otsa. Küsin talt ise, rahulikult: "Kus raha on?"
"Sina ole vait!"
Mjasõ surub noale ja libistab selle üle tundmatu kõri. Tõuseb püsti ja sööstab Madise poole. Keeran toru tema poole ja tulistan. Taban meelekohta. Ta vajub elutult põrandale. Pisut vasakule küljele. Tundmatu on haaranud enda kõrist. Ta kaotab verd meeletu kiirusega. Madis vahib enda sõpra nagu hullunud. Kuid liigutada ta ei suuda.
"Ütle, kus raha on ja ma kaon. Sa saad kiirabi kutsuda ja enda sõpra veel aidata."
Ta ei reageeri. Tundmatu vähkreb põrandal.
Madis, kui elektrilöögist, liigutab. Keerab end ja tõstab diivani seljatoe tagant spordikoti.
Tõstan relva ja tulistan.
Ja veel korra.
Haaran koti ja kaon. Ropendades. Tagaaia kaudu.
Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!
No comments:
Post a Comment