Kaikad kodarates: Põlenud tikud.

Leian võtme sealt, kuhu mind juhatati. Uksest vasakul, maja nurgas, alt kolmanda ja neljanda palgi vahel. Uks kääksub, kui selle lahti tõmban ja vajub kolisedes vastu seina. Tõstan jala üle kõrge läve esiku lohku kulutatud laudpõrandale. Pean jälgima, et pead madala uksepiida pihta ei lööks. Siit läheb edasi kaks ust, üks tillukesse kööki ja teine eestuppa. Nii köögi kui eestoa taga on veel üks tuba. Avan kõik uksed ja aknad, et maja tuulduks. Esikus on pink, mille all ämber ja pesukauss. Seinal olevas nagis ripub ebamäärast värvi tume, kangest kilest vihmamantel ja valge, sinise tikandäärega linane rätik. Otsustan seda tolmulapina kasutada ning lähen ämbriga järvest vett tooma.

Eestoas on suur, tumepruuni spoonkattega, paksu plaadiga kirjutuslaud. Sellel on mõlema otsa all nelja kõrge sahtliga tumba. Laual on küll lamp, aga majas ei ole elektrit. Sahtlid on peamiselt tühjad, on vaid mõned vanad ajalehed ja fotod. Murdnunud pliiats ja tikutops, kus on vaid põlenud tikud. Vaid naised paneksid põlenud tikud tagasi toosi ja siis hoiaks seda lauasahtlis, arvates, et neil on veel peaaegu täis toos tikke, mõtlen. Lauaga täisnurga all, vastu seina on samasuguse kattega, paksust puidust, raske olemisega riidekapp. Tean, et seal on kilest säilituskottidesse pakitud voodipesu, laudlinad ja rätikud. Vastasnurgas on ahi. Vaba seina najal seisab tumesinise raamiga vana meeste jalgratas ja reha. Seina peal ripub vikat. Kuskil aknalaual peaks olema ka luisk.

Otsustan heinaniitmise homseks jätta.

Köögis on tilluke puuküttega- ja ka gaasipliit. Gaasi pidavat küllalt olema. Puid on maja taga seina ääres riidas samuti piisavalt. Gaasiahjus on pann, pott ja keedukann. Nurgas on tilluke ruudukujuline laud ja selle all kaks ümmargust, kolme jalaga taburetti. Ehtne "nõuka". Seinakapis on taldrikuid, kruuse, klaase, söögiriistasid ja poolik pakk soola. Kahes tagumises toas on kummaski vanamoodne kõrge täispuidust peatsi ja jalutsiga voodit. Valin enda magamistoaks selle, mis on köögi taga. Sealt läheb tagauks ka maja taha ning voodi kõrval on kogu ülejäänud mööbliga samas ajastus öökapp.

Välisukse ees oleval majatrepil on kaks astet, aga alumine on peaaegu viimse piirini maasse vajunud. Võtan trepinurgal vedeleva seljakoti. Laotan selle sisu eestoas kirjutuslauale.

Pakk valget A4-suuruses printeripaberit. Viis pastakat. Vahetavate teradega harilik pliiats. Pliiatsi vahetusterad. Taskulamp. Plaastrid. Taskunuga. Zippo. Kümme toosi tikke. Viis erinevat lihakonservi. Pakk kohvi. Paar puhtaid sokke, Viis paari aluspükse, põlvepikkused ujumispüksid, neli t-särki, rannaplätud. Taskust panen lauale tühja akuga mobiili ja väikestes kupüürides kakssada eurot.

Keedan gaasipliidil vett ja teen kruusi kohvi.
Jalutan paadisillale.

Mul on aega nagu järves vett.

Kaikad kodarates: Igitolm

Kollane PAZ buss võtab mootorimürinal kohalt ja jätab mind heitgaasi ja kruusatolmu pilve. Mäletan neid busse lapsepõlvest, nad olid juba siis nagu minu klassijuhatajagi, kes töötab minu teada siiamaani samas koolis - liiga vanad, et funktsioneerida. See on must maagia, peab olema. Talvel tuiskas pulberlumi bussi uste ja katuseluugi vahelt sisse. Suvel hõljus salongis igitolm ja buss rappus kogu kruusatee nagu orgasmis ülientusiastlik pornostaar.

Päike paistab silma ja kissitan. Teen valesti, et suu avan, sest kohe krigisevad liivaterad hammaste vahel. Sülitan. Särk on selja ja seljakoti vahel läbimärg. Suitsunälg ajab närvi. Vaatan enda ette maha enda pruunide Timberlandi saabaste kulunud ninasid. Sulgen silmad ja ootan tolmupilve settimist. Teksad kleepuvad säärte külge ja Päike on saapad kuumaks kütnud. Seljakott on raske.

Tundsin selle koha hetkega ära. Sinine bussipeatuse silt on siiani viltu vajunud ja ühest alumisest nurgast roostes. Lopsakas võsa tungib kahelt poolt teele, sest siia ei ole "eurokraavid" jõudnud. Võsa läheb sujuväkki üle kõrgeks ja tihedaks metsaks. Olen nendel teedel näinud põtru, rebaseid, metssigu, kitsi, jäneseid. Metsamassiivid on ümber minu kui betoonpunker, kaitseks tsivilisatsiooni eest. Kruusateelt keerab metsa vahele kitsam, autojälgede keskelt rohtukasvanud, tee. See viib minu otse minu sihtkohta.

Mobiil teeb taskus hoiatuspiiksu ja kui selle välja võtan on pilt juba must. Aku on tühi. Pistan selle tagasi taskusse. Tee on kitsas, tundub, et puud sulgevad raja pea kohal tunneliks. Siin on jahedam, õhk on tolmuvaba. Jõuan metsa vahelt lagedamale. Minu ees vasakul on vana võssa kasvanud õunapuuaed, otse ees madal, tume, palkmaja. Paremal on kõrgeks kasvanud muruplats ja väike järv. Vesi sillerdab, kui vaevumärgatavad lained laguneva paadisilla alla murduvad. Loodus on teinud enda tööd, aga kõik on tuttav.

Jätan seljakoti majatrepile ja riided paadisilla algusesse. Kolm sammu ja äratõuge. Sukeldun jaheda allikaveega metsajärve. Kõik minu mured on kusagil mujal.

Foto: Kai Leinus

What The Fuck: Lunastus.

Converse ketsid, Hilfiger teksad, valge särk, kapuutsiga roheline dressipluus. Ülikonnad jätan maha, seljakotti pakin vaid sularaha. Seitsekümmend kolm tuhat eurot. See on mul õnnestunud enda lühikese karjääri ajal kõrvale panna just sellise päeva jaoks. Seisan keset enda magamistuba. See on minimalistlik. Valged ja puhtad seinad, jaapani-stiilis lai ja madal voodi, liugustega garderoob, mis võtab enda alla terve seina. Ma tegelikult ei ole kunagi nii palju riideid omanud, et kogu seda ruumi kasutada.

Riided, millega hotellist tulin, vedelevad voodi kõrval maas hunnikus. Ma ei taha neid puutuda. Need jäävadki sinna. Kogu see korter jääb lihtsalt maha - poolik piim külmkapis. Surnud tüdruk hotellis oli ilmselgelt sõnum. Nimelt mina ja minu kolleegid ei saada sõnumeid telefoni teel, meil on teistsugused meetmed. Meie sõnumid jõuavad alati kohale. Ma isegi ei tea täpselt, miks, aga mul ei ole enam väärtust. Ma olen väljas. Ja kui ma olen väljas, olen ma surnud.

Ma ei saa aru, miks nad mind seal hotellis maha ei lasknud.

Magamistoast pääseb otse elutuppa ja sealt koridori. Lahkun korterist, ilma et vaataks köögi poole. Ilma, et lukustaks ust. Sel ei ole enam mingisugust tähtsust. Kui saan enda ja selle koha vahele juba mõned kilomeetrid, on mul võimalus sellest veel eluga pääseda. Ja ilma vangi sattumata.

Maja välisuksest väljudes seisab minu ees kõnniteel deformeerunud lõuaga mees. Tal nagu oleks vasakul näopoolel lõuast tükk kadunud. Seal on suur, määratlemata servadega arm.

Ja ma tunnen selle mehe ära.
Ma tapsin ta.

********************************************************************************

Nad on selle sama pingi juures, kõik neli. Latern pingi taga valgustab küllalt, et ma nad ära tunneksin. Mina olen pimedas ja seega varjatud. Dressipluusi taskus on minu higistavas peos püstol Makarov, mille hankisin endale mitme tuttava kaudu. Ja kuna raha mul ei ole, siis olen selle eest veel teene võlgu. Mul ükskõik. Ma võin tappa. Ma suudan. Peamine, et need neli taandarenenut kõige enne surevad.

Kuulen seda sama tuttavat kurjakuulutavat naeru. Kuulen klaaspudelite kõlksumist.

Kiirel sammul lähenen meestele. Nad ei saa mind ära tunda. Jõuan esimeseni. Irve tema näolt kaob. Lasen teda otse läbi tasku kõhtu. Ta ei vaju veel maha, tõmban relva taskust välja ja suunan järgmisele. Taban rindu. Kolmandat samuti. Neljandat juba selga, sest ta üritab minema joosta. Ta kukub näoga kõnnitee plaatidele. Nelja pika sammuga olen tema kohal. Sihin pähe. Ja siis kolmandat. Teist. Esimest. Relva kelk jääb tagumisse asendisse. Salv on tühi.

Ja samuti mina. Minu sees on täielik tühjus. Avali käsi ootamas midagi, mis suudaks seal elus püsida.

Kurjus asub minusse.

********************************************************************************

See arm tema näol on kuuliväljumishaavast. Esimene jäi ellu. Raisk! Kuidas ta mind leidis? Putsi, see ja hotell on kuidagi seotud. Ta ei anna mulle mingeid seletusi. Minu pilgus on äkitselt midagi muud, kui tume tühjus. Seal on hämmastus ja ta saab aru, et ma olen ta ära tundnud.

Ta tõstab summutiga relva.

Ma isegi ei võbele.
Ma ei karda.

Kõlavad summutatud lasud.

***

See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema.

Vaikust. Vaikust.

" VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. 

***

Lask.

Vaikus.

Vaid lasu kaja.

Ma kaotan teadvuse.


***

Tõusen.
Haihtun.

Muusika.

What The Fuck: Põgenemine tuimusesse.

Keegi

ei ole

süüdi!

Ma istun jälle köögi laua taga. Värisen õrnalt üle kere ja minu lihased on pingest valusad. Ma ei saa aru, kuidas ma saan valu tunda. Tühi viina pudel on laual pikali ja veereb ääre poole. See jääb viimasel sentimeetril seisma, ei kuku. Jalutasin tiigi äärse poriste saabastega otse kööki. Minust on põrandale maha jäänud tumedad jäljed, mis nüüd enda ümber vett eritavad ja parketti leotavad. Puruks heidetud klaasi killud on samuti veel põrandal. Mu silmad läigivad, aga pisarad ei voola. Ma ei tunne enda varbaid. Ma tunnen kuidas kurjus minus ringi liigub ja ma üritan sellega võidelda. Ainus, mis mul vastu panna on tuimus.

Mul on püstolitoru suus ja sõrm kangestub päästikul.

Ma ei suuda.


********************************************************************************

Mul on seljas tumesinine, kerge läikega ülikond. Jalas mu teised Berluti kingad. Ja ma kannan täiesti loomulikult enda õlal suurt, musta Adidase spordikotti. Ma vihkan Nike-i. Administraator pikendab minu toarenti veel nädala võrra. Ma tegelikult ei tea kaua mul aega läheb.

Toas on lõhn, mis mind oksele ajaks, kui ma ei oleks enne siia tulekut enda nina tuimaks triibutanud. Jumalanna on üle keha kaame ja kange. Tema ilu on haihtunud. On vaid kest. Ma mõistan, et ilu ei ole vaid väline. See särab seest poolt väljapoole. Türa, ma olen filosoof.

Ma seisan surmast lehkavas hotellitoas, relvastatud, pilves nagu Eesti sügis. Spordikotis on blokk kollast Camelit, viis pudelit kaheteistaastat Jamesoni viskit, kotike kokaiini, pudel süütevedelikku, fileerimisnuga, rull kõige suuremaid prügikotte, pakk kollaseid köögilappe, kummikindad, respiraator, rauasaag ja kodust kaasa võetud hakklihamasin. See nõuka-aegne, kokkukäiv, vändaga. Türa, ma olen filosoof!

********************************************************************************

Sätin hakklihamasina kokku ja töökorda ning asetan kloseti kõrvale. Võtan nimetissõrme ja pöidla vahele natukene valget pulbrit, mis on minust vasakul põrandal, ühel prügikotil ja tõmban seda ninna. Asetan respiraatori näole, vinnan kollased kummikindad kätte ja haaran rauasae.

Tirin respiraatori uuesti otsa ette, kallan pudelist endale suure lonksu viskit suhu, neelan. Respiraator tagasi suu ette. Ma isegi ei saa aru, et miks. Kraban vannitoa põrandal lamava naise jalast, natuke altpoolt põlve ja asetan saetera ta naha alt paistvale sääreluule.

Oksendan enda respiraatori täis.

********************************************************************************

Väntan hakkliha potti. Tõmban iga natukese aja pärast vett peale. Joon.

********************************************************************************

Põletan spordikoti sae, lappide, kinnaste, noa, respiraatori, hakklihamasina ja luudega suvalises metsatukas, kuhu sõidan rendiautoga.

********************************************************************************

Toa pesen nii puhtaks, kui oskan. Ainult voodi jalutsisse jääb põrandale algse vereloigu piirjoon. Ja siin haiseb.

Kallan viimasest viski pudelist neljandiku voodiäärele ja pisut põrandale. Lisan sinna ka süütevedelikku. Pillan pooliku sigareti voodiservale.

Tuli kaotab pleki. Ving varjab haisu.

Ma korvan kõik kahjud.

What The Fuck: Hirm ja tardumine.

Pimedus. Valu. Mul on tunne, et keegi lööb aeglaselt, aga kindlas rütmis vasaraga vastu mu kukalt. See on viski, mis mind enda mahedal kombel äratab. Avan silmad ja fookuses näen lillelist laudlina. Fookusest väljas on sinine köögi sein. Paremas käes tunnen enda püstolit. Segadust tekitav. Tõstan pea, kuigi see tundub kaaluvat tonni. Tühi pudel, aga klaasi ei ole.

Pildid eilsest õhtust vilksavad silme eest. See tume tume tühjus ja udune raev. Ma hingan raskelt ja vaatan enda ette. Ma ei pilguta. Ma kardan liigutada. Ma tardun nagu rott, kes on maopuuri visatud. Üritan sulanduda lilledesse laudlinas ja soovin, et maa mind neelaks. Kahjuks ei ole seal all põrgut. Põrgu on siin. Ma olen juba ammu kohal. Ma kardan.

Ma kardan ümber keerata. Tean, et mu relva salves on üks padrun puudu. Näen silmanurgast tühja padrunikesta keset lauda lebamas. Mulle meenub kurjus. Ja ma tean, kuhu selles kestas olnud kuul lendas.

Tardumine on minu üle võimu võtnud.

*********************************************************************************

Haigla, kuhu meid mõlemaid toodi, on sama haigla, kus mu tüdruk töötab. Ta teab, kus kõik rohud ja muu asub.

Ma istun liikumatult voodil. Surun lõualuusid nii kõvasti kokku, et mul on valus. Mul on kurku tõusnud klomp ja ma tean, et kui liigutan, või lõualuud lõdvaks lasen, rääkimata rääkimisest, hakkan ma ohjeldamatult nutma. Karjuma ja märatsema. Ma tapan siin ka kõik ära.

Minu ümber voodi jalutsis seisavad arst ja politseiuurija. Mõlemad on minu silmis värdjad. Saamatud sitapead. Käpardid ja idioodid.

Ta teadis, kus kõik asjad on. Nad ei jälginud teda. Tema ei suutnud ärgates selle kõigega hakkama saada. Tal oli ligipääs ainsale asjale, mis tema arvates teda aidata võis. Morfiinile.

Morfiini üledoos.

Vittu.

Tardumine on minu üle võimu võtnud.

*********************************************************************************

Tõusen äkitselt, keeran toaukse poole ja sammun joonelt baarikapi juurde. Kallan Laua Viina kurgust alla. Pärast kaht suurt lonksu neelan ka õhku. Kurgul on valus. Köhin ja läkastan. Ajan viina maha.

Võtan veel kaks lonksu. Pool pudelit on läinud.

Astun tagasi kööki. Vaatan seda hädist, nüüd kestata ja eluta olendit.

Maja taga metsatukas on tiik.

What The Fuck: Punane Päike

Päike on punane. Mitte päris, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Seega, Päike on punane. Juulikuine meretuul on vaikne ja soe. Meil ei ole vaja täna õhtul teha mitte midagi muud, kui juua ära see pudel veini, suitsetada vesipiipu, süüa kummikomme ja nautida päikeseloojangut ning teineteist. Meri on rahulik. Rand on mõlemale poole vaadates inimtühi nii kaugele, kui silm ulatub. Liiv on siiani keskpäevasest kuumusest õhkav. Mu tüdruku nahk on kuldpruun ja ta on maailma kõige seksikam naine. Ma ei saa temalt silmi. Seega on Päike lihtsalt punane.

*********************************************************************************

Ärkan haiglavoodis. Raske on hingata. Ma olen üle keha tuim, see on vist valuvaigistitest. Ma näen enda kätel sinikaid. Ja mul on ainult üks küsimus peas trummeldamas. Kus mu tüdruk on?

" Hei! Halloo! Kas keegi kuuleb!"

Ma üritan karjuda, aga mul on valus ja hääl tuleb välja hädine ja vaevu kuuldav. Ma proovin tõusta ja karjuda samal ajal. Medõde, kes palatist möödub näeb mu tegevust ja tormab sisse. Lükkab mu õlgadest tagasi pikali.

"Te ei tohi liikuda."

"Kus mu tüdruk on?"

"Te peate praegu enda pärast muretsema."

"Mul on pohhui, mida ma pean! Kus mu tüdruk on!?"

Saan teada, et mul on kaks katkist ribi, ninaluu on puruks, peapõrutus ja lisaks veel väiksemaid põrutusi. Minu tüdruk on kaks palatit edasi. Tema on veel teadvusele tulemata. Tal on samuti peapõrutus. Ja väiksemaid vigastusi. Ja need värdjad vägistasid ta ära.

Loomulikult.

Seda nad tahtsidki.

Ma ei ole elus kunagi varem tundnud valu, mida ma tunnen. Ma tunnen, et mu süda lööb nagu koolibril ja see tahab lõhkeda. Keeran näo üle voodi ääre ja oksendan sinna samasse maha. Mitte palju ei tule minust välja. Öögin.

Ma pean enda lubadust. Ma tapan nad ära.

"Ma tapan nad ära." ütlen peaaegu kuuldamatult.

"Mida?" küsib õde.

"Ma tapan ära nad!"

Tõusen istukile. Ja keeran jalad üle voodi ääre. Lükkan õe eemale. Vaatan talle otse silma.

"Ma tapan nad ära, aga praegu pean ma teda nägema." Libistan end põrandale. Õde hoiab mind pikali kukkumast. Läheb hetk kosumiseks. Ta aitab mind koridori ja sealt edasi mu tüdruku palatisse. Istun ta voodi kõrval olevale toolile. Minu põski mööda voolavad pisarad. Ma ei tunneks mitte kunagi enda pärast sellist valu ja viha. Ainult tema jaoks ja eest.

Ma tapan ära nad.

What The Fuck: Must tühjus täis kurjust.

" Vot! See! See, et sa seda ütled, tõestab, et sa oled mu ema. Ja seega mina sinu poeg!"

Ma olen siiani kokaiini laksu all. Taksos sai mõõdukalt peale tehtud. Ja kodus avasin ma Ballantines viski, mille ema baarikapist leidsin. Üllatusena, sest muidu on seal Laua Viin ja Canadian Gold. Ja taruvaigu leotis. Mul on juba peaaegu pool joodud. Ma ei vaata enda ema poole, aga tean, et ta nutab. Ta karjub ja siis soiub vaikselt. Ma nõjatan pea ühele käele, paremas hoian suvalist klaasi, kust ma viskit puhtalt joon. Ma näen enda silme ees, mitte seda lillelist laudlina vaid kõike paska, mida olen oma silmadega tunnistanud.

Kõik see, milles ta on mind enda hullumeelsetes vihahoogudes, mida võisid esile kutsuda väikseimad detailid, mitte küll alusetult, aga ilma tõenditeta oli süüdistanud. Kõik tema võlts häbi, mille pärast ta surra oli tahtnud. Mille pärast oli nutnud ja lubanud endalt elu võtta. Kogu tema õudusunenägude arsenal, mis minu pea kohal hõljus. See oli nüüd propaani balloonina plahvatanud. Tema häbi oli tõeline, aga mitte siiras. Ta ei hoolinud, sellest, kes olin mina. Mis olid minu põhjused ja ajendid. Ainus, millest tema hoolis, oli see, mida keegi temast arvas. See oli alati nii olnud. Mis siis, et ta oli kogu ülejäänud perekonna enda elust minema ajanud. Minul oli ideaalsuse mall seljas nagu hambaklambrid. Ja ma olin teda alt vedanud. Ma olin kõik, mida ta oli kartnud.

Ja iroonilisel kombel olin selleks südametuks koletiseks saanud just sellepärast, et ta seda niivõrd hirmsasti kartis.

"Sa ei saa niimoodi elada! Sa pead lahti laskma. Inimestega on juhtunud hullemaid asju ja nad on edasi elanud."

Mida tead sina elamisest? Sa oled üksik ja üksi.

"Nad on olnud tugevad."

Mida tead sina tugevusest? Sa paistad kõigile eemalseisjatele tugev, aga mina tean, et see on vaid kest. Kest, mille sees elab hirmunud ja hädine olevus. Ja see hirm ja hädisus muudavad sind kurjaks ja õelaks.

"Sa ei saa ennast hävitada! Jah, ma tean, sa arvad, et mina olen loll."

Ma ei ole seda kunagi välja öelnud.

"Mina...."

Ma ei kuula enam. Ma ei erista enam sõnu. See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema.

Vaikust. Vaikust.

" VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. Löön tühja klaasi laualt vastu seina kildudeks.

Ema nutab. Ja karjub. Ma ei ole ta poeg. Ma ei ole ta poeg. Ma olen mitte keegi. Ma olen tühjus. Mul ei ole südant. Ma olen hull. Ma olen halb. Ma olen kurjus.

Haaran püstoli. Keeran end ümber. Ma näen uduselt. Mu peas on must tühjus täis kurjust.

Lask.

Vaikus.

Vaid lasu kaja.

Ma kaotan teadvuse.



(autori vahemärkus)

What The Fuck: Raha ja lubadused.

Juhatan takso majahoovi. Ulatan taksojuhile teise viiesajase.

" Kui keegi küsib, ei ole sa siin käinud ja sa ei ole mind mitte kunagi näinud. Selge?"

Kergitan kuuehõlma, et ta näeks, et kannan relva. Ta noogutab. Väljun autost ja taksojuht lahkub. Astun koridorist kööki ja ema on segaduses ja üllatunud. Ta ei ole mind pärast keskkooli lõpetamist ülikonnas näinud. Ta isegi ei teadnud, et ma ülikonda oman. Kui kuue maha võtan ja relva lauale panen vajub ta alalõug veel madalamale ja ta tõstab käe suu ette.

" Issand!"

" Ema, ma pean sulle midagi rääkima."

*****************************************************************************

Üks neljast mehest lükkab mind kahe käega. Ma koperdan tagasi. Kaks neist tiirlevad minu tüdruku ümber. Nad naeravad kurjakuulutavalt. Neljas seisab kuidagi kõhklevalt eemal. Ainult nii kaua kuni ma tagasi lükkan.

" Kaduge minema. Te ei tea, mida ma teiega teha võin."

Nüüd astub neljas minu juurde. Väga lähedale. Ma olen purjus. Ma ei suuda olukorda kontrollida. Mu tüdruk annab ühele teda ahistavatest kõrvakiilu. Nad löövad teda vastu. Sööstan lööja suunas ja suudan talle rusikaga otse põsesarna pihta saada. Alles jäänud kolmest üks krabab mu tüdruku ümbert kinni, teine selja tagant minust ja kolmas lööb mulle põlvega kõhtu. Ripun küünarnukke pidi kinnihoidja küljes. Mul on tunne, et hakkan kohe oksele. Valu ma ei tunne. Võtan hoogu ja löön kuklaga enda selja taga olijat näkku. Vist murran ta ninaluu. Naiselööja on toibunud ja ma olen jälle üksi kahe vastu. Tüdruk üritab ennast kolmanda käest lahti rabeleda. Ma üritan veel meid kaitsta, veel rünnata, aga ma olen purjus ja esimene hoop näkku lööb mu pildi liigselt võbelema. Ma kukun maha. Enne, kui kaotan teadvuse, suudan veel läbi tati ja vere midagi öelda.

" Ma tapan ära teid."

******************************************************************************

Ma olen väga halbu asju teinud. Illegaalseid. Ma olen paljudele inimestele haiget teinud. Ja nüüd on mulle korralik sitt kokku keeratud. Kui keegi sulle helistab ja mind otsib, siis sa ei tohi teada, kus ma olen. Nad võivad sulle rääkida midagi, mis ei ole tõsi. Nad võivad sulle rääkida, et ma tapsin kellegi. Ma ei teinud seda.

" Ma teadsin seda. Sa oled nagu su isa. Veel hullem. Narkar. Kriminaal. Sa ei ole minu poeg!"

What The Fuck: Kadunud põhjused.

Ma koperdan. Ja mu tüdruk koperdab. Pargirajal on kuidagi vähe laternaid. Jään seisma. Tõmban ta enda ligi ja suudlen teda. Me oleme noored ja hullumeelselt armunud. Meie suudlused kaotavad kõik muu. Ja meie kõrvus mängib muusika. Ja me oleme purjus. Nii üksteisest ja hetkel ka sõna otseses mõttes. See latern, mille all seisame heidab süsimustas augusti öös mu tüdruku näole kõige ilusama valguse. Ta blondid juuksed nagu säraks. Ja ta on maailma kõige ilusam naine. Ma jumaldan tema tedretähne ja seksikaid huuli. Ma olen noor, aga ma tean, et ma armastan ainult seda tüdrukut. Alati. Ma võtan ta ümbert kahe käega ja tõstan ta jalad maast lahti.

"Ma armastan sind."

Ta libiseb mu käte vahelt betoonplaatidele. Liigume üksteise vastu liibudes edasi. Mu käsi on tema tagumikul. Tema käsi minu omal. Mul on kõva ja ta sosistab mulle kõrva, et tema on märg. Jõuaks ainult koju.

********************************************************************************

Mu kingakontsad klõpsuvad soliidselt, kui hotelli administraatori poole astun. Tunnen vasaku kaenla all raskust, mida tavaliselt tähele ei pane. Padrun on rauas. Ja mulle tundub, et ma olen valvsam, kui kiimas teismeline poiss, kelle toal ei ole lukku.

" Tere hommikust! Ma sooviks enda tuba kauemaks."
" Nädalaks."
" Ja mu külaline on seal, magab, et ..."
" ... ei mingit toateenindust ega koristajaid. Eksole."
" Tänan."
" Maksan kohe."
" Sulas."

Astun klaasuksest läbi. Päike on kuum ja minu Ray Banid on kadunud. Pistan Cameli huulte vahele. Zippo on tühi. Istun taksosse. Camel ikka veel huulte vahel.

Ulatan taksojuhile viiesajaeurose.

" Võrru."

What The Fuck: "Otsused, otsused, otsused"

Foto: Maris S

Seisan enda mustas rätsepülikonnas mitte päris keset hotellituba. Keset tuba on põrandal maas endise jumalanna seksikas, aga vägagi surnud keha. Mu silmad on võimetud emotsioone esitama. Ma närin enda alahuult. Värisevas paremas käes on laetud Makarov. Ja mul on teha päris mitu otsust, mis vajaksid kainet mõistust.

Ehk sellepärast, et olen nagu viieaastane tattnina, hingan vaid läbi suu. Sest mu nina on täis valget pulbrit, mis aeglaselt mu verre imendub. Ehk sellepärast ma võtan vastu otsused. Otsused, mille peale ka kõige hullem punkar Pets kristlaseks hakkaks.

Ma tean, kes seda tegi. Ma tean, et nad oleks seda võinud ka minuga teha, sest ma ei olnud öösel eriline võitleja. Ja ma tean, et see siin. See julm vaatepilt. Mitte sellepärast, et inimene on surnud vaid sellepärast, et surnud on niivõrd võrratult ilus inimene. See julm vaatepilt peaks mind nende arvates hirmutama, aga nad ei tea minu kohta ühte asja.

Ainuke, mida siin ilmas kardan. On. Minu. Ema.


Tõstan enda väriseva vasaku käe enda näo ette ja üritan seda pilguga seisma saada. See ei õnnestu. Loobun. Pööran rannet ja vaatan kella. 11:42. Tuba on minu veel 18 minutit.

Astun üle laiba. Vältides seda, et enda Berluti kingadega vere sisse astuks. Avan minibaari ja joon tühjaks kaks suveniiripudelit viskit. Käed lõpetavad värisemise. Pistan püstoli kaenla alla kabuuri ja lahkun toast.

What The Fuck - "Ema armastus"

Astun uksest välja murule. Must kass tuleb kiirel sammul üle õue minu juurde ja nühib end vastu mu sääri. Mul on jalas vahtkummist plätud ja sinised teksad, seljas valge t-särk. Sõnadeta oleks selge, et ma ei taha praegu mitte kellegagi rääkida. Ma läidan vaskse zippoga sigareti ja jään maja vaatama. See halli plastvoodri ja laastukatusega kahekorruseline maamaja on minu lapsepõlvekodu. Siin on mõned head mälestused. Ma tunnen end alati hästi, kui enda perssekukkunud linnaelu juurest siia põgenen, kuid see tunne on üürike. Mul on igakord meelest läinud, kui närvi mind minu enda ema ajab. Ta ei saa aru, kes ma olen ja millega ma tegelen. Ma ei saa talle ka öelda, sest siis ta ütleks minust vist lahti. Ajaks mu enda elust välja. Mis siis, et olen veel viimane, kes üldse siin käib.

Ja ma ei tea isegi, kes ma täpselt olen. Ja kuidas ma sattusin elama elu, millest ei saa taganeda. Koos inimestega, keda ma põlgan.

Ja ma ei tea, miks ma ikka ja jälle siia tagasi tulen. Kas tõesti on see minu ainus pelgupaik? Ma olen sellel samal murul seistes loopinud laiali ja puruks kõike, mis ette on jäänud. Ise täiest kõrist karjudes. Enda ema peale. Ma ei tunne end süüdi, tema karjus täpselt samamoodi vastu. Ma tõesti ei tunne ennast süüdi. Mitte kunagi. Ma lihtsalt mõistan, et see ei ole mitte mingil tasandil normaalne.

Ma ei ole kindel miks või kuidas, aga mul on tunne, et ma olen nagu alati mingisuguse rämeda sita sees. Ma küll ei tea ühtegi põhjust, miks ükski minu tuttav või tuttava tuttav hetkel mulle haiget teha tahaks. Kuid ma tunnen, et ma pean rohkem suitsetama, end rahulikuks sundima ja veel siin püsima. Siit ei oska mind keegi otsida. Mu telefon on välja lülitatud, minu Makarov on seljakoti salataskus peidus ja ma olen juba kolmandat päeva kaine. Sigaretist vaba käega mudin taskus tillukest gripikotikest. Ma pean vastu. Ma pean pidama.

Läidan ka teise sigareti.

Mul ei ole veel aimugi, et vaid loetud päevade pärast olen ma jälle sunnitud Makarovit kasutama. Süümepiinu leevendab vaid raha. Ma kukun nina ees kokaiini hunnikusse. Ja olen tunnistajaks sellele, et ka uskumatult ilusad jumalannad on surelikud.

What The Fuck - "Surma lõhn"

Avan silmad, kui väljas on valge. Ma laman käed-jalad laiali, kõhuli voodil. Padjad on vist põrandal. Mul on tunne, et minu vasak näopool on voodilinaga üheks sulanud, ma olen nagu soojast plastiliinist ja siia lömmi vajunud. Kuid ma olen elus. See ei ole mingisugune füüsiline tunnetus. Ausalt öeldes ma ei ole viimased kolm ööpäeva enda varbaotsi tundnud. Kõik muu on samuti väga tuim. Ime, et mul niimoodi seisab. Kohe näha, et alfa. Ma tean, et ma olen elus, sest minu perversne aju ütleb mulle seda. Ma tunnen mingisugust tuttavat lõhna, aga mul ei tule meelde, mis see on.

Ajan ennast istukile. Tüdruk on kadunud. Mul on ühest küljest hea meel. Ma ei pidanud teda ise minema ajama. Samas võib olla oleks ma tahtnud teda veel korra keppida. Öökapil on peegel, mille ma eile vannitoast kraanikausi kohalt siia tõin. Sellel on peotäis valget pulbrit. Teen hotelli uksekaardiga endale kaks umbes kaheksa sentimeetri pikkust joont. Eileõhtune viiesajasest toru tahab veidi kohendamist. Tõmban. Näen peeglist enda nägu.

Ma näen välja nagu ma olen näinud snautsereid, kes on külili maganud. Minu lühikesed juuksed ja kahenädalane habe hoiavad paremale, nagu ma seisaks küljega reaktiivmootori taga. Veresooned minu silmavalgetes on selgelt näha ja ma ei näe enda silmavärvi. Valge läheb koheselt üle pupilliks. Ma ei näe õnnelik välja. Ma ka ei tunne ennast õnnelikuna. veel. Mõned minutid veel.

Pistan sõrme suhu. Siis pulbrihunnikusse. Siis tagasi suhu. Hõõrun mõrkja pulbri igemetele ja keelele ja suu sisekügedele. Ma olen nagu üliagara hambaarsti juures, kes tahab täiesti kindlaks teha, et mul valus ei oleks. Ma ei tunne enda nägu. Tundub nagu see vajuks mu kolbalt maha. Mu suu tõmbleb nagu Mihkel Raual. Ma hõõrun huuli igemete vastu. Keelt suulakke. Tundub nagu ma tahaksin kohe midagi öelda, aga minu silmades on tume tühjus. Nagu ma oleks unustanud kõik maailma sõnad.

Ma tõusen. Keeran end näoga toa poole. Minu suu peatub. Neelatan.

Tüdruk lamab selili põrandal. Tema käed on ristis ta veatute rindade peal. Tema pea all on vereloik. Tema otsa ees on kuuli sisenemishaav. Ja tema ilusal kõhul on ta enda verega kirjutatud "K".

Ma tean nüüd, mis tuttavat lõhna ma tundsin. Vere, püssirohu. Surma lõhna. Surma, mille sarnast olin ise nii mitmeid kordi kohale toimetanud.

Nagu kuradi faking pitsapoiss.

Ja just nii nagu ma ütlesin. Ma olen pidevalt rämeda sita sees.

What The Fuck - "Intro" (introd pidid mu leivanumber olema)

Sellel süsimustade, pikkade, laineliste juustega tüdrukul on jumalanna keha. Modelli keha. Pornostaari keha. Midagi sellist, mille nimel alfaisased elavad ja kelle nägemisel beetaisased koheselt endale püksi tulevad. Tüdruk on kõhuli purpurpunasel voodilinal ja tema võrratul näol on ära tuntav üks emotsioon. Ekstaas. Tema huuled on täpselt piisavalt lopsakad ja mahlased ja tema nina ja lõuajoon on nagu Aston Martini disainerite märg unenägu. Ta selg on õrnalt nõgus, tema vasakul abaluul on sünnimärk. Tema ideaalsel tagumikul on mõlemal kannikal umbes viie sentimeetri pikkune kokaiinitriip. Kummagi ninasõõrme jaoks.

Ma tõmban läbi rullikeeratud viiesajase triibud endale tundub, et otse ajju, silmade taha. Ülejäänud pulbri lakun ilusti puhtaks. Ma naudin seda täpselt nii palju nagu üks mees seda tegema peaks. Ja ma olen mees. Ma olen mees, selle sõna igas võimalikus tähenduses.

Ma oskan manuaalkastiga sõita. Mulle meeldivad rinnad. Mitte just suured, aga ilusad. Ja mulle meeldivad perfektsed tagumikud. Täpselt nagu see siin. Mu keele otsas. Mulle meeldib alkohol. Ja mulle meeldivad narkootikumid. Relvad jätavad mind suhteliselt külmaks. Ja seetõttu arvatavasti olen ma nendega ka osav. Mul ei jää liigne erutus ette. Ja kuna ma olen relvadega osav ja ma olen sügaval sisimas siiski tavaline, tüüpiline mees. Veel. Siis nagu õigele mehele kohane. Olen ma pidevalt rämeda sita sees.

Ja hetkel räägin ma piltlikult.

Mis siis, et seda jumalannat ma homme hommikul enam ei taha, sest ma olen ta igat auku külastanud.

Igatahes.