läbi rõkkava naeru, mis purustava kosena
me tubadesse langeb, kui päike on loojunud
ning tõusnudki taas
punklaulude kaja, mis kuulutab orgiat
ja aegruumi lõputut üksainsust, kui joodud
tühjaks on viimnegi klaas
sõbrad, lõite mind pikali ning suudlen
te käsi selle hindamatu kingi eest kuni
veel elan ja kuni kord suren
tõprad ja klounid, mis muud meist keegi
olla veel saakski või ealeski tahaks
kui asfaldil purunev pudel
maailm on amatöörteater ning elu on verest
ja kusest ja spermast ja pisaraist läbini
üdini imbunud lava
kulissides toimuv aga oksele ajav ja rõve
nii me poisid ja tüdrukud suitsetamegi
teatrihoone nurkade taga
hüüda me võiksime sealt ju teistelgi
tulge me manu ja otsige vahetut
naeru ja nuttu
kuid vennaskond hoiab ju kokku ning
tore on tuttavail reitel puhata pead ja
jäädagi tuttu
teekonna hukatusse leiab meist igaüks ise
sõbrad on teel vaid seltsiks
No comments:
Post a Comment