NB: Soovitav on lugeda enne ka kogu eelnevat WTF sarja!
***
Toomas on leidnud üles nende noorte diilerite pesa, kes enda kaks idioodist sõpra tema ja Kalmeri järele saatsid. Innukus on alati noorte kriminaalide voorus ja pahe korraga. Ajutegevus on nullitud kiirest edust ja tegelikult müügiks mõeldud narkootikumidest. Kalmer oli olnud armuline ning ei lasknud neid kohe maha lüüa. Ainult hoiatada ning see maksis talle elu. Siinkohal saab aga nolkide amokijooks läbi.
***
Sellised noored algajad ei ela turvaustega korterites, neil pole kuulikindlate klaasidega autosid. Nad näevad välja nagu tavalised vaesed üliõpilased ja elavad räsitud ühiselamutoas. Hea kate politsei, lapsevanemate ja komandantide eest, aga minu eest see neid ei päästa.
Halogeenvalgustid süttivad plõksudes, kui pikka koridori astun. Kirjudest seinadest pudeneb näpuotsatäis krohvi. Kingakontsade heli kajab, aga see ei loe, sest keegi ei oska mind oodata. Siin majas elab palju inimesi, seega otsustasin ma tegutseda vaikselt, võtsin kaasa vaid matšeete, mille saatus tundub minu omaga juba täielikult põimitud olevat. Käepideme ümber keritud teip on koos kuivanud verega, millest osa on mu enda. Astun kuratliku numbriga ukse taha ja jään sinna seisma ning kuulatan.
Sisenen tuppa ja sulgen enda järel kiirelt ukse.
***
Võõras, mustas ülikonnas mees, lükkab väsinud ukse pärani. Hinged vigisevad vakuumilaadses vaikuses ja avaneb vaatepilt, mille sarnast pole isegi tema ammu näinud. Aknaklaasid on granaadiplahvatuse tagajärjel eest paiskunud. Põrand on kaetud vere, klaasikildude ja mööblilaastudega. Keset pruuni papp-plaatpõrandat lamab noormees, kelle ribide vahel tolkneb verest tilkuva pika teraga džunglinuga. Teine, lõigatud kõriga mehehakatis on riide- ja külmkapi vahele kössi virutatud. Kolmanda lõi granaat arvatavasti otse üles ja siis lasi lössis sisikonnaga, kirjutuslauale, otse kokaiini hunnikusse variseda.
Akna alla, diivani seljatoe taha ilmselt täpselt enne plahvatust peitu viskunud mees tirib hambad ristis ja ägisedes end diivani tagant välja. Teda saadab vaikne klaasikildude krabin.
Võõras astub üle keskpõrandal lebava laiba, diivani poole, kuid diivanil istuv olend sunnib ta äkitselt peatuma.
***
Tanksaabastes, mustade, auklike sukkadega, miniseelikus, smaragdrohelise mantli, alaseljani punaste juuste ja sõjamaalingutega indiaanitüdruk tõuseb püsti ja suunab enda kuluhõbedase revolvri võõra poole.
"Ei, tema on minu."
Võõrast nii revolvritoru kui pilguga sihtides kükitab tüdruk ja krabab põrandal lamaval mehel lipsust, kerib selle ümber käelaba ja siis ajab sõrmed ka särgikaeluse taha. Ta hingab rahulikult välja, tõuseb püsti, langetab pisut relva, keerab pilgu uksele ning lohistab mehe ruumist minema.
***
Punased huuled.
Leekides tuba.
No comments:
Post a Comment