eluhütt

On üks väike
palkseintega majake
mille akendest paistab
soekollast valgust.

Seal toas on Elu.

Ja akende taga lumes
varbad märjad
hiilin
mina.

WTF?: Wiimane! - Indiaanitüdruk

NB: Soovitav on lugeda enne ka kogu eelnevat WTF sarja!

***


Toomas on leidnud üles nende noorte diilerite pesa, kes enda kaks idioodist sõpra tema ja Kalmeri järele saatsid. Innukus on alati noorte kriminaalide voorus ja pahe korraga. Ajutegevus on nullitud kiirest edust ja  tegelikult müügiks mõeldud narkootikumidest. Kalmer oli olnud armuline ning ei lasknud neid kohe maha lüüa. Ainult hoiatada ning see maksis talle elu. Siinkohal saab aga nolkide amokijooks läbi.

***

Sellised noored algajad ei ela turvaustega korterites, neil pole kuulikindlate klaasidega autosid. Nad näevad välja nagu tavalised vaesed üliõpilased ja elavad räsitud ühiselamutoas. Hea kate politsei, lapsevanemate ja komandantide eest, aga minu eest see neid ei päästa.

Halogeenvalgustid süttivad plõksudes, kui pikka koridori astun. Kirjudest seinadest pudeneb näpuotsatäis krohvi. Kingakontsade heli kajab, aga see ei loe, sest keegi ei oska mind oodata. Siin majas elab palju inimesi, seega otsustasin ma tegutseda vaikselt, võtsin kaasa vaid matšeete, mille saatus tundub minu omaga juba täielikult põimitud olevat. Käepideme ümber keritud teip on koos kuivanud verega, millest osa on mu enda. Astun kuratliku numbriga ukse taha ja jään sinna seisma ning kuulatan.

Sisenen tuppa ja sulgen enda järel kiirelt ukse.

***

Võõras, mustas ülikonnas mees, lükkab väsinud ukse pärani. Hinged vigisevad vakuumilaadses vaikuses ja avaneb vaatepilt, mille sarnast pole isegi tema ammu näinud. Aknaklaasid on granaadiplahvatuse tagajärjel eest paiskunud. Põrand on kaetud vere, klaasikildude ja mööblilaastudega. Keset pruuni papp-plaatpõrandat lamab noormees, kelle ribide vahel tolkneb verest tilkuva pika teraga džunglinuga. Teine, lõigatud kõriga mehehakatis on riide- ja külmkapi vahele kössi virutatud. Kolmanda lõi granaat arvatavasti otse üles ja siis lasi lössis sisikonnaga, kirjutuslauale, otse kokaiini hunnikusse variseda.

Akna alla, diivani seljatoe taha ilmselt täpselt enne plahvatust peitu viskunud mees tirib hambad ristis ja ägisedes end diivani tagant välja. Teda saadab vaikne klaasikildude krabin.

Võõras astub üle keskpõrandal lebava laiba, diivani poole, kuid diivanil istuv olend sunnib ta äkitselt peatuma.

***

Tanksaabastes, mustade, auklike sukkadega, miniseelikus, smaragdrohelise mantli, alaseljani punaste juuste ja sõjamaalingutega indiaanitüdruk tõuseb püsti ja suunab enda kuluhõbedase revolvri võõra poole.

"Ei, tema on minu."

Võõrast nii revolvritoru kui pilguga sihtides kükitab tüdruk ja krabab põrandal lamaval mehel lipsust, kerib selle ümber käelaba ja siis ajab sõrmed ka särgikaeluse taha. Ta hingab rahulikult välja, tõuseb püsti, langetab pisut relva, keerab pilgu uksele ning lohistab mehe ruumist minema.


***

Punased huuled.
Leekides tuba.

mordorile

läbi rõkkava naeru, mis purustava kosena
me tubadesse langeb, kui päike on loojunud
ning tõusnudki taas
punklaulude kaja, mis kuulutab orgiat
ja aegruumi lõputut üksainsust, kui joodud
tühjaks on viimnegi klaas

sõbrad, lõite mind pikali ning suudlen
te käsi selle hindamatu kingi eest kuni
veel elan ja kuni kord suren
tõprad ja klounid, mis muud meist keegi
olla veel saakski või ealeski tahaks
kui asfaldil purunev pudel

maailm on amatöörteater ning elu on verest
ja kusest ja spermast ja pisaraist läbini
üdini imbunud lava
kulissides toimuv aga oksele ajav ja rõve
nii me poisid ja tüdrukud suitsetamegi
teatrihoone nurkade taga

hüüda me võiksime sealt ju teistelgi
tulge me manu ja otsige vahetut
naeru ja nuttu
kuid vennaskond hoiab ju kokku ning
tore on tuttavail reitel puhata pead ja
jäädagi tuttu

teekonna hukatusse leiab meist igaüks ise
sõbrad on teel vaid seltsiks

Jumalus

Skulptor eemaldab marmorist liigse.
Muusik eemaldab vaikusest liigse.
Kirjanik toob esile kõigi inimelude põimunud puntrast esile vaid paar niiti.

Kõik kokku on üks marmorsammas.
Üks vaikus.
Üks pundar.

Üks valgus.

Ja see valgus on midagi, mida võiks nimetada Jumalaks.
Kuid samas ei ole see üldse hea nimi, sest kõigi arusaam Jumalast on midagi lihtsamat.
Midagi olendi sarnast, kes on omakorda inimeste arvates väga nende sarnane.

See aga ongi esimene viga. See, et hakatakse Jumalale omistama iseenda väärtusi ja iseloomujooni.
Jumal ei ole kunstnik, kes arvaks, et inimene on tema meistriteos.
Jumalal ei pruugi aimugi olla, et ta inimese loonud on.
Jumal ei pruugi üldse millestki aru saada.

Jumal lihtsalt on.
Universum lihtsalt on.
Kui kauaks?
Sel pole tähtsust, sest aeg ei ole reaalne.

Olemine tuleb ka ümber defineerida.
Olemiseks ei ole vaja kohta ja aega.
Selleks on vaja lihtsalt olla.
Kus?
Sel pole ka tähtsust, sest Jumal ongi ise mis, kes ja kus korraga.

Jumal on kõik meie kokku.
Kõik elavad inimesed, kõik juba surnud inimesed ja kõik veel sündimata inimesed.
Samamoodi on ta ka kõik loomad.
Kõik taimed.
Kõik kivid.
Kõik.

Jumal ei loonud mitte midagi.
Jumal lihtsalt on kõik asjad korraga.
Nagu üks kogemuste inkubaator.

Ja igaüks meist on eraldi retseptor.
Ja meist igaühe ülesanne on lihtsalt olla.
Olla ja kogeda ümbritsevat.
Iseend tegelikult.

Meil kõigil on täielik vabadus teha, mida me ise tahame.
Loomulikult peame me ka enda tegude tagajärgedega arvestama.
Vabadus aga säilib.
Samamoodi ei pea me mitte midagi tegema.
Kuid ka siis peame arvestama tagajärgedega.

Elu kui selline on tegelikult nullpunkt.
Seda saab võtta ja kogeda väga erinevalt.
Elu ei ole karm või õiglane või ilus või kole.
Elu ei ole iseseisvalt mitte midagi.
Elu ei ole olemas, aga sina oled.

Naerata ja maailm naeratab vastu.
Lükka ja maailm liigub.
Seisa sirgelt ja maailm respekteerib sind.
Lase end longu ja maailm vajub sulle peale, kasutab sind ära.
Mossita ja maailm solvub ja mossitab vastu.
Sest maailm on sinu peegeldus.
Ja tegelikult sina ise.

WTF?: Universum - "Vanakurat!"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Püstol või revolver ei ole kunagi nii hirmuäratav kui üks suur nuga. Või väike nuga, vahet pole. Mõte tulisest ja kiirest kuulist läbi lauba ei ole üldse nii verdtarretav kui mõte vahedaks ihutud terast, mis su kõõluseid lõigub. Reservuaari koerte stiilis su kõrvu lõigub. Mis iganes. Nuga on, öelge te, mis te ütlete, igati jubedam, kui püstol või revolver.


***


Kleeplint rebenebki lõpuni ning mu käed on vabad. Kaks idiooti ei pööra mulle veel tähelepanu. Neil on vaja surnud Kalmerit togida. Uhked on oma kogemata saavutatu üle. Nad tõesti vist ei tea, millise pasarahe nad enda ja oma lähedaste peale tõmbasid. Kalmer reaalselt ei olnud lihtne narkodiiler. Mina ju peaksin teadma. Ahmed ja kõik teised oleksid ka pidanud teadma. Ja kui ei teadnud, tegin mina neile selle selgeks.


***


Ja just nimelt, püstol ja revolver. Ma vihkan, kui lollid ja rumalad ei tee neil kahel vahet. Püstol ei ole revolver. Kõik need imbetsillid võiks püstoliga veneruletti mängida. Jah, püstoliga.


***


Avan enda käekella metallrihma ja libistan kella ümber parema käe sõrmede. Kell peab täitma metall-nukkide funktsiooni. Nüüd on vaja ainult õiget hetke oodata. Hehe. Üllatus, üllatus - munnid!


***


Kalmer tõesti ei olnud lihtne narkodiiler. Kes ta siis oli? Mis oli tema saladus? Mis ta tegi nii võimsaks?


***


Kallutan end võimalikult palju tahapoole, kui Maika mulle matšeete tera nina alla topib. Ta tuleb lähemale, kallutab ennast ja see sobib mulle. Ma ei kuula, mida ta seletab. Märkan, et Suur Apelsin ei jälgi meid vaid vahib laipa ikka veel. Nüüd on õige hetk.

Kallutan pea paremale, et vältida teraga näkku saamist. Kraban vasaku käega nuga hoidvast randmest. Parema käega annan hooga haagi, mis tabab otse oimukohta. Tirin teda enda poole, see on kerge, ta pole tasakaalus. Enne, kui ta selili minu vasakul küljel põrandale prantsatab taban teda veel korra. Otse ninasse. Ise suudan säilitada toolil balansi. Vaatan otse ette. Suur Apelsin tormab minu poole.

Kallutan end Maika peale pikali. Kinni seotud sääred teevad valu, tooli nurgad tungivad põlveõndlatesse. Kell kukub Maika pea kõrvale maha. Kraban revolvrist, mis on veel ta vasakus peos.

Apelsinil on tohutult jõudu, sest ta rebib mind koos tooliga püsti. Siis ligineb ta mulle vasakult. Keeran relva enda näo ees tema poole ja tõmban päästikut. Mulle pritsib verd näkku, püssirohu sähvatus teeb vasakule silmale haiget ja kõrvus hakkab tugevalt vilistama.

Vasak käsi liigub instinktiivselt silma peale. Parem suunab toru Maika näo suunas. Vajutan päästikut. Teise korra. Veel mõned korrad, aga neil kordadel relv ainult klõpsub. Kuulid on otsas. Mina seda ei kuule.

Viskan tuki põrandale. Kakun jalad tooli küljest lahti ja tõusen karjudes püsti. Ultravägivald on osa minust. Ma olen jälle võidukas. Mismoodi? Kas Vanakurat ise juhib mu kätt ja silma ja mõtet? Mis kuradi moodi ma ikka veel elus olen?

Jalad on surnud. Ma ei püsi püsti. Vajun betoonile. Rusuv hais - veri, püssirohi, surm. Kaotan teadvuse. Viimane pilt, mida näen, on Kalmeri lõhkine kõri, kust enam ei voolagi väga palju verd.


***


Mis oli Kalmeri saladus? Mis tegi ta nii võimsaks?

Mina.

WTF?: Universum - "Käekell"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Kui üks korrumpeerunud, neurootiline ment nurgataguses parklas suure noaga kuklasse saab, siis see ei muuda suurt maailmapilti absoluutselt. Keegi ei hooli tegelikult. Naine leiab uue munni ja lapsed leiavad uue rahakoti, mida tühjaks pumbata. Ülemused leiavad uue etturi. Ment on ment. Kedagi ei koti.

Kalmeri tool vajub põrandale. Ta kaelast voolab tohutult verd, mis seguneb betooniklibu ja tolmuga. Võigas lõpp, mida enesele ei soovi. Mina ei kavatse niimoodi surra. Niimoodi pimeduses verekaotuses ja õhupuuduses. Ma ei tea, kas ta püsis veel elus pärast kõri lõhki lõikamist, aga kardan, et nii see oli. Ta huuled maigutasid veel nagu kalal, kes kuival. Imperaatori hääletu ja mõttetu lõpp kuskil mahajäetud kolhoosilauda põrandal.

Jah, maailmal on veel rohkem ükskõik suvalise narkodiileri surmas. Kalmer aga ei olnud lihtne diiler. Jah, imperaator langes mu enese verdtäisvalgunud silme ees, aga impeerium ei olnud veel lagunenud. Need juhmid sitapead ei teadnud, millesse end mässisid.

Ma ei mõistnud, mismoodi sellised juhmardid küll meid nii sita sisse suutsid vedada. Nad ei näinud välja nagu keegi oleks seda tegelikult organiseerinud. Nad tundusid nii juhuslikud. Kuidas me nende silmis küll selle ära teenisime?

Kas ma olin tapnud mõne nende sõbra? Ma ei tea. Tapmine oli minu jaoks juba igapäevane rutiin. Iga kord ei olnud nii graafiline nagu Ahmed ja tema sõbrad. Tihti peale oli mõni elu lõppenud tuimalt teele saadetud kuulist. Ja kuule jagus.

Nendel kahel sitapeal oli ilmselgelt juhuslikult vedanud. Kus oli Kalmeri ihukaitsja? Kui surnud, siis surnud, aga kui ei... siis ka tegelikult juba surnud. Ma tapan tolle raisa ise ära, kui tal siiani pole olnud oimu juba surra. Neil sitakottidel on aga tõsine õnn, et nad on saanud meid sellesse olukorda. Ma ei mäleta mitte midagi. Mul on olnud ka endal oma jagu seda õnnetut õnne - juhust. Ilma selleta ei oleks ma isegi elus. Kuid ma tean, et mingil hetkel õnn pöördub ja siis tuleb olla leidlik ja julm. Külm, kalkuleeriv ja julm. Otsekohene ja konkreetne. Need kaks - Suur Apelsin ja Maika - need ei olnud mitte midagi neist. Neil oli vaid nende õnn, mis oli pöördumas.

Venitamise, sikutamise ja tirimise ja hõõrumise peale hakkas mu randmete ümber olev kleeplint järele andma. See rebenes.

Maika kargles maas seotu ja veritseva Kalmeri ümber. Ta tulistas enda revolvrist temasse kaks lasku. Ka kolmanda. Lasud kõlasid ja kajasid valusalt, minu kõrvad olid jätkuvalt lukus. Olin kurt. Ma ei kuulnud nende sõnu. Lugesin nende huultelt vaid roppusi, kui nad sülitades Kalmeri ja ilmselgelt ka minu üle irvitasid.

Sain käed vabamaks ja liikuma. Tundsin, et mu vasaku randme ümber oli mu käekell alles.

WTF?: Universum - "Kohatu muie"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Tunnen rõske betooni lõhna. See on raske ja rusuv tunne. Mu silmad on kinni seotud ja ma ei suuda leida enda kehal kohta, mis ei valutaks. Surun hambad kokku. Valu. Tõmban keelega üle hammaste. Need on terved. Huuled on kinni kuivanud, arvatavasti verised ja katkised. Hingan aeglaselt ja pikalt veel rusuvat õhku kopsudesse. Üks nina pool on samuti kinni. Kuulen samme. Need liiguvad kuskil minust vasakul. Keegi liigutab end veel minu selja taga. Ma olen istukil, ilmselt tooli külge kinni seotud. Teibiga, sest kui üritan end pisut nihutada siis kakub miski mu käekarvu.

Kolmas hääl, mida eraldan, on valuoie, mis kõlab minust eespool, pisut paremal. Ma kahtlustan, et see on Kalmer. Tundub tuttav. Eeldan, et ka tal on oma tool ja oma teip. Viimane mälestus on košmaarne bläkkout. Matšeete. Hingan raskelt välja, rinnakorv on valus. Türa, mis juhtus?


***


Unenäod. Need on imelikud. Ühed, mida nägid kauges lapsepõlves, võivad sind kummitada terve elu. Mäletan und, kus oli mingi raskus. Just nimelt, defineerimatu raskus, mis surus ja hoidis mind kinni. See oli vaid uni, aga see oli liigagi reaalne prepubeka jaoks. See mõjutas minu mõttemaailma.

Teine õudusunenägu oli veel jubedam. Miski või keegi ajas mind taga, aga ma ei jõudnud eest joosta. Mu jalad ei liikunud, olin kui tõrva vajunud. See saamatuse ja jõuetuse tunne hoidis end minus ka siis, kui ma tegelikult suutsin joosta. Kiirelt, kaua, kaugele - see ei muutnud painajaid.

Ja ma ei mäleta mitte ühtegi head unenägu. Need hajuvad kõik kohe pärast seda, kui silmad avan.

See siin ei ole unenägu. Neist olen ma ammu üle ja jagu saanud.
See siin on reaalsem kui sinu sitane töö, frigiidne naine ja luuserist laps.


***


Kõrvakiil. Valu ei eristu. Vaid teravus - see äratab ja ergutab. Silmaside kisutakse ära. Silmi avada ei ole liiga valus, sest valgus on piisavalt hämar. Mu silme ees avaneb pilt, mis on tuttav briti gängsteri filmidest. Valges maikas ja sinistes, valge triibuga dressides, habetunud mees seisab minust vasakul. Ta vasakus käes on kuuelasuline revolver. Minust vasakul ongi toolil kinni seotud Kalmer. Tema silmaside on veel peal.

"Noh, polegi enam nii kõvad vennad, mis?"
"Kes sa oled?" kohiseb Kalmer. On tunda, et tal on valus rääkida.

Maikas mees võtab hoogu ja lööb jalaga Kalmerile makku. Tool vajub tahapoole betoonpõrandale. Minu selja tagant astub välja teine dressides mees. Tema habe on heledam, seljas on tal t-särk kirjaga "Go big orange". See ajab mind muigama. Kohatu on muiata, aga kui kohatu on kanda piinamisele mingit kuradi totrat särki. Raisk. Vittu.

Suur Apelsin tõstab Kalmeri uuesti püsti. Avan suu ja korisen.

"Ou... sitapead... "

Saan mõlema sitapea tähelepanu.

"Minge vittu!"

Mõlemad sitapead muigavad.

"Muiake, muiake... ma tapan ära teid..."

See teeb neile loomulikult nalja.


***


Siiski on unenägusid, mis ei ole painajad. Paljudes unenägudes ma olen sõdur. Mul on relv ja ma sõdin. Mille eest? Mille jaoks? Seda ma ei tea.

Ja teises ma lendan.

Ja kolmandas ma kepin kedagi.
Kas vittu, näkku või otse ajudesse.


***


Varem ma ei märganud, et maikas sitapeal on matšeete. See on see sama, mida mina mäletan. Kuidas ta selle sai? Kuidas ma ikkagi siia sain? Mõlemad sitapead naeravad. Maika võtab hoogu ja lööb käepidemega Kalmerile lagipähe. Valu arvatavasti ei eristu, sest karjet ei järgne. Mu vererõhk tõuseb, kõrvad lähevad lukku, minu jaoks toimub kõik vaikuses ja vaakumis.

Maika astub sammu tagasi. Lööb Kalmerile jalaga näkku nii, et K pea vajub kuklasse. Ja siis lõikab maikas sitakott Kalmeril matšeetega kõri läbi.

Ma muigan.

Jumal Chinaski poja puumõõk.

Sügan valge t-särgi all karvast kõhtu ja keerutan puumõõka, kui juhtumisi peeglist möödun. Astun sammu tagasi ja vaatan enda peegelpilti. Nägu on habetunud, aga puhanud. Mu silmad on selged ning meeldivad mulle. Juuksed on pesemata juba mitu päeva, nad on omamoodi ilusasti soengus isegi. Ilme on emotsioonitu ja samas nagu midagi ütlev. Hehe. Henry Chinaski poeg. Ma olen Chinaski poeg. Heh. Dressipüksid on vajunud peaaegu poole kannikani. Nende alt paistavad valged bokserid. Ei mäleta kuna ma neid vahetasin. Kummardun peeglile lähemale. Mul on tõesti ilusad silmad. On nad siis rohelised? Ju vist on. Kas Henry Chinaskil on poeg? Ma ei tea, aga imestaksin, kui ei oleks. Muigan ühe suu poolega. Tekib põselohk. Muudan enda näoilmet kord nurjatuks, kord vihaseks, kord rõõmsaks. Mul on ilmekad põsesarnad. Ilmekad silmad. Peavadki olema. Kirjutada ma ei oska. Chinaski poeg. Mismoodi ma nii ilus olen?


***


Seisan. Pimedus. Täielik pilkane pimedus. Sosistan:"I am the son of God." Sosin põrkub nähtamatutelt seintelt tagasi mu enda kõrvu. See on pehme, aga terav heli. "I am the son of God." Ma ei liiguta, kardan end ära lüüa. Pilgutan silmi, et kontrollida, ega need kinni juhuslikult ei ole. Ei ole. "I am the son of God." Kas ma sosistan ikka ise? Mis hääl see oli? Kus ma olen?

Kes ma olen?

"I am the son of God."


***


Puumõõga vestsin ma kaitseväes olles. Oli lumetu varatalv, väljas oli karge. Noorsõdurid lasksid lasketiirus, kogu ümbritsev mets kajas vastu. Hoidsin lõket elavana ja vestsin puumõõka.

rüvelinn

sel linnal on mustast lateksist katus
ja ses linnas pole hapnikku
nii hingavad higised liibuvad kehad
üksteise hingeõhku

pimeduses võtavad võimust rüved
enam ei tea keegi, mis on patt

las ma kraabin õlist
su pronksise naha

*
sel linnal on tumedast sametist põrand
ja ses linnas pole söögipoolikutki
nii imevad higised kodanikud endasse
viimased oigavad ihudki

pimeduses võtavad võimust ihad
enam ei hooli keegi, mis on patt

las ma kraabin õlist
su pronksise naha

oled minu pooleli raamat

sa lõhnad nagu hommikukohv
hõljud kui joovastav aroom
absurdikoomiline raamat
mida loen
ununeb, kui end ümber minu
pehme sallina kood

ühe sõõmuna ma võiks sind ju
võtta
aga hingan rahulikult 
kübeme kaupa

sa oledki minu kohvikruus
ja pooleli raamat
ning oled minu ringutav
talvine hommik
kui voodil end sinu all 
laiali laotan

Müravaakum.

Seisan keset linna suurimat ristmikku. Autod mürisevad mööda nii, et tuul vingub neile järele. Ma ei erista üht autot teisest. Udune müra on ühtlaselt kurdistav. Sa seisad teeserval ja ma näen, et sa karjud ja hüüad, aga ma ei kuule sind.

Müra ei summuta sinu hõikeid. Sinu hõiked on osa mürast.
On ühtlane helifoon, mis nüristab viimsegi aru.
Ma ei kuule sinu või kellegi teise definitsiooni järgi.

Kuulen vaid iseend.
Iseendas olen vaikuse vaakumis.
Kuulen iseenda mõtteid.
Minu ümber on vaikuse mull, mille seinteks on see sama müra.

***

Minu ärklitoas ei ole ruumi. Sulen enda järel ukse. Kiilun ukseplaadi ja otse ukse ette paigutatud riidekapi vahele. Toas ei oleks kärbsel ruumi lennata. Õhku on vähe. Aken on kaetud. Valgust ei ole. Õhku ei ole.

Ehk ämblik suudaks selles toolijalgade ja lambikuplite rägastikus liikuda ja eladagi.

Mina lihtsalt seisan enda toas.
Ja ma ei ole õnnelik.
Mis siis, et mul on nii palju asju.

***

Autod vihisevad minust vaid mõne sentimeetri kauguselt mööda. Juhid justkui ei näegi mind. Masinad on minu suurim oht ja samas mu parim kaitsekilp. Sina ega keegi teine ei saa mulle ligi. Ma olen vaba.

Ma elasin siin!

Väristan jalgu. Lükkan sõrmed läbi pehmete juuste. Näpistan huult.
Ohkan. Hingan sügavalt sisse. Ringutan.

Matan näo peopesadesse.
Suletud laugude taga näen ilutsemas mustreid.

***

Sa sätid enda asjad toas korda, virna, hunnikusse. Ühte nurka. Teed endale ruumi. Rahutult keerutad end akna ja ukse vahel, suutmata valida, kust kaudu lahkuda. Kas on juba hilja?

Kaua sa siin olnud oled?

Kas nad tulevad sulle järele?
Tulevad nad aknast? Või uksest?

***

Tõusen. Lükkan mõlema käe sõrmed läbi tuka ja üle pea kuklale. Pigistan. Ringutan. Selgroolülid ragisevad. Sõrmed ragisevad.

Toaseinad tõmbuvad kokku. Panen käed laiali ja surun vastu. Ragiseb.

Ma ei saa aru, kas seinad või mina.

***

Lased lõpuks käed sorgu. Annad alla. Ilma tegelikult võitlemata. Keegi ei tulegi. Ja sina ei lähegi.
Nii uks kui aken jäävad suletuks. Vajud kössi. Selg kumeraks.

Vajud ja vajud, kuni sõrmeotsad puudutavad põrandat.
Siis puudutavad parketti põlved, küünarnukid, laup.

Ja siis vajud sa põrandast läbi.

***

Seinad purunevad. Käed ragisevad neist läbi. Käed kaovad aukudesse. Kannan enda puuri nagu särki. Uhkusega.

Siin elasin mina!

Planeet Asfalt.

Kuuehõlmad ja lips laperdavad tuules, mis vihiseb kõrvulukustavalt. Planeedi külgetõmbejõud kisub mind enda poole 9,8 meetrit sekundruudus. Näen vaid kosmosesina ning tundub nagu kukuksin läbi lõputu tühjuse.

***

Pilgutan silmi. Äkitselt näen vaid sinu omi enda ees. Sinu pilk on appikarjuv. Ma ei oska sind aidata. Anna mulle palun andeks. Ma ei saa sinust aru.

***

Sulen silmad. Pööran end ümber. Avan silmad.
Peatun mõned sentimeetrid enne asfaltpinda, millega on kaetud kogu planeet. Mäed on laiali kantud, mered on täidetud. Kõik on musta katte all.

Päike kuumab ning tõrv aurab mürgist vingu. Mina ei hinga.

Kõik, mida näen on teekattemust ning tundub, et olen suletud lõputusse tühjusesse.

***

Mulle meenub sinu segane meel ja vaid üks ainus ununev suudlus. Sinu huuled olid pehmed ja mõistus pehmem. Me ei olnud kokku loodud, aga siiski raiskasime teineteise aega.

Mäletan, et mõtlesin sulle mõned korrad enne uinumisi. Sinu naeratuse taga oli miski, mis mind võlus.

Raisatud aeg või mitte. Ma teeksin seda kõike uuesti. Alati.

***

Tõusen vertikaali ning asetan kingatallad asfaldile. Vajutan jäljed igaveseks siia paika. Teen sammu. King jääb oma pessa. Ja siis teine. Ja siis sokid kuni seisan paljajalu kõrvetavas tõrvas.

Enne mind ei olnud sellel alust ega lõppu.
Mina tähistasin mõlemad.
Olen esimene ja viimane teetähis.
Teetähis teel minuendani.