Maailmamuutja 5

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
VIIES!

___________________________________________________________________________

Kõik algas sellest, et kodulehed ei avanenud. Ükski aadress ei andnud tulemust. Kõik serverid olid maas. Ükski sõnum või meil ei jõudnud kohale. Ükski telefoninumber ei vastanud. Levi ei olnud. Raadiod jäid vait ja telekad pimedaks. Kõik korraga. Samal hetkel. Elektrivool kadus ja akud said tühjaks nädala pärast. Generaatorite kütus lõppes umbes kuu aega hiljem.

Vaikus. Täielik vaikus võttis maad. Vaikus, milles oli kuulda vaid üksikuid ohkeid ja karjeid ja püssilaske.

Meeletus.

Meeletus ja lootusetus.

Inimene muutus inimesele hundiks.


***

Kütteta majas, mitme teki all magavale Triinule paistab silma ere valgus. See äratab ta. Tüdruk ronib tekkide alt välja. Lõdiseb. Ta läheneb aknale, kust paistab sisse soe valgus nagu oleks Päike Maale lähemale liikunud.

Aknast ei näe. Ei saa aru. Triinu läheb õue. Sisemine värelus, mis teda valdab, teeb põlved nõrgaks ning ta vajub maja ette murule maha. Peaaegu käpuli. Ta nutab hääletult. Suured pisarad voolavad ta määrdunud põskedelt. Ta tõstab aeglaselt pead. Tema silmist peegeldub kuldne valgus.

Kuldne valgus, mida sähvib üle maa olend, kes hõljub majakatuste ja puulatvade kohal. See valgus ja soojus annavad hea tunde, nagu kõik sinu teod oleks andestatud.

See olend on ingel.

***


Ei.

See olend ei ole ingel.

See olen mina.

Ja mina olen lõpp.

Maailmamuutja 4

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
...
___________________________________________________________________________

"Mis asi see on?" on Tarmo hämmingus.
"See... see on kompleksne arvutiprogramm, programmeeritud võtma üle servereid üle maailma."
"Viirus?"
"Lihtlabaselt küll, aga... vaata, see... see viirus on teistele viirustele nagu lohe vihmaussile, nagu Päike lutsukivile. See, see muudab kõike."
"Mis mõttes kõike?"
"Kujutad sa ette, mis saab kui Facebooki enam ei ole?"
"Jah..."
"Oled sa kindel?"
"Ma arvan küll. Kõik Facebooki kasutajad oleksid hämmingus."
"Jah, segadus oleks. Kujutad sa aga ette, et pole ka Youtube-i, Twitterit, Blogspotti, Tumblri, Orkutit, Ratet. Mitte ühtegi suhtlusportaali?"
"Hmm... ausalt öeldes ei kujuta."
"Aga kujutad sa ette, et internetti pole üldse?"
"Kõik seisaks."
"Just, aga mitte päris. Kujuta ette, et pole ka satelliitühendusi, telefonid ei tööta. Elektrit ei ole. Mitte miski ei tööta."
"See oleks kaos. See ei saa hästi lõppeda. Inimesed läheksid lolliks."
"Inimesed on niikuinii juba lollid."
"Jah, aga..."
"Aga mis?"
"Kas see ... viirus teeb seda?"
"Veel mitte, ta valmistub. Ta võtab vaikselt ja salaja kõik vajaliku enda kontrolli alla ja siis annab korraga kõigele surmava hoobi. Natuke läheb veel aega."
"Miks?"
"Mis miks?"
"Miks sa selle tegid?"

***

Lõpuks ometi saab Triinu vabamalt hingata ja liigutada, kui ta Tallinna bussijaama perroonile astub. Tudeng kaob tema elust sel hetkel nii, et temast ei jää alles mälestuseraasu. Ainus, mida Triinu mäletab on ängistus, mille tekitas peale sunnitud pärismaailm ning ühenduse puudumine. Rahutus püsib veel nüüdki, sest nutitelefoni aku on ju siiani tühi.

Äkki keegi soovib temaga ühendust saada just nüüd, kui tema alles kuskil linnas kodu poole seikleb. Ja mis siis, kui see soov on tähtis ja kiire? Mis siis, kui see ei anna oodata? See tunne närib tüdrukut, aga seda vaikselt ja väikeste ampsudega. Peaaegu märkamatult. Ta ise ei tunnistaks seda tunnet.

***

Vaikselt tiksub aeg. Nii vaikselt. Ja sa ei märka kui kiirelt, mis siis, et tempo on tal alati sama ja selleks ta ka jääb. Sa vaatad kella ja juba on ta "nii palju" või on ta alles "nii vähe". Tiksub aga järjekindlalt ja tundub nagu mitte millegi suunas. Nagu koha peal tammuks kuid kas ongi sinule mõeldud seda aru saada, kuhu ja milleks ta tiksub.

Kas on sinule mõeldud aru saada, miks sa oled ja milleks on sulle antud aeg?

Charles Tussunutsutaja: Mina olen Jumal.

Kord läks Charles minevikust pärit deemonitega kaklema. Oma peas ainult, loomulikult. Loomalikult, see-eest, seda enam. Tema võetud hinged ja nende mälestused ja kummitused panid teda mööda linna ekslema ja Jumalat otsima.

Kuna Jumalat ei olnud ei Zavoodis, käis Charles ka Krooksus ja Rüütli tänaval. Ja siis kui Jumalat ikka kuskil linna peal näha ei olnud, mõtles Charles, et päris turvaline panus oleks see, et Jumal on lihtsalt sel reede õhtal kodus.

Nii seadis Charles sammud Jumala koja poole. Kohale jõudes ronis kohe esiuksest sisse, saapaid ära ei võtnud. Kuna Jumalal on aga teenused tellitud ja arvedki makstud, jõudsid bomberites jõmmid kiirelt kohale ja vedasid Charlesi Jumala palge eest minema just täpselt enne palvet.

Nii ei lõpetanutki Charles Jumala ees põlvili vaid hoopis ta maja ees persili.

Maailmamuutja 4

On valmis.

Maailmamuutja 3

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
...
___________________________________________________________________________

Näen unes, kuidas helendav ja kiiskavat tulejuga sülitav pikk lohe lõikab läbi pimeduse nagu valgussaabel. Ta ei hävita. Ta ei loo. Ei saa luua midagi, mis on juba ammu olemas, aga lihtsalt unustatud. Nagu puul on alles juured, on meil alles inimlikkus. Me pole veel päris androidid. Me pole veel pärismasinad. Kaamerad, mis fokuseerimata millelegi tuimalt üle horisondi kerivad, silmade asemel. Protsessorid, mis ei tee vahet sõbra ja vaenlase vahel, aju ja südame asemel. Meil on veel alles ürgne võime vaadata teise silmi ja näha seal tema hinge. Ja hingetust.

Ta rebib sõrmedega mu silmalaud lahti. Valgust on liiga palju. Kardinad on eest tõmmatud. Üle pika aja saan ma aru, kas väljas on päev või öö. Kindlasti päev.

"Ärka üles!"
"mmmh..."
"Kus sa olnud oled? Sa ei vasta telefonile, facebookis ei vasta."
"Mis on?"
"Ma olin sinu pärast mures! Sorry, ma lõin su ukseluku puruks, ma pidin teada saama ega sa surnud ei ole."
"Pole hullu. Minuga on kõik korras. Ma.."
"Mida sa teinud oled? Kus sa olnud oled?"
"Siin samas."
"Siin? Miks sa ei vastanud?"
"Mul oli kiire."
"Millega?"
"Sellega..."

Mu silmad on valgusega pisut harjunud. Sirutan käe ja osutan kolmele reas seisvale arvutikuvarile, millel kahel jookseb kiirelt temale tundmatu kood, ühel on fikseerunud juba mitmedki andmeribad. Need on kinni püütud ja lahtimurtud süsteemid. Nad ootavad järjekorras kuni kõik on otsitud ja murtud. Siis.

***

Triinu sätib kindad kätte ja salli ümber kaela. Ta on kärsitu lõppjaamas peatunud bussist väljuma. Jõuaks kiiresti koju, kus on sülearvuti ja internet, siis pole telefoni enam vajagi, see võib rahulikult nurgas laadida. Tüdruk tahab enda sõbrannadega suhelda. Ja selleks on tal vaja vahendeid. Masinaid. Pärismaailm on teda niigi juba loksutanud ja kloppinud ja väsitanud. Aitab.

Tudengil on aga aega küll. Vahet pole, kas enda muremõtteid mõlgutada siin istudes või kodu poole jalutades. Tema laseb enda seljatagant väljuvaid inimesi mööda ega kibele üldsegi kellelegi vahele ronima.

Mobiiltelefon teeb piiksu ja väriseb. Poiss arvab, et teab kindlalt, kellelt sõnum tuli. See on mingisugune igatsust väljendav tähtederida Tartusse jäänud girlfriendilt. Selle lugemiseks puudub tahtmine. Miks väljendada end vaid kaugelt ja läbi vahendite. Vahendajate. Vahelesegajate.

***

Aga ühel hetkel, kui arvestada, et ka kaoses võib esineda hetkeline ja koheselt kaduv kord ning arvestada, et igaüks võib ise kaoses korda näha, juhtub midagi erakordset. Planeedid, tähed, meteoriidid, komeedid, satelliidid ja kõik muu väiksem kosmorämps jõuab joonele. Tekitab mustri. Loob korra. Ja siis. Siis märkab ka kõige väiksem ja pimedam inimene, et ta ei ole siin maailmas üksi. Märkab, et teised olendid ei ole vaid pikslid valgel taustal. Näeb ja mõistab, et ka tema ise on vaid lihast ja luust ning tal on rohkem võimalusi, kui end lihtsalt peita.

Kui me kõik peidust välja tuleme. Mis siis saab? Kas meile jätkub ruumi pärismaailmas?

Maailmamuutja 2

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
...

___________________________________________________________________________

Avan silmad ja ehmun, sest arvutiekraan kuvab tervet leheküljetäit tühjust. Kuhu kõik kadus? Kerin pilti üles ja leian enda koodi siiski üles. Olin magama jäänud, sõrm tühikuklahvil. Viimased read koodi on katkendlikud ja seega kõlbmatud ning tegelikult üldse ebavajalikud - kustutan need. Lõpetan enda meistriteose ja salvestan. Nüüd pistan internetikaabli enda arvuti külge. Käivitan programmi ja jätan selle enda eesmärgi poole libisema. Pika ja lookleva maona.

Ise tõusen toolilt, üle unustatult pika aja. Jalad surisevad, pea käib ringi, silmad valutavad ja kurk kuivab. Mis siis. Ma olen ülesandega valmis. Joon enda tillukeses köögis kraanist lonksu vett enne kui tagasi tuppa lohisen ja voodile heidan. Uni peaks tulema pikk. Ärgates peaksin juba tulemusi nägema.

***

Triinu üritab uinuda - ei õnnestu. Muusikat ei ole, on ainult bussimootori mürin. Keegi võõras istub ta kõrval ja ta on kui lõksus sellel aknapoolsel istmel. Õhku on vähe. Palav. Enne ei pannud ta seda kõike tähele. Pärismaailm on ahistav. Ahistav ja igav. Nõme. Miks see aku tühjaks pidi saama? Praegu kirjutaks Twitterisse sellest nõmedusest. Mis siis, et ligipääsul internetile ja seega ka Twitterile ei oleks seda nõmedust tähelegi pannud.

Triinu üritab rahuneda - ei õnnestu. Ta hõõrub enda käsi, tal on palav. Õhku on vähe. See võõras kutt ka laiutab. Liikuda ei saa. Kitsas on. Raske on hingata. Närvi ajab. Mis asi see on? See pärismaailm.

Tudeng ei märka Triinu rahutust. Tüdrukul ei ole ei soovi ega isegi oskust enda meeleolu väljendada. Kehakeel puudub, neid istub liikumatult, tühi pilk vuhisemas teepeenral. Noormees mõtleb ikka enda, mis tundub, karidele jooksvale suhtele. Kontakt puudub või ei ole enam sama. Mida teha? Rääkida ka ei saa. Neiu kirjutab Facebooki sõnumites, et igatseb ja armastab ja tahab ja ootab ja mõtleb, aga päriselus on külm ja vaikne ning kauge.

***

Kui elekter kaob, märkame seda kohe. Meie ekraan kustub, tuli kustub, akud tühjenevad andmata mingitki lootust, süüa ei saa valmistada, kohvi ei saa keeta, sooja vett ei ole.

Mõistus on nii kinni omadel radadel, et elektrikatkestuse ajal küünlavalgel passides ei oska millelegi muule mõelda kui "ah, ma lähen vaatan telek..."

Kas me märkaks sama kiirelt ka Päikese kustumist? Kui Kuud enam üks öö taevas poleks, kas me saaksime aru, et midagi on teisiti? Kui eemal me juba oleme üksteisest ja iseendist?

Maailmamuutja 1

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
...

___________________________________________________________________________

Meenub kohv, mille keetsin juba mõnda aega tagasi. Nüüdseks on kruus juba jahe ja kohv külm ja mulle vastik. Sellest pole aga hullu, sest uni, mille tõrjumiseks kofeiini vajasin annab endast märku vaid hetkeil, kui silmadki enda kuivusest. Arvutiekraan väreleb rohkem kui tavaliselt. Koodiread muutuvad vahel siblivateks sipelgateks kuid ma siiski mõistan neid ja trükin edasi. Ma ei tea, mitu tundi ma samas asendis juba istun. Tuharad on tundetud.

Stardiribal vilgub märge Facebooki ilmunud uutest sõnumitest. Neid oleks aega küll lugeda, aga mitte neisse süveneda. Minu peas võtab enda looklevat kuju kilomeetrite pikkune kood, mis peab lõpuks jõudma enda loogilise lõpuni. Ning siis.

Siis peab ta hakkama tööle täpselt nii ja sellisena nagu ta mõeldud on. Ta peab muutma maailma.

***

Triinu on vajunud nii sügavale bussiistmesse, kui vähegi võimalik. Ta väldib silmkontakti enda kõrval istuva noore tudengiga. Nad mõlemad sõidavad koju - Tallinna. Tudeng näib rahulik ja "khuul", aga tegelikult tunneb ta end pisut närvilisena. Tartusse maha jäi tüdruk, kes tema teadmata külastab erinevaid suhtlusportaale. Neiu ei ole enam nii avatud kui suhte alguses. Ta ei saa enam tema suust sõnagi välja ning kui neid siiski midagi ütleb, kinnitab ta, et kõik on korras. Noormees aga teab, et ei ole. Ta tunneb seda.

Triinu nutitelefoni aku saab tühjaks. Tüdruk ei näita seda välja, aga tunneb end ebamugavalt. Äkitselt ei ole tal enam ekraani, millesse enda pilku peita. Järsku on langenud tema nähtamatu kaitsekilp ja maailm on otse tema vastas. Ja see tudeng ka, raisk, laiutab enda küünarnukiga. Ta ei märka, et noormees on tegelikult kena. Ta ei märka pärisinimesi või pärismaailma bussiakna taga ja kui ei taha, siis ei hakkagi märkama.

***

Maa kihutab tohutu kiirusega mööda juba ette teada trajektoori ümber Päikese. Ja juba on ka ette teada, kuna ja kus on kõik teised planeedid. On teada, millistel hetkedel, mismoodi asuvad tavakehad üksteise suhtes ning mismoodi nad teineteist mõjutavad. Meie jaoks on see mõju niivõrd tajumatu ja samas niivõrd ülevoolav, et märgata on seda raske kuid siiski.

Siiski oleme mõjutatud enda ja teiste tujudest, soovidest, uitmõtteist, aga.

Aga seda vaid vähem ja vähem iga Maakera tiiruga ümber Päikese. Varsti oleme vaid tuimalt ja kaootiliselt üksteise pihta põrkuvad kuulikesed. Pealtnäha suunata, aga lähemal jälgimisel kindlate marsuutide, trajektooridega objektid, kel pole tujusid, soove ega uitmõtteidki. Me elame teistsuguseid elusid. Teistmoodi maailmas.

Kui on minu teha, siis ma peatan selle protsessi. Kui on minu teha, siis ma muudan maailma.

Keegi ju peab seda tegema.

Varastatud armastus.

Annan telliskivile kuidagi aralt liiga vähe hoogu. See lajatab lapiti vastu autoklaasi, aga tabab ka ukseraami ning aken ei purune. Kivi langeb tuhmi kolksuga asfaldile. Võtab korraks ropendama. Tema ainult itsitab. Korjan punase savikamaka uuesti üles. See kord võtan rohkem hoogu, suunan kivi täpsemalt ja teravamalt. Klaasi jääb ümar auk, kivi põrkab juhiistmelt põrandale, signalisatsioon käivitub. Kõrvulukustav lärm. Tegutsen kiirelt. Uks lahti, kapott lahti. Kakun akult ühe juhtme rapsates maha. Löön parema käe nukid hooga vastu kapotti ära. Ropendan. Tema ikka itsitab.

Mida sa itsitad? Ei tohi nii palju "peale teha".

Ronin käsipidi rooli alla, kakun sealt katte maha. Alarmi juhtmed on ära tuntavad. Kakun need kõik lahti. Pressin akujuhtme tagasi külge, pühin istmele kukkunud killud, eemaldan telliskivi põrandalt. Tema on ise juba leidnud tee kõrvalistmele.

Kortermaja ühes aknas süttib tuli. Enam pole vahet, oleme kohe läinud. Käivitan auto juhtmetest, kruvikeerajaga süütelukku keerates. Mootor on "paugupill". Ta enam ei itsita. Ta naerab. Mina naeran ka, kui parkimiskohalt välja tagurdan ja kummide vilinal maja eest lahkume.


***

kolm aastat tagasi olin
olin nagu kolm aastat tagasi
oli kõik
kolm aastat noorem
kolm aastat lollem
kolm aastat odavam
kuid odavus ei ole mulle kunagi
probleem olnud
säästu makaronid
juust
õlu
naised

ja siis tulid sina
sina olid kallis
oled siiani


aga mulle ei ole kallidus kunagi
probleem olnud
varastan sind
nagu päeva

juba kakskümmend kolm
aastat


***

Sa naerad nii, et sinu rinnahoidjata rinnad rapuvad särgi all. Sul on ilusad rinnad. Mitte liiga suured, mitte liiga väikesed. Su naer kõlab ja mu sees tekivad ristlained. Mõnus on. Päike tõuseb kiirelt. Aeg on tundmatu mõõde. Kollakaspunane valgus võtab üle hallikastuhmi taeva võimu, kui selle poole sadakümme kilomeetrit tunnis kihutame. See vana Audi ei kannata kiiremini sõita. Rool hakkab värisema. Tõmban plärust viimase kõhvi ja viskan selle läbi aknaaugu tuule kätte. Sina sööd ära viimased kolm seent. Ma ei pahanda, mis siis, et sinu pupillid on juba suuremad kui esilaternad.

Paagis on veel bensiini. Meil pole aga sihtmärki. Kui saaks sõidaks otse merre.


***

Kui sind kolm aastat tagasi Zavoodis kohtasin ei olnud minul raha. Minu teksad olid lõhkised ja minu kõhna keha kattis vaid t-särk, kuigi suvesoojad olid juba taandumas. Oli pime ja mul oli jahe, aga ma ei tunnistanud seda. Ehk aitas ka õlu, mille olin ostnud raha eest, mille olin saanud enda viimaste vidinate mahamüümisest. Sina olid kena nahktagiga. Ei mingi punkar, aga mitte ka klubiossitibi. Sa olid ilus, aga köitsid muudki kui pilku. Kaugelt oli näha, et sinul raha probleeme ei olnud. Ma ei hoolinudki sellest. Ma ei tahtnud sinu raha. Ma tahtsin sind. Tol õhtul ja edaspidi. Olin juba varemgi varastanud. Mõtlesin, et sinu jaoks varastan kas või panka. Sinule ütlesin, et tähti ja kuud. See kõlas läägelt, aga sinu ma varastasin siiski.


***

õnnelik olla
saab olla
kui olla
lihtsalt
olla

tänapäeval on
armastus putsikeeratud
maha müüdud

see on kui kõrgete
intressidega
pangast
või smsiga
laenatud

ühel hetkel hakkab see rõhuma
see laenukoorem
pidi ju parem hakkama
aga hoopis
hoopis

hoopis


***

Sõidan otse liivarannale ja löön pidurid blokki, rattad vajuvad sügavale. Siit enam enda jõuga auto välja ei sõida. Meid ei huvitagi. Vajun istmele ja pööran pea sinu poole. Sa naeratad. Ma tunnen, et armastan sind. Ma küll röövisin su juba ammu, aga sa ei ole kunagi olnud minu oma. Pigem vastupidi. Olen olnud valmis tegema ja ka teinud sinu nimel kõike. Jube vedamine, et vahele pole jäänud. Ei varastatud automakki müües ega sinuga avalikus kohas seksides. Ma tunnen, et armastan sind. Ma pole sulle seda mitte kunagi öelnud. Sina mulle ka mitte. Me oleme lihtsalt jooksnud läbi elu nagu üle suure välja. Tühja välja. Selline tunne, et mitte keegi ei teagi, kus see väli asub. See koht, kus on õhku hingamiseks. See koht, kus jätkub ruumi armastusele. Sellisele, mida pole vaja öelda. Ja ma ei ütlegi mitte kunagi.

Sa kihistad armsalt. Arvatavasti teevad merelained päiksekiirtes ilusaid mustreid. Tõmbad linki, lükkad ukse lahti, korjad pruunid, ilusad jalad tagumiku alt välja ning ronid autost välja. Jooksed põlvini laintesse. Sul on meri põlvini.

Meile mõlemale.

Lambad, Sitt ja Droogid 5

Lou hakkab neidudele järjest lähemale nihkudes, vaid vahel nagu pisut paranoiliselt ringi vahtides, aga sellegi poolest lähenevaid mundreid märkamata, neile lugema luuletust. See räägib anaalist. Ja siiani täiesti keelemõistmatud tüdrukud kuulevad sõna, mida nad tunnevad. Mõned ehk tunnevad liigagi hästi. Noorus on ju hukas! Nüüd ei ole enam Lou-l asu. Tüdrukud hakkavad karjuma ja teda lööma ja veel kõvemini karjuma.

Ega need mundripoisid tulnudki ju päriselt meie pärast. Võib olla nad märkasid Eliase õlle avamist, aga see on ka kõik. Tartu on mõistlik linn tudengite suhtes. Ja meie näeme välja, jah, küll natuke teistmoodi tudengid, aga studendid siiski. Kahtlusteta.

Omar kuvab näkku ilme, et tema ei tunnegi meist mitte kedagi ja lausa tundub, et ta lihtsalt hõljub veidi eemale. Jäädes siiski ohutus kauguses kohe algavat etendust jälgima.

Lou kaitseb käega enda nägu. Mõned tüdrukud on tema peksmiseks isegi jalast kingad appi võtnud. Valus võib tal olla, aga ära ka ei tule. Üritab aga seletada.

"Neiud, mis teil hakkas?"

Mundrid jõuavad meieni. Mina vahin neid liigagi intensiivselt vist. Ise mõtlen, et kas mu pupillid on liiga suured. Kas nad märkavad? Nahhui, ma vahin neid? Endalgi on imelik, aga nemad ei tee märkama. Elias peidab juba tühjaks kummutatud õllepudeli kotti. Temaga mentidel probleemi pole. Lou see vastu.

Lou seletab suuril silmil, kuidas tema üritas lastele selgeks teha, et kui ilus linn on Tartu. Kui ilus maa on Eesti. Ja et kui ilus on tema ise. Noh, seda ta ei ütle tegelikult. Ta ütleb lihtsalt väga palju kordi "ilus". Ta liigutused muutuvad kärsituks. Ta ei saa aru, et miks talle nüüd nii palju tähelepanu pööratakse. Ekskursioonigrupp liigub minema. Kui pilgud tapaksid, siis Lou põleks juba nagu vampiir päikese käes.

Politseinikud ikka kiusavad Loud. Meie lihtsalt jälgime kõik vaikides: mina, Tauri, Vic, Elias ja paar sammu eemal ka Omar.

Situatsioon hakkab mulle järjest koomilisem tunduma. Mu lihased on pingul ja tõmbavad kohati krampi. Vaatan veel ainusilmi ühte inspektoritest. See tähendab, et teiste arvates. Tegelikult olen enda kehast väljunud ja hõljun ringiratast meie ümber. See on pisut linnulennult võetud stopp-kaader ühest tragikomöödiast.

Omar, heledas pintsakus ja reitelt lühikeseks rebitud teksadega, pahvib suitsu ja muigab enda kassivurrude all. Elias, pikkade, aga samuti rebitud ja värvitud teksade ja palja ülakehaga, jälgib küll vaidlust, aga samas üritab ka salaja ikka järgmist õlut avada. Vic, seisab käed dressipükste taskus ja vahib suu ammuli. Tauri, ainus, kel on triiksärk ja kel on tahtmist, tõuseb, et vist midagi öelda. Tal ei lasta.

Mina lolli irvega vahtimas. T-särk läbi higistatud. Surfaripüksid poole perse peal.

Aga õnnelik.

Nii õnnelik.

Lou seletab ja vehib kätega.
Politseinikud on tõsised.

Pööran pilgu meie ümbrusele. Mitte keegi ei märka mitte midagi. Kõik on pimedad. Me oleme enda sisemaailmas üksi. Ainult meie teame meid. Ja siis oleme me ka igaüks oma sisemaailmas üksi. Igaüks meist ise teab, mis või kes ta on.

Lambad, Sitt ja Droogid 4

Lou pea keerab äkitselt nagu lindudel. Ta nohistab nina nagu tal oleks nohu, aga tal ei ole. Ma tean. Ta käis vetsus loputuskasti kaane pealt triipe nuusutamas. Nüüd üritab ta juttu teha meist mööduva laste ekskursioonigrupi tüdrukutega. Maksimaalselt 15. Kenad ja peenikesed. Ja lollid.

"Tüdrukud, tahate ma loen teile luuletusi? Aga enne pean kindlasti mainima, et narkootikumid on pahad. Kahjustavad teie munarakke..."

Kaks asja, mida ta ei ole veel märganud. Omar tilgutas ta veepudelisse GHB-d ja tüdrukud on vist Saksamaalt või Taanist või kuskilt sealt. Eesti keelest nad igatahes aru ei saa. Nende jaoks on Lou lihtne pervert, mitte luuletaja.

Purskkaevu serval, minu kõrval istub Tauri, meie noornäitlejast sõber. Tema ainus droog on lihtne alkohol. Õlu. Viin. Muidugi ka sigaretid, vaheti kanep, võõrad naised. Nagu ikka. Praegu ta seletabki teda tuima kuid huvitatud ilmega kuulavale Vicile, kuidas naine, kellega ta eelmine öö magas, kõigist eelmistest erines. See tahtis peal olla ja ise tööd teha.

Ma muigan. Vaatan Omarile otsa. Ta suitsetab kurjakuulutava irvega. Tilluke topsike tema käes on kui kolmhark kuradi käes.

Lou muutub tüdrukutega veel nilbemaks. Juba katsub neid. GHB ja kokaiin teevad oma tööd. Varsti võib jamaks kiskuda. Raekoja platsil paistab kuum päike.

Elias saabub alkoholipoest. Kotis kõlisemas vähemalt pool kasti õlut. Ma ei saagi aru, kas ta on midagi muud ka juba tarbinud.

Tauri naerab kõva häälega ja laulab veel kõvemini: "Kahekesi kokku puusad liidame..."

Tunnen, et mul on palju palavam olla kui teistel. Kuigi ka nemad ju on päikese käes. Kätest voolab üle sume surin.

"Noh, kas mõjub juba?" küsib Elias.

"Jah. Kohe" Naeratan.

Lükkan pea kuklasse ja hoides servast kinni kallutan end selja taha. Juuksed puudutavad peaaegu vett. Punane raekoja katus valgub taevasse ja muudab kõik punaseks. Katusekivi mustriliseks. End tagasi üles tõmmates jookseb muster kaasa. Kõigele. Tauri ajamata habemele ja naerule, mis muutub värvimänguks. Vici tuimale pilgule, mis moondub lõputuks. Eliase esimesele avatud õllele, mis aurab kuldselt. Omari kuradisarvedele. Lou närvilisele ninale. Segaduses välismaa neiudele.

Lähenevatele sinimundritele.

Ajateenija VI

Istun ka koridori põrandale. Minu vastas istub Parmo, kes loeb nagu ikka, raamatut. Omamoodi kaval on ta. Isegi kui keset metsa kuskil istume, võtab tema reietaskust raamatu ja hakkab lugema. Kasutab siinset passimist täielikult ära. Olen isegi siin rohkem lugema hakanud. Mõne kuuga üle kümne raamatu, kõige muu kõrvalt. Nõnda heitlik on see vaba aeg siin. Vahel saad mõne lühema raamatu ühe jutiga läbi lugeda, teine kord loed lausa lause kaupa. See on siis, kui mõni saamatu rühmavanema hakatis mitte kuidagi enda ülesannetega hakkama ei saa. Ja siis kogu rühma iga kolme minuti tagant kompanii peale rivvi käsutab, sest midagi jäi veel ütlemata. Midagi jäi veel küsimata. Seda kõike saaks palju paremini korraldada. Ma ei hakka aga vaeva nägema, et end päriselt ka kuuldavaks teha. See võtab liiga palju energiat, selle lollide armeega võidelda. Ei, ma ei arva, et kõik siin lollid on, aga mõned küll. Ja teadagi, et massil on jõudu palju. Kui ma sõna võtan siis ainult huumori ja meelelahutuse pärast rohkem. Äge on vaadata, kuidas sinu küsimuse peale rivi ees seisev töllerdis kinni kiilub. Täiesti hangub nii, et on kuulda, kuidas hammasrattad kriginaga seiskuvad. Täielikult. Lollid.

Parmo:"Ou, Lehtsaar, kes täna patikorrapidaja on üldse?"
"Kastan."
"Hehe," Parmo muigab ainult talle omapärasel moel. Parmo on üks normaalsematest tüüpidest siin. Loeb ja kui midagi ütleb, siis on see asja eest.
"...kuule, kas Kastan teile ka esimesel päeval statistikat tegi, kui tulite? Ja siis pärast pidite kõik mendiga juttu puhuma?"
"Jep. Ajas mingit statistika juttu jah, et tahavad näha, palju peaks narkootikumidest rääkima või midagi. Ja siis kõik need, kes ette astusid, saatis hoopis mendi juurde. Munn."
"Türa, selle sita peale olen ma kõige rohkem kettas. Sõna ei maksa siin midagi."
"Ülemuste oma sa mõtled? Sinu sõna küll maksab, aga maksad sina."
"Njah. Türa. Raisk."

Merilo ja Ojamaa saabuvad moonakastiga kasarmusse.

Merilo:" Kastan käskis Õunpuul saatjaga sinna jääda. Siis ei pea telefoni kasutama, kui vaja ühendust võtta. Moona käskis laiali jagada."
"Davai...ee.. ma ei tea, kas üks salv kõigile või kõik ära jagada..."
"Ma ka ei tea, teeb kaks salve. Üks on nagu narrimine ja kõike ei viitsi, pärast, nahhui, peab seda kõike uuesti üle lugema ja nussi kui palju."
"Jep. Davai..." pöördun nüüd juba teiste poole "...kõik laevad kaks salve täis, keegi salve alla ei pane."

Kõik reageerivad isegi, need, kes magalas, kutsutakse ka. Tundub, et enam iga mu sõna peale vastu ei möliseta. Tervamoon on kohal. Asi on tõsine.

"Kuhu sa ronid?" Oja seisab Postrovi ja moona vahele.
"Mis toimub?" küsin.
Postrov ei saa loomulikult aru, et milles probleem. Talle tõlgiti minu käsk, aga nüüd seistakse tal ees.
Oja selgitab ennast:" Nahhui, kui siin päriselt ka mingiks jamaks läheb, siis mina sellele diblale moona ei usalda. See ei räägi meie keelt ju. Ei räägi ju siis ei mõtle ka. Minu jaoks on siin kodu. Tema jaoks on see midagi muud. Ma ei teagi, et mis. Ei, mina sellele moona ei usaldaks."

Postrov on juba silmnähtavalt närvis. Ja mina olen dilemma ees. Mina pean otsustama. Olen varemgi mõelnud täpselt seda sama, mida Oja hetkel välja ütleb. Ma ei usalda neid, kes ei saa minust aru. Isegi, kui nad saaks minu keelest aru, ei saaks nad minu vaadetest aru. Nad ei ole meiega samas kambas. Nad ei pruugi olla vaenlased, aga nad ei ole ka omad. Jah, mina ka ei usalda neid. Aga mida vittu ma teen? Pingeid tekitada ka ei ole mõtet. Käsk on käsk.

"Oja, astu eest. Kõik saavad moona."
"Mida vittu, Lehtsaar!?" Oja muutub agressiivseks.
"Kuula mind. Tule siia." Võtan ta varukast ja tõmban endaga kaasa koridori pimedamasse nurka, teistest eemale. Räägin vaikselt, et teised ei kuuleks.

"Kuula, türa, ma ei saa siin mingit vahet praegu tegema hakata. Saa aru, mina ei ole selle ameti peal praegu omal valikul, mina ei otsusta midagi, aga kui midagi perse läheb, siis olen mina süüdi. Ja kui ei lähe midagi perse, siis ... siis kui see..." vaatan korraks Postrovi poole "...peaks siis hiljem midagi kellelegi seletama, siis pean mina vastust andma. Nii, et kõik saavad moona, aga sinule annan ülesande Postrovil silma peal hoida. Tema tundub eriti närviline. Türa, kes teab. Nii, et jah... hoia tal silma peal ja anna mulle teada, kui ta kahtlaseks peaks muutuma."

Oja tammub ühelt jalalt teisele, aga näen, et ta rahuneb.

"Okei, teeb nii."
"Väga hea."

Astun meeste vahelt läbi valvelaua juurde, kus seisavad Merilo ja Troon. Käsen Troonil ülejäänud moon relvalattu tõsta.

"Merilo.."
"Mis?"
"Ma tahan, et sa Ojal silma peal hoiad."
"Miks?"
"Lihtsalt."

Ajateenija V

"Tegelikult ka, mis toimub?" on Troon segaduses.
"Mina ka täpselt ei tea, aga mingi päris jama on lahti. Kastan võttis relvalao signa maha. Ajage teine päevnik ka üles ja tehke uks lahti. Vahtkond võtab relvad välja ja teie ka. Üks jääb siis lao ust valvama."
"Mida perset. Nojah..."
Siis pöördub ta umbkeelse jorsi poole:"Türa, kuulsid ka või?"
"Mida?" on too hämmingus.
"Sa Säärsoo ajasid üles või?"
"Net."
"Nahhui, sa siin siis passid? Liiguta!"

Päevnik läheb teisele korrusele.

"Putsi, iga kord satun ma sellistega toimkonda."
"Räägi mulle sellest. Okei, võta võti ja tee uks lahti, ma ajan kõik siia."

Mehed uimerdavad hanereas relvalao ukse juurde. Mingit süsteemi ei hakka tegema, lihtsalt, nii paljukesi kui korraga ruumi mahub, toovad kõik relvad välja. Jagan kätte ka raadiosaatjad. Teeme sidekontrolli. Ja siis astub valvelauast mööda üks teise rühma võitleja. Lühikeste pükste ja plätude väel. Kõik jälgivad teda vaikselt, kui ta jalgu lohistades ja käega silmi nühkides ja samas neid ka valvelaua ereda valguse eest kaitsta üritades, peldiku poole jalutab. Ta ei märka meid. Mitte ühtegi kolmekümnest lahingvarustuses sõdurist. Mitte ühtegi. Keegi ei ütle ka midagi. Huumor, raisk.

Kõik saavad relvad kätte. Sidekontroll on tehtud. Seisame kõik nõutult korrapidaja laua ees puntras. Mida nüüd? Mina ei tea. Kuselkäija tuleb tagasi. Jälle hoiab kätt silme ees.

Ojamaa mõtleb nalja teha:" Buu!"
Sõdur võpatab, siis kissitab meie poole silmi: "Nahhui, magada ei oska või?"

Meie naerame. Mina pigem muigan.

Sõdur loivab tagasi enda magala poole:"Püssid, nahhui, piu-piu, raisk, äge... türa... raisk... minge magama..."
Edasist sonimist ma ei kuule.

Päevnikud jõuavad teiselt korruselt tagasi.
Troon:"Türa, te jäite keppima sinna või? Nii relvad välja!"
Näpuga venelase poole näidates:"Sina jääd lao ust valvama." ja Säärsoo poole vaadates:"Ja sina jääd laua juurde."

Lükkame teiste rühmade magalate uksed kinni, enda oma jätame pärani, tuled põlema. Relvad ja rakmed koridori põrandale ja kes viskab sinna samasse betoonile pikali, kes reeglite vastaselt kogu riietuses enda voodile. Praegu on kõigil ükskõik. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei küsi ka. Ju nad saavad aru, et mina tean sama palju kui nemad.

Heliseb telefon. Saadan Ojamaa, Merilo ja Õunpuu ühe raadiosaatjaga vahtkonnamajja. Kaks neist peaksid sealt tagasi tulema kastitäie laskemoonaga. Tore, tore...

Ajateenija IV

Kohe, kui kasarmusse jõuan, heliseb valvelauas telefon. Aiman kes see olla võib ja jään ootama. Päevnik vastab:"Jjalavjae kompani, reamies (nimi ei ole tähtis), kjuuleb." Sõnagi lausumata vaatab ta mulle otsa ja ulatab toru mulle. "Reamees Lehtsaar."

Astun meie rühma magalasse. Sulgen ukse enda järel, et koridori kuulda ei oleks. Lülitan tule põlema. Ere valgus äratab juba mõned. "Mida vittu?" "Kustuta ära, nahhui!"

"Äratus! Kõik püsti!"
"Nahhui, sa karjud," keerab Läks külge.
"Kõik püsti, ma ütlesin!"
"Türa, mis on? Häire või?" küsib Merilo.
"Ei ole häire..."
"...nahhui sa lõugad siis?"
"...türa küll, püsti, raisk!"
"Käi putsi!" lõugab üks venelastest.
"Käi ise putsi, türapea. Davai, kõik püsti! Pataljoni korrapidaja käsk!"
"Kus ta ise on?"
"Pole siin. Käsud on otse temalt. Kõik püsti! Riidesse ja relvalao ukse taha..."

Võitlejad hakkavad vaikselt siiski sirguma. Oleks pidanud kohe "Häire!" karjuma. Küll siis oleks püsti saanud, poleks sellist ajunussi. Enam pole mõtet. Nüüd tuleb lõpuni nussida.

"...aga vaikselt, ilma lärmita."
"Türa, on siis häire või ei ole?"
"Okei, kõik püsti! Sina ka, türapea!" Tõmban Potrovil teki pealt. See kukub vene keeles mölisema. Tahab peksa anda. Vähemalt hüppab püsti.
"Rahune maha!"
"Nu sto?"
Keeran lihtsalt selja ja astun keset ruumi. "Hea küll, kõik on püsti. Vaikust ja tähelepanu siia."

Kõik jäävad unistel pilkudel minu poole vahtima. Osadel on vorm juba seljas. Mõni sügab alles aluspükste väel mune. Nii on, kui pead magavatele munnidele ülemuste käske edastama. Kes sind kuulab? Mitte keegi. Ise ka ei kuulaks. Eriti mingit umbkeelset jorssi. Potrovi jaoks olen ma just see, eksole. Teda ei huvita, mis riigis ta elab. Teda ei huvita mitte miski. Meenub üks tormine öö metsalaagrist, kus pidin sidetelgi valve üle andma just temale. Aga kuidas? Kuidas anda üle sidetelgi ülesandeid inimesele, kes ei räägi sõnagi riigikeelt? Ta ei saaks mitte midagi aru.

"Patikorrapidaja kutsus mind enda juurde ja kui sealt tagasi jõudsin, siis juba helistas. Tundub, et olukord muutub iga hetkega ärevamaks. Igatahes täna öösel võib tulla reaalne häire. Kordan, kui täna keegi karjub "häire!", siis jooksevad kõik algul moona järgi. Ei mingit suvakat drilli. Praegu on mul käsk teile koos meie korrapidajaga relvad ja raadiosaatjad kätte jagada. Ja siis ootame. Võib olla ootame hommikuni võib olla valib kapten Kastan juba praegu numbrit. Teiste kompaniide toimkonnad on ka kõik üles pekstud. Enivei. Ma ei oska hetkel midagi rohkemat öelda. Riidesse ja relvalao ukse taha. Vaikselt. Kõiki ei ole mõtet veel üles ajada. Okei, liigutab. Ma lähen teen relvalao ukse lahti."

Jõuan päevnikult just kompanii korrapidaja kohta küsida, kui juba näen teda silmi nühkides trepist alla tulemas. Reamees Troon.

"Mis toimub?"
"Kuule, mis siin ikka, perse on majas, noh."