Charles ei olnud suhkrust tehtud, ta ei kasutanud kunagi vihmavarju. Talle meeldis pisut happelise vihma käes läbimärjaks saada. Öösel. McDonaldsist läbi astuda ja üks juustuburger võtta. Ta armastas kiirtoitu. Talle meeldisid ka Ussburgeri toidud ja see, et ta sai teada, et nende salatites võib usside näol võõrkehasid leida, ei kõigutanud teda üldse. Tema nimelt ei tellinud kunagi salatit. Ta sõi burgereid. Lihtsalt. Ja seal pidi liha olema nii või naa.
Ja vihma ei kartnud ta tõesti. Teda ajasid alati närvi Petsi jutud sõjaväest. See kuidas ajateenijad saavad tundma kõiki ekstreemsusi. See kuidas tema on mõttetu mees. Ükskõik, millise ajateenija kõrval. Türa! Kas mõni ajateenija oli ka paduvihmases Tartus veel öösel kella poole nelja ajal otsinud alkoholi? Ja seda mitte leidnud? Ja siis juba kaineks saanud? Ja iseend leidnud? Sealsamas, keset padukat, keset Rüütli tänavat? Sel selguse hetkel, mis ilmub paar tundi pärast viimast kõssi?
Charles teadis pungist nii palju vähemalt, et kui ta oleks ise olnud laulja. Oleks ta varastanud Tõnu Trubetsky lavalise liikumise...
No comments:
Post a Comment