Avan silmad, kui väljas on valge. Ma laman käed-jalad laiali, kõhuli voodil. Padjad on vist põrandal. Mul on tunne, et minu vasak näopool on voodilinaga üheks sulanud, ma olen nagu soojast plastiliinist ja siia lömmi vajunud. Piiksumine. Fucking piiksumine. Türa, mis asi see on? Mis asi see lärmab? Lohistan ülakeha voodiääre poole, näen põrandat. Selle tunnen ära. See sama oksele ajav tumepunane, mummudega. Ma tahan oksendada selle peale. Ja siis selle põlema panna. Kogu selle hotelli!
Mis türa see piiksub? See on ju hotellituba, siin ei ole äratuskelli. Siin pole üldse kelli. Ainult voodi ja laud ja vana telekas ja vetsupott ja oksele ajav põrand. Jube! Munni küll! Mis türa see piiksub?
Keeran end selili. Mul on seljas must ülikond. Enda mäletamist mööda ma ei oma ülikonda. Piiksumine ajab juba närvi. Tõstan käed silme ette. Märkan paremal randmel mattmusta metallist Casio käekella. See piiksubki! Vajutan kõiki nuppe kuni saabub vaikus. Mille jaoks mul äratus oli sätitud? Ja ka käekella ma enda mäletamist mööda ei omanud.
Eelmine purunes juba tol saatuslikul ööl pargis.
Mis päev täna on? Vaatan uuesti kella. Seal on päeva näit olemas. Fri. Reede.
Milline reede?
Lohistan end voodi servale ja lükkan end aeglaselt püsti. See ei ole minu tuba. See on sviit. Miks ma siin olen? Spordikott on põrandal. Elavdun. Kiired kaks sammu. Kükitan. Automaat ja Makarov on alles. Beretta mitte. Türa! Mis toimub?
Kotis ei ole muud. Sobran taskutes. Sealt leian kaks sajalist, mitte rohkem. Kus mu raha on?
Jalutan vannituppa, et külma vett näkku visata, end värskendada. Peeglist vaatab vastu väsinud ja habetunud mees. Katsun vasakut põske, mis on punane ja pisut paistes. See on selliseks vist löödud. Huuled on kohati lõhki ja äärmiselt kuivad. Kurk on kähe. Kogu keha tuikab. Sellegi poolest, näen ma üpris hea välja. Ülikond töötab.
Joon otse kraanist. Neelata on valus.
Kas see ongi kainus?
*********************************************************************************
Pärast mõnda aega duši all ligunemist sätin ülikonna uuesti selga. Teisi riideid toas ei olegi. Leian laualt uhiuutena näivad autovõtmed, mille hoidjal on Chevrolet märk. Auto? Kelle oma?
Liftis tunnen õrna klaustrofoobiat. See ei ole minu puhul loomulik. Mul on vist midagi viga. Rinnus tunnen teravat valu. Ei midagi halvavat, aga piisavalt tugev, et see võtab korraks mu mõistuse üle võimust. Ma olen peaaegu mures enda pärast. kas nüüd, pärast kõike seda. Seda surma ja narkootikume. Kas pärast kõike seda suren ma nüüd siia lifti müstilise valu, õhupuuduse ja kainuse kätte. Kas see saabki olema minu lõpp?
Uksed avanevad. Koperdan liftist välja. Jään hetkeks seisma. Ma vist mõtlen üle. Jälle on õhku. Valu kaob. Astun administraatori laua juurde. Ta on keskmiselt ilus brünett. Kuklani potisoenguga. Nagu nukk.
"Ee.."
"Tere päevast, härra Kroon"
Härra? Mida? Mina ei ole mingi härra. Hmm, ülikond muudab iga sitapea härraks?
"Minu tuba.."
"Jah? Mida te soovite?"
"Miks ma.."
Ma ei oska küsimust formuleerida. See kõlab ju pisut kahtlaselt, kui ma lihtsalt tulen ja küsin, et mille kuradi pärast ma enda numbritoas ei ärganud vaid sviidis. Siis mulle meenub aga, et ma olen ju badass killer, mul on Makarov põues ja Kalash voodi kõrval spordikotis. Mõlemad on laetud.
"Miks ma sviidis olen?"
"Te muutsite enda tuba."
"Kuna?"
"Esmaspäeval."
Mulle meenub midagi. Esmaspäeval olin ma tugevas veinijoobes.
"Selge. Kas ma maksin ka või?"
"Teil on veel kahe nädala jagu ettemaksu."
"Selge. Tänan. Head päeva."
Administraator soovib mulle samuti midagi, kui läbi liuguste astun. Mul on autovõtmed, aga kus on auto? Meenub, et maja taga on parkla. Jalutan sinna. Ma ei viitsi otsima hakata, et mitu Chevyt parklas on. Seisan nii, et näen kogu rivi ja vajutan võtmel luku avamise nuppu.
Otse minu ees teeb puuksu ja vilgutab suunatulesid üks auto. Mu suu vajub lahti ja silm krimpsu. Mida?
See on tilluke heleroheline Spark. Mida kuradi litsi suitsevat vittu?
Kas ma näen und? On see mingisugune eriti värdjas deliirium?
Mulle meenub, et olen kaine.
Ja totally badass killer.
No comments:
Post a Comment