Charles ärkas ja oli üllatunud. Just hetk tagasi oli ta enda sõpradega õlut joonud. Nüüd ärkas ta kõval diivanil, pea all tema enda nahktagi. Mis juhtus? Ma vajusin ära? Mina? Jälle?
Vaadates seinakella oli selge, et viimane mälestus ei olnud mitte mõne hetke tagune vaid oma kuue tunni tagune, aga Charles ei olnud nördinud. Ta oli ikka siin. Kus alustas.
Charles ei mõistnud kunagi neid, kes rääkisid, et neile meeldib pärast pidu omas voodis ärgata. Ja sellepärast need inimesed iga enda peo, kui neid saab neil nii üldse siis nimetada, lõikavad justkui noaga kuskilt pooleks. umbes poole üheteist ajal juba hakatakse pilke vahetama ja kella vahtima. Samal ajal, kui võiks ammu nägemata sõpradega veel mõnusalt juttu ajada, tantsida, naerda, kallistada. Ja mis seal salata, ka napsi võtta. Sellega ei peagi iga kord liialdama, nagu Charles, aga teine äärmus tundus punkarile veel jubedam.
Võltsnaerud, võltspilgud. Me hakkame nüüd minema, kell on ka palju. Nii tore oli.
Fuck Jeee!!
Charles otsis köögikapist klaasi ja lasi kraanist külma vett. Esimene poolliiter läks kiirelt. Teise võttis ta kaasa, kui mööda vaikset maja kondama läks. Petsi otsima.
Petsi leidis ta koridorist koera kaisust. Pets armastas loomi. Charles armastas loomi. Ja Petsi ka. nagu sõpra. Charles ei olnud gei. Mida te mõtlete...
No comments:
Post a Comment