Istun enda Tähtvere renditoas. Siin on veel üks voodi, aga ma maksin ka selle koha eest ning palusin rahu ja vaikust. Ei mingeid küsimusi. Mul on aega mõelda. Laotan kõik Vova ja Madise juurest saadud asjad põrandale laiali. Üks Makarov, Beretta, Kalashnikov, umbes pool kilo kokaiini, umbes pool kilo kanepit, kolm karpi püstolite laskemoona - igaühe jaoks 30 padrunit, kolm vööd automaadi moonaga - 150 padrunit, kolm võõrast Nokia telefoni ning täpselt 23 455 eurot. Ma saaksin selle kõigega paljugi teha. Paljugi, mis. Ma pean välja mõtlema. Fuck. Ma olen tapnud.
Türa, mitu inimest?
Mind vist ei kahtlustata enam. Ma ei tohi lihtsalt päris ära kaduda. Ja samas ei tohi ma silma paista.
Tõstan seinalt umbes poole meetri kõrguse peegli ja asetan selle voodile. Kükitan tagasi enda uue varanduse kõrvale. Puistan kokakotist pisut peeglile. Ma ei vaevu triipu valmistama. Valin rahahunnikust ühe sirgema sajalise. Keeran selle rulli. Pistan ühe otsa ninasõõrmesse, teise kokasse. Tõmban. Nina muutub tundetuks. Mina mitte. Teine ninasõõre. Tõmban. Teine näopool muutub tundetuks. Mina ikka mitte.
Kuulen koridorist hääli. Omaniku lapsed. Kujutan ette situatsiooni, kui nad peaksid tuppa astuma. Nad tunduvad üpris noored. Kas nad saaksid aru, mis pulber see peeglil on? Vist mitte. Relvad nad tunneksid vist ära. Kas nad saaksid aru, et need on päris? Vist mitte. Hakkan naerma.
"Onu, mis need on?"
"Onu, mis need on?"
"Narkootikumid, lapsed."
"Relvad, lapsed."
"Tahate proovida?"
"Tahate olla nagu mina?"
Ma hirmutaks neid. Nad nutaksid. Peremees tuleks siia. Ma laeks ühe relvadest. Ja hirmutaks teda ka. Vittu!
Ma keeran ukse lukku.
Seda pole vaja.
Üks Vova juurest toodud Nokiatest heliseb.
Helistajaks on "K".
Paranoia.
Mõtlen hetke.
Mis mul kaotada on?
Fuck.
It.
"Hallo?"
"Tere klassivend!"
No comments:
Post a Comment