Minu peas kõlavad sõnad "jäta sõnum - meiega ei kepita!".
Mu süda lööb nagu koolibril.
Tõstan binokli.
Parkisin auto paralleeltänavale, leidsin punkti, kus näen tšetšeeni elutoa aknasse läbi ta ületänava naabri õue. Õnneks on elurajoon alles arendamisel. Hekkidel ja müüridel pole olnud veel aega kasvada.
Kas tal peret polegi?
Kolmas päev ja ikka ainult tema ja keegi mees, kes käitumise järgi (kontrollib aeg-ajalt ümbrust, õhtuti lukustab aknad ja uksed) on ihukaitsja.
******************************************************************
"Tšetšeen? Kahtlane, raisk."
"Ma tean, aga usu mind, neil on eestlastest kuuldes samamoodi sitt püksis nagu meil neist kuuldes. Või noh, sa saad aru küll. Ega vahet ei ole. Ühed kõrilõikajad mõlemad."
"Mis ta tegi?"
"Ta on suhteliselt uus. Hiljuti välja ilmunud. Välisressurssidega on ta Tallinnas võimu haaranud, nüüd tahab Tartusse laieneda. Mina seda ei luba. Tallinnast on mul pohhui, ma ei taha ise ka sinna minna. Aga Tartus on hea. Okei, meil on siin samamoodi nii isiklikud kui rahvusest ja kadedusest ja mis kõigest pasast veel tulenevad hõõrumised. Lahendame ära. Kui aga mingi munn tahab hakata meile persse nussima, siis paneme seljad kokku ja näitame, et meiega ei kepita. Meil on kord. Mina vastutan selle eest. Ja nüüd tuleb saata sõnum. Konkreetne. Ja sina teed seda."
Ma tunnen adrenaliini laksu juba ette. Ma olen põnevil. See on kõik nii kuradi perses teema, aga mul on ükskõik. Isegi, kui putsi keeran kõik. Mis mul kaotada on? Heh. Mitte midagi!
"Raha, relvad ja laskemoona saad endale. Selle töö eest sa rohkem tasu ei saa. Hiljem, kui veel mõne otsa peaksid tegema, küll ma siis sulle korralikult tasun. Tuletan meelde, et hetkel oled sa mulle siiski võlgu."
"Jajah. Mida sa selle tüübi kohta rääkida tead?"
"Annan sulle tema foto ja ühe aadressidest. Kuulduste järgi olevat ta just ostnud uue maja ning pidavat enamasti seal viibima. - Ja ma ütlen sulle. Ära tee seda lihtsalt ära. See peab olema mõjuv. Saada sõnum!"
****************************************************************
Astun majaukse juurde ja lasen kella. Ei mingit hiilimist. Ihukaitsja avab ukse. Idioot! Neil pole ukse ees valgustust. Sobib. Avan foldernoa sujuva randme liigutusega ja löön selle mehe rinnakusse, otse kolmnurka. Teise käe surun ta suule. Vaikus. Lasen ta aeglaselt põrandale vajuda, uksest vasakule. Ei mingit hiilimist. Geniaalne!
****************************************************************
Ostan endale matkapoest seljakoti ja foldernoa. Tööriista poest peenemat koormarihma, akutrelli, betoonikruve, neile vastava kivipuuri ja konksusid. Sätin eelpool nimetatu koos kahe püstoli, laskemoona, lahtivõetud automaadi ja pisukese kõrvalepandud kokaga seljakotti. Sõidan Tallinnasse bussiga. Tallinnas rendin tšetšeeni maja jälgimiseks auto. Ei midagi silmapaistvat. Enne etenduse õhtut ostan poest kaasa ka nullkomaseitsme liitrise Jack Danielsi. Ei mingit transporti. Liigun uuselamurajooni jala.
***************************************************************
Leian Ahmedi köögist vett keetmas. Ta vist tegelikult ei ole Ahmed. Ma ei tea ta nime. Mulle piisab teadmisest, et ta on inimkõnts. Okei, mina olen ka. Okei, Kalmer on ka. Aga Kalmer tegeleb varastatud esemete, marihuaana ja kokaiiniga. Lisaks ka korra hoidmisele allilmas. Marihuaana on minu silmis ohutu. Tubakas on poes saada, aga see taim on illegaalne. Loogika! Kokaiin on nii kallis, et seda iga tatt niikuinii ei osta. Ja need, kes ostavad. Küll need teavad ise, mis teevad. Aga see mees. See mees tegeleb heroiini ja intiimorjadega. Vittu, raisk, sitakott! Okei, mina olen ka inimkõnts. Aga mina saan kohe varsti lunastusele lähemale. See saab olema parem kui ristilöömine!
Türa!
Türa!
Türa, ma olen filosoof!
No comments:
Post a Comment