Charles oli peaaegu kiilakas. Ta oli selles mõttes erinev enda sõbrast Petsis, kellel oli neoonroheline hari peas. Alati ja igal pool. Charles oli üldse Petsist erinev. Tema kuulas Vennaskonda, kui Pets Velikije Lukit. Tema jõi viskit, küll odavat paska, aga siiski viskit, kui Pets jõi Venemaalt sisse smuugeldatud, ka odavat, aga mitte paska, viina.
Ta oli enda tutvusringkonnas teatud kui targem inimene. Mida iganes see pidi tähendama. Võibolla seda, et Charles ei kippunud politseiga kaklema, sildadelt alla hüppama, pudeleid pähe puruks lööma, igat ettejuhtuvat noort hoora keppima. Charlesi peas oli säilinud mingisugune bioloogiline enesekontroll. Ta pigem mängis anarhia ideega nagu kassipoeg lõngakeraga, mitte ei karanud sinna pea ees, palja tilliga sisse. Nagu näiteks Pets, ühel reede hilisõhtul, Tartu raekojaplatsi purskkaevu.
Ja nii oligi mõnedel juba kujunenud raskete, otsustamisvõimet nõudvates olukordades oma mantra või moto või juhtmõte.
WWCD - What Would Charles Do
Kärt teadis Charlesi juba keskkoolist. Kunagi said nad tõeliselt hästi läbi. Enam mitte.
ReplyDeleteKärt ja Charles olid olnud pinginaabrid. Tunnid
möödusid õpetajaid närvi ajades, naerdes ja
omavahel sügavamõttelisi kirju saates.
Kärdil ja Charlesil oli selle jaoks eraldi vihik. Tüdruk arvas alati, et kunagi, veidi vanemana, kui nad mõlemad juba endale nime on teinud, saab vihikust uue filosoofilise koolkonna manifest. Kõigi mahatõmbamiste, vaidluste ja vihikuservadele sirgeldatud sümbolitega. Koolkonna loomisest pidi saama midagi eepilist ja Kärt ei jõudnud kuulsusesära ära ootada.
11. klassis otsustas Charles keset matemaatikatundi, täpselt siis, kui käsil oli ratsionaalsete murdude integreerimine, valjuhäälselt peeretada.
Poisi meelest oli naljakas kõik Kärdi süüks ajada. Võib-olla selle pärast, et tüdruku perekonnanimi oli Speeru.
Kärt vihkas oma vanemaid.
Pärast seda intsidenti vihkas ta ka Charlesi.
Aga Kärt Speeru ei olnud tüdruk, kelle musta
nimekirja sa tahaksid sattuda.
Ei, ta tõesti ei olnud.