Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (teine jupp)

NB! ENNE LOE ESIMEST OSA!

Pildil kergekuulipilduja Negev

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.




Trolla tooli kõrval põrandal lamab kitarrikast. Selline kitarrikujuline, nahkkattega, metallpannaldega. Ettekandja on selle otsa juba korra koperdanud ja palunud see ka seina äärde tõsta, aga Trolla ei teinud temast välja. See kast on täpselt paraja suurusega mahutamaks seda, mis Trolla sinna hoolikalt pakkinud oli. Kergekuulipilduja Negev koos 200 padrunilise lindiga.


*Keskkriminaalpolitsei. Vanemuurija Anvelti ja tema paarilise uurija Raud kabinet. Nad vaatavad juba mitmendat korda keldribaari Kotkapoeg turvalinti eelnenud õhtust.*


R- Vaata, see on ju Trolla. Kurat, kõik Eestis teavad teda.
A- Teadsid! Teadsid. Ta suri kuus kuud tagasi autoõnnetuses.
R- Kes see siis on?
A- Mina ei tea.
R- Äkki on kuri kaksikvend?
A- Tal ei olnud õdesid ega vendasid.
R- Äkki on tal mõni nõbu, kes on temaga väga sarnane? See ei ole väga haruldane.
A- Kõik tema samaealised sugulased on naissoost.
R- Mis asi... kloon siis või?
A- Ma hakkan juba ise ka siin igasuguseid asju välja mõtlema. Keskendume pigem millelegi muule.
   Mis relv see on?
R- See on Negev. Kergekuulipilduja.
A- Kust sa tead?
R- No ma ka päris loll ikka ei ole, eksole.
A- Peame välja uurima kust ta selle sai.
R- Ja kuhu vittu see kadus. Ta ei saanud sellega ju lihtsalt tänavale joosta. Kitarrikasti jättis ta maha.
   Tänapäeval on küll inimesed pimedad, sest ei saa silmi oma aiphõuni ekraanilt, aga seda peaks ikka märkama, kui keegi sulle kuulipildujaga vastu jalutab. Ja väljas ei olnud isegi hämar siis veel.
A- Võimalik, et ta peitis selle sinnasamma ära kuhugi.
R- Jah, lõpu poole on ruum nii paksult vingu täis, et teda pole üldse näha. Tuleb otsida.

Uurijad, kes on harjunud nägema igasuguseid jõhkraid asju, ei suutnud kumbki enda peas selgusele jõuda, kas neil peaks videot vaadates mingit emotsiooni turgatama või mitte. Kas nad olid sellepärast halvad inimesed, et vaatasid seda kui action filmi. Või siiski mitte. Ei. Nad vaatasid külmalt ja kalkuleerivalt ning iga kord jälgides kokkuleppeliselt erinevaid detaile ja kohti ruumis. Inimesi ja nende liikumisi. Nad pidid seda tegema, et püsida kained ja stabiilsed. Selleks, et asjasse selgust tuua, sest kedagi teist seda tegemas ei olnud.

R- Aga äkki see on robot?
A- Ta joob ju õlut.
R- Bender Futuramas ka joob õlut.
A- Ma kardan, et meil oleks tegemist pigem millegi sarnasega nagu Isaac Asimovi raamatutes.
R- Kelle?

Turvalindil on näha, et Trolla kummardab enda tooli peal kitarrikasti poole. Avab selle ja tõuseb juba kuulipilduja käes ning suunab selle kõrtsisaali poole. Inimesed, kes näoga tema poole istuvad, tõusevad. Need, kes seljaga tema poole istuvad on segaduses: üks keerab toolil ringi, et näha, mis tema kaaslast ehmatas, teine vaatab segaduses oma püsti seisnud kaaslast ja kolmas tõuseb ka ise püsti, igaks juhuks. Tundub, et enne kui keegi midagi päriselt aru saab või vähemalt nii palju aru saab, et midagi teha, kasvõi pikali visata, vajutab Trolla päästikule. Igaüks, kes on käinud ajateenistuses või muul moel kasvõi natukenegi relvadega kokku puutunud, teab, et 200 padruniline lint kuulipildujas ja nii lühike distants - see ei ole ilus pilt.

Ruum täitub verega ja inimeste tükkidega. Õnneks hajutab seda kõike väikeses ruumis väga paksuks muutuv püssirohuvingu pilv.

Vastupidiselt esmamuljetele ei olnud Anvelt märkmetetegija tüüp. Tal tulid vajalikud detailid tavaliselt õigel hetkel meelde. Raud jällegi tegi märkmeid, mitte, et neist alati kasu oleks olnud.

Trolla??????????
Kurikaksikvend? nõbu? õde? isa?
kloon? kas neid tehakse eestis?
robot? bender
kes on isaac asiimov?
fuck
fuck
fuck
fuck

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon (esimene jupp)

Foto (luba küsimata, jälle): Maris S - Invasion

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.




Keldribaar on õrnalt hämar, ehk on sellega üritatud kohta hubasemaks muuta. Kuigi, jah. Hubasemaks muudaks seda hoopis kerge suitsuvine, aga nüüdsete avalikus kohas suitsetamisvastaste seadustega on see peaaegu võimatu. Isegi suitsuruumid ei ole enam tänu ventilatsioonisüsteemile suitsuvinesed. Lauad on ümmargused, sest ruumiga on kitsas. Mängib Skyplus.

Trolla istub uksele kõige lähemas lauas, üksi, laual üks poolik klaas Premiumi. Tal on seljas must pullover, jalas mustad teksad ja mustad meeste kingad, aga ta ei näe sünge välja. Tal on pruunid juuksed, mis on korralikult hooldatud, ta nahk annab aimu, et ehk on ta solaariumi külastanud või siis suvel kõvasti päevitanud. Veidi ülestõmmatud käiste alt paistavad vasakul randmel kuldne käekell, seieritega, ja paremal nahast käepael. Ta istub käed süles risti ja vaatab teises saali otsas istuvaid kaht ülikonnas härrasmeest.

Blond, hallis ülikonnas mees kuulab mureliku näoga Langi tähelepanekuid viimastest päevadest ja nädalatest. Talle ei olnud see, kiilanev ja tüsedama poolne mees kunagi päriselt meeldinud, sõbrana mitte, aga ta oli aru saanud, et nende eesmärgi saavutamiseks oli tal temasugust inimest vaja. Seega usaldas ta ülelaudse tähelepanekuid ja mitte just küll kõige vaoshoiutumaid, aga alati kuidagi täiesti loogiliselt seletatud järeldusi.

-See peab midagi tähendama, Ligi. See on, ma mõtlen...
-Mhmh
-Ta oli nii kaua Venemaal. Öeldakse, et erilised kohad muudavad inimesi ja Venemaa on väga eriline paik. Suur ja lai. Täis mis iganes erinevat kraami ja rahvast, millest enamus inimesi ei ole valmis isegi kuulma mitte. Aga. Vaata. Mõtle nüüd. Kõige selle taustal, mida sa tead. Ja ma tean, et sa tead isegi rohkem kui mina... siis... äkki ta ei muutunud seal. Äkki see ei olnudki enam tema, kes tagasi tuli.
-Kui see ei oleks sina, kes seda ütleb, siis ma laidaks selle maha kui täieliku lolluse, aga jätka.
-Ja nüüd on see väga kahtlane. Kõige muuga koos, mis toimunud on ja toimub ja kardan, et toimuma hakkab. Ta oli aastaid erak ega suheldnud praktiliselt mitte kellegagi ja nüüd äkki esineb ta teles, vastab ajakirjanikele. Miks? Milleks talle seda vaja on? Ma tean, et raha pärast ei ole vaja tal seda teha.
-Njaa...
-Me peame PM-i ja PR-i asjaga kurssi viima.
-Mitte veel. Ootame veel paar päeva. Mul on veel paar nii öelda "pakki" saabumata.
-Hea küll, aga kõige rohkem 72 tundi.
-Ma olen nõus. Ma tegelen selle kõigega ise. Sina tee edasi seda, mida sina kõige paremini teed. Vaata ainult, et kinni ei panda.

Langile, kes oli enda mustas ülikonnas küünarnukid mööda lauda laiali ajanud ja vaatas enda vestluskaaslast seni üle prilliraamide, ajas selja sirgu, kohendas prille ja võttis lonku konjakit. Talle ei meeldinud see viimane kommentaar.

Charles Tussunutsutaja: rockstar.pornstar.douchebag

Charlesi "pilt" lööb selgemaks, kui ta baari uksest välja astub. Ta ei ole purjus. Ta on omadega täiesti perses. Ja ta mõistab, et ta on siin baaris täiesti üksi. Ja selline nagu tema on. Välimuselt ja käitumiselt. Sellisena ei ole eriti hea mõte võõras baaris üksi juua. Mis siis ikka. Tuleb vastu võtta, mis iganes väljakutsed elu esitab.

See kaklus siin sündis ainuüksi sellepärast, et Charles oli lihtsalt üksi ja vales kohas ja siiski, üksi. Ei mingit karistust kartmata võib talle lihtsalt tahtmise pärast peksa anda. Charles ei ole aga papist poiss. Õnneks ei ole tema vastas tervet kampa vaid lihtsalt suvaline kohalik töllmokk. Ja Charlesi "pilt" lõi just õigel hetkel selgeks. Ta suudab hoiduda paremsirge eest. Kas ta lihtsalt kõikus õigel hetkel õigele poole? Talle endale ei tundu, et ta kõiguks.Ta suudab hoopis ise ühe vasakhaagi vastase ribidesse lajatada. Väike löögike veel paremaga vastu põske ja purjus töllakas kukub. Charles on tehtud mees.

"Haha, kuule, kanepit tahad vä?"
"Las see olla, tule tõmbame ja siis lähme sisse ja joome edasi"

Charles tunneb, et see kõik, kaklus, kanep, veel juua. See kõik ei saa lõppeda hästi, aga tal on täiesti ükskõik. Ta on enesehävitusrežiimil.

Pidu viib paneelmaja korterisse.
Võõrad, kõik on võõrad.
Charles käitub nagu ta oleks Mike Tyson.
Saadab kõiki putsi. Ja siis naeratab. Nali!
Fakjee oli.

Ja see naine on minu.
Nüüd.
Homse hommikuni.

Drink like a rockstar.
Fuck like a pornstar.
Leave like a egoistical douchebag that you really are.

Charles Tussunutsutaja: Eleegia lõpp

Charles armastas seda õrnalt prõksuvat heli, mida teeb süttiv sigarett. Ta armastas sisinat, mis käib, kui avad õllepurgi. Ta armastas napalmi lõhna hommikuti. Ja ta armastas neid ohkeid, mida ei olnud küll igakord kõvasti kuulda, aga kui naisel ümber puusade kinni hoida, siis tundis nende võnkeid sinnani välja. Ülipisikesed hetked, mille nimel Charles elas. Ja naiste jaoks mitte just kõige väiksemad hetked, miks nemad Charlesi armastasid.

Charles ei olnud enam see, kes ta oli varem, aga enam ei olnud palju puudu. Sellest pidi lõpuks piisama, et edasi elada. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik ja Charles tahtis sinna jõuda õiges konditsioonis. Ikka jälle ja veel kõikudes ühel jalal betoonserval, teadmata, kes on mis ja kuna on kes.

Charles oli sõdur. Võitleja. Ta oli seda tõestanud. Ta oli läinud kuhugi, kuhu enamus ei söanda. Ta oli tagasi.

siin loos on rebased jalus ja murravad kanu

Charles Tussunutsutaja: bullet in your belly

Charlesil ei olnud enam endalgi meeles kuhu ta oli automaadi jupid peitnud ja kus nad hävitanud. Möödas oli kolm nädalat ja Charles ei olnud kainet päeva näinud. Kas see oli südametunnistus või oli see enesehävitus? Charles ei jõudnud seda enda jaoks välja mõelda.

Seni oli ta vähemalt ise arvanud, et tal on põhimõtted, mida ei anna murda. Elu oli tema jaoks püha. Oli. Nüüd oli selle väärtus kukkunud mutta ja ta ei saanud enam sellestki aru, et miks peaks üldse keegi elama. Nahhui seda paska kõike vaja on?

Charlesi ei kahtlustanud keegi. Pets arvatavasti teadis, mis oli toimunud. Tema jaoks oli see, kui mitte ainuõige, siis vähemalt äärmiselt vastuvõetav. Ta oleks ise täpselt samamoodi käitunud. Võib olla ainult selle vahega, et tema oleks rämedalt vahele jäänud. Ta ei oleks mõelnud.

Charlesil ei olnudki kahju neist neljast ossist, parasiidist. Mis on ju eksole, irooniline, et punkar ütleb või arvab kellegi kohta, et too on parasiit. Punkar. 

Tal oli hoopis endast kahju. Ta oli ka osakese endast igaveseks tapnud. Enam ei saanud ta olla enda silmis see sama Charles, kelle kohta küsiti, et "what would Charles do"

He would fucking put a bullet in your belly!

me oleme lihtsalt kivikesed

oleme lihtsalt kivikesed asfaldil
hiinaketside taldade all
oleme lihtsalt suvalised kõrred kokteilides,
mille tõelised mehed kohe minema viskavad
oleme vaid armumised vinguses baaris,
mis lõpevad, kui uut jooki lähen võtma
oleme vaid esimesed hommikused sigaretid
betoonmaja viienda korruse rõdudel

oleme siin vaid hetkeks
ei ole olemas varasemat või tulevat õnne
on hetked
kõik korraga,
millest tuleb vaid läbi langeda

oleme kirglikud suudlused baari ukse kõrval
ja naljad, mis ununevad peaaegu kohe
oleme hommikused taksosõidud, sest
öiseid me ei mäleta

oleme sõnad, mis ei tähenda midagi
ja must südametunnistus
oleme kõik see, mida mäletada ei taha,
aga siiski kogema peab

Charles Tussunutsutaja: Reekviem

Charles teab, et ta ei sobi eriti kaarsilla Hesburgeri miljöösse. Tal on sellest ükskõik, tal on kõht tühi ja burger on kiire lahendus. Ta istub ja ootab oma einet ja üritab enda mõtteid võimalikult hajevil hoida. Ta vaatab mööduvat rahvast.

Üks äärmiselt seksikas tüdruk, üks pikajuukseline itimees, üks paks, suure habemega mees, üks kodutu, üks vanem naine, kes lausa õhkab naiselikkust, üks pensioniealine naine, kellel on seljas pikk hall turujope, täpselt selline, nagu kõigil tema sõbrannadel. Mõnel on ainult tuhmlilla. Boheem, välisüliõpilane. Oss. Puts. Ossid.

Tal on taskus nüüdseks juba vanakooli walkman. Seal sees on cd-plaat Mozarti kuulsamate paladega. Hetkel käib tema lemmik. "Reekviem". Hostias.

Küll punkar, aga tema ei ole seda pungi osa kunagi liiga tõsiselt võtnud.
Anarhia osa aga küll.
Tõsisemalt kui teised.

Tema saab aru, et loobudes kohustustest, loobud sa ka õigustest. Anarhia on täielik vabadus, aga vabadus. Mis see on? Täielik vabadus on nagu absoluutne tõde. Seda ei ole olemas. Kõik räägivad vabadusest, ülistavad seda ja mõni isegi arvab, et ta ongi vaba. Kuid tegelikult ei ole keegi päris vaba. Ainus vabadus mida inimene tegelikult tahab, on vabadus mugavalt (ära) elada.

Pets tuli teadvusele ja peaks varsti haiglast välja saama. Ta ei ole veel uudiseid näinud. Verine nelikmõrv Tartus.

Charles on juba ülekuulamisel käinud.
Ta on aga kui kivist.
Tal on alibi.
Relva ei ole.

Ta on süütu kuni keegi vastupidist tõestab.

Charles kallab enda einega kaasa tulnud coca-colasse viskit juurde.
Ja istub sõnatult ja mõtteitult edasi.

Reekviem.

Charles Tussunutsutaja: Charles the Punisher II

Kamp nahktagides, kiilakaid ja harjadega ja muidu juustega punkareid astub täpselt tund enne külastusaja lõppu haigla koridori, kus peaks asuma palat, kus asub Pets. Neid on viis või kuus. Või on neid seitse? Nad on lärmakad, nad ei püsi paigal. Nad tahavad Petsi näha!

Kõik korraga ei saa.
Ok, me ootame, käime ühe kaupa sees. Rahu.
Charles on ka siin. Vähemalt ütlevad kõik ühest suust seda, kui küsitakse. Isegi Pets.

Charles on nahktagi vahetanud mustavärvi kapuutsiga pusa vastu. Ta seisab telliskivi maja nurga taga pimeduses. Käes on tal raske, umbes kuue kilone relv. Laetud, vinnastatud. Maja ees seisab tuttav auto. Numbrimärk on järgi kontrollitud.

Türa, kas nad kõik neljakesi elavadki siin koos? Nagu mingid peded. Ossid, raisk. Täna teie kurikad ja raudtorud ja messingust nukid ja ketid ja mutrivõtmed ja foldernoad ja issi ostetud bemarid ja ema ostetud teksad ja naise ostetud võltsrolexid ja bullterjeri kutsikad ja soomes teenitud raha eest ostetud Peak Performance-i pusad ja kassikullast ketid ja lahjad rummikoksid ei aita.

40 padrunit. Kaks salve. Üks all, teine vahetuseks valmis tagataskus. Neist piisab, et teid kõiki päästa teie armetutest eksistentsidest.

Uks avaneb.
Charles ei kõhkle.
Charles teab kõigest kõike.

Charles on tegelikult Maarjamõisa haiglas Petsi vaatamas.
Ja seda relva ei ole tegelikult olemas.

Charles Tussunutsutaja: Charles the Punisher

Charles istus Krooksus ja sõi. Kolme päeva jooksul esimest korda, kui pähklid ja vedel leib välja arvata. Kellaaeg oli selline, et ta istus seal täiesti üksinda. Ajas ka teenindajaga paar sõna juttu. Tund või paar veel ja küll siis tuleb veel rahvast, aga Charlesi siis enam seal ei ole.

Pets lamab haiglas. Pets the Protector. Peapõrutus. Charlesil on ribi puruks, nägu pisut paistes ja sõrmenukid kanged ja valusad.

Kummalgi ei ole meeles. Meeles on, et nad hakkasid kahekesi jooma. Viina. Pets värvis juba üpris pikad juuksed roheliseks. Charles lasi veel ühe tätoveeringu teha. Ja siis nad tähistasid. Kahekesi üldiselt, aga nagu see ikka on, mitte päris kahekesi.

See neil aga meeles ei olnud, mis juhtus ja millest kõik alguse sai. Ainult mida politseis räägiti. Charles ja Pets ei olnud halvad inimesed. Läksid appi kellelegi. Pets, kui nende vastaste poolt ohtlikumaks berserkeriks arvatud, sai raudtoruga vastu pead.

Charles astub Krooksust välja ja läidab Cameli. Jah, Marlborot seekord ei ole. Pähkleid ka mitte. Ainult seekord. Suitsetada on raske. Hingata on raske. Valus.

Seekord on taskus hoopis kõik tema säästud.

Täpselt nii palju nagu ühe AK-47 ostmiseks vaja on.
Charles the Punisher.

Charles Tussunutsutaja: molotovi kokteil

ja kui emad on surnud ja isad ka
ja üksikud, üksikud me ööd
siis ei jää muud, kui õli tulle lisada
molotovid valgustavad ööd

Kui Charles esmaspäeva peaaegu südaööl paki pähklite, paki sigarettide ja kuuspaki "Sassiga" kaarsilla tipus istus, oli tuul külm ja öö pime. Siin oli üksik olla. Esmaspäeval siia üles keegi eriti ei kippunud. Siis oli see Charlesi päralt. Ja siin käis ta siis, kui tal oli vaja kõige rohkem mõelda.

Ta ei pidanud kunagi luba küsima, mitte millekski. Ja ta oli juba ammu aru saanud, et kui sul ei ole kedagi, kelle luba küsida, siis sul ei olegi mitte kedagi.

Charles teadis väga hästi Petsi kustuvatest unistustest. Ja ta teadis, et ta ei ajanud harja maha töövestluse jaoks, vaid vanaema matusteks. Selle vanaema, keda ta armastas. Ja ta teadis, et nüüd oli tema see, kes oli Petsile kõige lähedasim asi üldse, mis sai olla perekonnale.

Ja ta tundis ennast sitasti, et ta oli temast hoopis kaugenenud.
Ta ei tundnud end hästi kohustuste ees, isegi mitte moraalsete ees.

Pets oli ringkondades tuntud kui "kõva mees". Charles aga teadis. Teadis liiga palju.
Charles teadis alati liiga palju. Kõigest.

Charles Tussunutsutaja: kadunud põlvkond

Igal reedel linna öömelusse sukeldudes, nagu iga teine, õigustas Charles enda tegusid iseendale. See on ju nädalavahetus. Kõik teevad nii. Esmaspäeval ma luban olla korralikum. Ja kui saabus esmaspäev.

Esmaspäeva lõuna ajal ärkas Charles ja oli üle kolme päeva esimest korda kaine. Tema keha värises alkoholi ja muude droogide järelkajadest. Ja teda aitas ainult üks. Kangetelt alkohoolidelt ja droogidelt ei läinud ta üldse mitte tervislikumatele ainetele üle. Kanged kohvid ja erinevad energiajoogid koos ahelsuitsetamisega. See oli nagu äkkstart.

Ja seekord, kui ühes käes juba viies järjestikune sigarett ja teises kolmas Burn energiajook tundis ta, et ta elab ka järgmise nädalavahetuseni. Ainult õhtul tuleb umbes kuus "sassi" võtta, igaks juhuks. Ja ta nägi üle tänava lühikestes pükstes brünetti kaunitari. Need jalad. Need olid maailma kõige ilusamad.

Kuid Charles ei saanud kauem seista ja vahtida.

Isegi siin, veel värisevate kätega sigaretti kimudes, tänaval vaadates kõiki, kes olid millegi tähtsa eest väljas. Kõigil oli kiire. Isegi siin suutis Charles kõigile ikka ülalt alla vaadata. Ta oli neist kõigist üle.

"Te oleks kõik surnud juba..."

Charlesil oli tähtsam retk. Ta pidi kontrollima, kas ka tema sõber Pets oli nädalavahetuse üle elanud.

Esimeses Maailmasõjas muserdatud generatsiooni kutsus ajakirjandus "kadunud põlvkonnaks". Charles ei tundnud seda. Tema jaoks oli see generatsioon kõigis majades, äärekivides ja tema vabaduses kanda just nahktagi ja ringi sees "A" tähte. Tema vabadus juua ja laaberdada ja olla tema ise. See põlvkond ei olnud kadunud, see põlvkond oli ainus, kes oli midagi endast andnud.

Hoopis Charlesi põlvkond oli kadunud. Ja temast järgmine ei olnud olemaski olnud. Juba sündides kadunud nutitelefoni appsidesse. Võltsteadmistesse. IT. Fakk juu, te ei oska isegi manusega maili saata. Te ei oskaks nutitelefone ka kasutada, kui need poleks teist targemad ja kõike ette ei ütleks. Teie elu on automaatpiloodi peal. Ja teid on nii palju, et keegi ei saa aru, kes on kes. Ja kes on parem. Te ei ole kadunud. Teid ei olegi olemas.

Charles leidis Petsi Töllaka joomaurkast. Ta oli elus ja õnnelik. Tema juuksed olid hakanud juba tagasi kasvama. Pets oli peaaegu tagasi. Ja tema unistused. Need hakkasid jälle ununema.

Charles Tussunutsutaja: Igavene suvi ja Malle

Tartus, Rüütli tänaval on igavene suvi. Ja just on irooniline see, et sel tänaval on just sügis-kevad-talvel suurem melu kui suvel. Tudengid. Tudengineiud. Ja Charles oli igavene kuusepuu. Parajalt ehitud. Metalliga. Ja Rüütli tänav oli tema tänav. Tumeda Rüütli tänav.

Sel korral oli Charles üpris kaine ja seega oli naljakas vaadata kuidas noor ehitustudeng koos pudelikorjajaga Möku ees täiest kõrist Silveri laulu laulis. Või kuidas noored tudengineiud mingit Mallet otsisid. Umbisikuliselt.

Üpris kaine loomulikult tähendas seda, et Charles jõi lihtsalt ühe viina. Ainult. Möku ees talle meeldis, sees mitte. Seal polnud tema jaoks piisavalt õhku. Tegelikult ei olnud seal piisavalt ruumi, et ta saaks distantseeruda neist kõigist noortest, kes on Tartusse õppima pääsenud nagu ketikoerad oleks rihmad kõik puruks rebinud. Ei mingit halastust. Ja pudelikorjaja kukub talle kaela hüppanud tudengi raskuse all sillutisele pikali. Pea napilt kivist pegasusest mööda.

Charles võtab paar sammu tagasi ja jääb seinale nõjatuma.
Sigaretti suits.
Sammub hägus edasi.
Keegi on Raekoja platsi purskkaevu jälle pesuvahendit kallanud.
Igavene suvi.

Ja Malle.

Charles Tussunutsutaja: valged rebased

Charles ei suutnud välja mõelda, kas ta on paha inimene või ta lihtsalt tahab olla. Kas ta ongi tegelikult selline või on see mõne välise faktori vaevutuntav mõju, mis ta neile radadele ikka ja jälle tagasi lükkab.

Külm dušš peseb kõik maha, karastab. Enne sellest euroremonditud vannitoast välja astumist hingab ta korra sügavalt sisse, paneb mängunäo pähe ja teeb südame külmaks. Selle ukse taga lesib voodil üks ilusate suurte silmadega noor, seitsmeteistaastane, tüdruk. Silmad ei ole kõik, mis temas ilus või siis suured on. Ja seda raskem on seda teha, aga Charles on juba saanud, mille järgi ta tuli. Ta oli härrasmees ja lasi neiul enne pesema minna. Osakest temast endast maha pesema. Neiu lootis vist veel midagi. Kurvaks tõmbusid need silmad kui Charles enda raske nahktagi juba jälle selga ajas, nagu raske raudrüü. Mida see ka oli, mõnes mõttes.

Charles astus trepikoja uksest öösse. Ta teadis, et siia ta enam ei tule. Sellega on kõik. See oli korraks. Ja juba kohe hakkasid süümepiinad.

Charles leidis, et parim on lasta ööl end võtta. Nagu tema oli võtnud seda noort, süütut, ilusat. Tema ei olnud neist kolmest enam miskitki, aga midagi ta ju veel väärt oli.

Mõned tunnid hiljem ei saanud Charles aru mismoodi oli ta sattunud ööklubisse, tüdrukud olid nii purjus, et oksendasid. Ja muusika oli nii sitt, et Charles ei oleks imestanud, et ta ka ise oksele oleks hakanud. Joobega oli selline kaheotsaga seis. Ta oli staadiumis, kus sai aru, et alkohol on nagu vesi, enam ei mõju. Ühes mõttes hea. Tal oli kontroll enda seisundi üle ja samas oleks ta võinud veel juua nii palju, kui tahtis. Ükskõik, kelle laua alla juua. Ja samas oli see masendav. Ta tuju ei olnud kõige parem ja nüüd oli teada, et see ei muutu ka enam paremaks. Ja ta ei saa ennast mäluauku juua. Kui ainult alkoholilt millelegi muule üle ei liigu.

Homme ta luuletusi ei kirjutanud.