WTF?: Esimene Missioon - "Kuri pardiema"

Laulan.

"Väiksed pardid puu otsas teevad blät-blät-blät."

Mu hääl kõlab trepikojas. Tõmban kuuli rauda.

"Teevad blät-blät-blät"

Astun korteriuksest sisse. Vinnastan relva.

"Aga siis tuleb kuri pardiema ja on oii blääääd."

Kaks venelast tõusevad. Lask. Lask. Müts. Müts. Venelaste kehad langevad üksteise järel parketile.

Vova jääb istuma. Vova on nutikas. Vova on pahane. Vova on segaduses. Kus Mjasõ on?

"Idioot. Sa tulistad ja politsei kohe siin. Kus Mjasõ on?"

"Surnud."



*************************************************************************


Pärast Tammelinnast põgenemist võtan Tähtvere kodumajutuses toa. Ei mingeid dokumente, ei mingeid küsimusi. Ainult sularaha. Loen kokku kotis olnud raha. 15 000. Käin Säästumarketis ja ostan endale viina, sigarette, välgumihkli. Saan kokku Andresega. Andresel on Raadil maja, naine ja laps. Bassein ja Jeep. Ma saan tema kaudu endale kokaiini. Sulgun enda tuppa. Koka võtab ärevuselt nurgad maha. Suitsetamine rahustab. Viin teeb tuimaks. Loen uuesti raha üle. Täpselt 15 000. Vova on valmis sellise raha eest laskma Mjasõl kellegi pea pussiga maha lõigata. Mjasõt ei ole enam. On ainult kaks suvakat venkut ja Vova ise. Koka võtab ärevuselt nurgad maha. Suitsetan ja mõtlen. Mul on veel viis padrunit. Rohkem kui küll. Ootan järgmise hommikuni.

Ma olen tapnud nüüd seitse inimest. Kas keegi neist puudust jääb tundma? Pätid, vägistajad, vargad, diilerid, tapjad. Voval on korteris veel raha ja padruneid. Mul on neid vaja.


*************************************************************************


"Mjasõ ei sure! Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!" Vova karjub. Ta ei mõista.
"See kord läks. Ta on surnud."
"Kes ta tappis?"
"Mina."
"Sina? Sina? Sa maksad selle eest! Kas sa tead, kelle jaoks me töötame? Kalamees..."
"Kes?"
"Ei midagi. Vahet pole. Sa oled juba surnud. Ma räägin surnuga."
"Okei. Mul on kiire." Lask. Otse silmade vahele.

Korjan korterist kokku raha, relvad ja laskemoona. Leian veel kokaiini ja marihuaanat. Mobiilid.

Enda Makarovi pühin sõrmejälgedest puhtaks ja jätan korterisse.

Las ballistikud seovad kõik kolm tulistamist omavahel. Park, Tammelinn, korter.

Las see olla pättide omavaheline teema. Mina olen sellest maailmast kaugel, kaugel. Onju.

WTF?: Esimene Missioon - "Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse."

Vova ütles, et pean aitama Mjasõl ühe asja korda ajada. Andis mulle uue salve täie padruneid. Mjasõga koos polevat mul vaja midagi muretseda ka. Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse. Sõidame kahekesi mustas BMW 750-s, Tammelinna äärde, silikaadist maja ette. Minu roll on lihtsalt turvamine. Suu pean kinni hoidma, sest mina ei tea ega tahagi teada, mis teemadel härrased vestelda soovivad. Lihtne.

Mina tahan uksekella lasta. Ei. Astu lihtsalt sisse. Ees. Elutoa diivanilt leian istumas dressides noore mehe. Umbes sama vana kui ma ise. Sihin talle püstolitoru näkku. Ta ei tõuse. Minu kaaslast nähes ta isegi ei ütle midagi. Arvatavasti ta teab, mis värk on.

"Noh, Madis, kus raha on?"
"Ma ütlesin Vovale, et mul läheb veidi kauem sellega."

Madis üritab enda positsiooni säilitada. Ei, ta ei kuse ennast täis praegu. Ta ei saa. Mis siis, et Mjasõl on puss vööl ja mina sihin talle otse silma. Ta ei saa endale seda lubada, et me hirmu haistaks. Aga ma tean, et ta kardab. Mina ei haista, mina tean, sest Mjasõ haistab nagu hagijas. Tema teab, et kui selline mees nagu tema su elutoas sinu käest raha nõuab, siis inimesed kardavad. Türa, isegi mina kardan seda värdjat, mis siis, et minul on relv ja ma nagu oleks siin koos temaga. Vittu, kes ütleb, et me Madisega mõlemad siin samas põrandal läbi lõigatud kõridega ei lõpeta? Järjekordne dilemma. Ma arvasin, et ma ei karda enam surma, et mul on ükskõik. Vist ikka ei olegi. Ma olen liiga inimene, et mitte hoolida. Ma olen liiga arg, et surra. Nüüd olen ma aga sellise sita sees, et ise ka ei usu. Türa!


******************************************************


Telefoni helin.
"Tervist, vanemuurija Hein siin, Lõuna prefektuurist. Härra Kroon, mul on tarvis teile mõned küsimused esitada. Kas te saate jaoskonda tulla?"

Alibi. 17.06.08 käisin mina sõbra sünnipäeval. Tunnistajate sõnul jäin ma seal juba varakult liiga purju, et pidutsemist jätkata. Mind viidi koju magama. Mina ise seda ei mäleta.

Uudis. 17-nda Juuni õhtul tapeti Tartus külmavereliselt laskudega rindkeresse ja pähe neli noormeest.



******************************************************


Elutuppa astub meie kahe üllatuseks veel üks noormees. Mjasõ haarab tollel kohe kraest, lööb põlvega makku ning paiskab põrandale. Võtab vöölt pussi.

"Nii, räägi kus raha on."

Surudes põlvega tundmatu noormehe rinnale ja pussiga ta kõrile, vaatab ta korraks minu poole. Talle vist meeldib, et ma jõhkrusele ei reageeri. Ta pöördub Madise poole. Tundmatu ei saa hingata. Näen, et ta kõrile tekib peenike verenire. Madis on sõnatu. Shokis vist. Mjasõle see ei meeldi.

"Kus raha on!?" karjub ta.

Tundmatu üritab end vabaks rabeleda, kuid tulutult. Madis vaatab mulle otsa. Küsin talt ise, rahulikult: "Kus raha on?"

"Sina ole vait!"

Mjasõ surub noale ja libistab selle üle tundmatu kõri. Tõuseb püsti ja sööstab Madise poole. Keeran toru tema poole ja tulistan. Taban meelekohta. Ta vajub elutult põrandale. Pisut vasakule küljele. Tundmatu on haaranud enda kõrist. Ta kaotab verd meeletu kiirusega. Madis vahib enda sõpra nagu hullunud. Kuid liigutada ta ei suuda.

"Ütle, kus raha on ja ma kaon. Sa saad kiirabi kutsuda ja enda sõpra veel aidata."

Ta ei reageeri. Tundmatu vähkreb põrandal.
Madis, kui elektrilöögist, liigutab. Keerab end ja tõstab diivani seljatoe tagant spordikoti.

Tõstan relva ja tulistan.
Ja veel korra.

Haaran koti ja kaon. Ropendades. Tagaaia kaudu.
Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!

WTF?: Esimene Missioon - "Ma oskan tappa."

Mujale ma minna ei osanud. Ma ei teadnud, kas mind ka keegi otsib. Motiiv mul on. Tulin siia, Annelinna korterisse, vist natuke paranoiliselt. Selleks, et need sitapead mind ka otsima ei hakkaks. Relva ma ju sain. Raha ei andnud. Hea tahte märgiks ei tohiks vist ära kaduda. Jalad on krambis, pingutan lihaseid, et jalad ei väriseks. Käed värisevad niikuinii.

Hirm? Ei.
Sõnulseletamatu ootusärevus. Aga mida ma ootan, seda ma ei tea.

"Püssi said, raha ei andnud."
"Sain aru, et saan muud moodi tasuda."
"Mis, võtad suhu?"

Korter on kolme toaga. Minu lugemist järgi on siin peale minu veel neli meest. Ja nad on kõik relvastatud. Dilemma, mis mu peas viimase lausega tekkis on äärmiselt keeruline. Suhu võtta ma ei taha. Pigem tapan. Kuid need siin ei ole pooljoobes poolsurnuks ehmatatud vaesossid, ilma bemarita see tähendab, poolpimedast pargist. Need siin on retsid ning tapmisest ei tuleks vist midagi välja. Pigem suremisest. Ja piinarikkalt, munn suus või perses või mõlemas korraga. Türa, mis neil retsidel meeste keppimisega on? Ahjaa, eksvangid. Makarovis ei ole ju kuule ka. See, kuldketiga Vova, ei mõista nalja kui seda tehakse ja ei mõista keegi ka tema nalja, kui ta seda teeb. Irve paljastab ühe kuldhamba. Klišee. Aga nad ei oska muudmoodi. Üritan jääda rahulikuks ka siis kui palja ülakehaga Mjasõ (Liha, vist) mulle toanurgas tugitoolist mulle enda Rambo-stiilis pussi demonstreerib.

"Ei."
"Mis sa siis teed? Mida sa oskad?"
"Ma oskan tappa."

Vova hakkab naerma. Ma saan aru, et tal on vist isegi kõhul valus. Mjasõ lihtsalt muigab.

Võtan taskust Makarovi. Mjasõ tõuseb tugitoolis, aga vajub uuesti seljatukke, kui näeb, et relval salve eemaldan ning kelgu tagasi tõmban. Salv ja raud on tühjad. Asetan mõlemad Vova ette ta hommikupraemunade, pooliku Laua Viina pudeli ja telekapuldi tagasihoidliku trinity keskele.

"Milleks sa arvad, et mul seda relva vaja oli?"

Naer katkeb.
Vova näha, et mõtleb.
Mul on sitahäda.

"Kus peldik on?"
Mjasõ osutab.


***

PS: Järg, mis kronoloogiliselt toimub hoopis enne eelmist WTF-i
Link: WTF?

haiku

me oleme torm
ja voodilina kortsud
me loodud luited

Charles Tussunutsutaja: Läbi pestud.

Charles tundis end pärast seda, kui talle sõbrad ja eriti Pets, aga mitte eriti Pets, sest Petsil polnud kunagi palju raha, talle viina välja tegid, sellepärast, et oli Petsi eest kätte maksnud, läbi pestuna ja tühjana. Mis võiks ju olla üpris hea stardiplatvorm uuele elule, aga ta tundis end kui selle sama relva looja, millega tema enda kurikuulsuse sai. See relv on tapnud rohkem, kui ükski teine. See on maailma kuulsaim relv. Üks üheksa aastat vana Sierra Leone poisiklutt ei tea mitte midagi A.Einsteinist, H.S.Trumanist ega Hiroshimast, aga ta teab täpselt, mis on AK-47.

M.Kalashnikov, kes aastal 47 relva välja töötas sai selle eest lugematul hulgal ordeneid ja kuulsuse natsisaksamaa tagasilöömise eest tänu enda loodud automaadile, mis siis, et selleks ajaks oli Teine Maailmasõda juba läbi. Kuid lõpuks on ta samamoodi läbi pestud vanamees, kes elab ots otsaga kokku enda sõjaväepensionist. Ise kahetsedes seda, et tema Isamaa kaitseks loodud relv oma kergelt ära tuntava salvekumerusega on nüüd hoopis terrorismi sümbol. Nagu Coca-Cola on diabeedi sümbol.

Charles teadis asjadest liiga palju. Ta mõtles alati üle. Tema ei suutnud huilates joosta järgmisesse öhe unustades kõik patud, mis hingel.

Kui ta juba kolmandat päeva ilma söögi ja joogita enda ühikatoa kušetil lamas ja mõtles, aina mõtles, tuli talle pähe vaid kõik see, mida oodata ei osanud.

Head mälestused kuskilt kaugelt iidse ajaloo sopist ja sellest arenenud lootused ja unistused, mis tundusid sürreaalsetena nagu mustad augud, mis endasse kisuvad, nagu saamata naised.

Sind tükkideks rebides.

Charles Tussunutsutaja: Isegi päris põhjas on suitsu.

4 kuud pärast viimast sissekannet.

Charles istub kõletühjas ühikatoas, kus on vaid koletunud kardin akna ees, tühi seinakapp ja tilluke kušett. Toa üüris ta enda viimase raha eest, nüüd on tal vähemalt kaks kuud voodi olemas. Ta loeb taskust leitud sendid kokku. Täpselt 0,08 eurot. Riided on põrandal. Tema nahktagi seljal lebavad punased stringid. Need kuuluvad veel väsitavast ööst voodil puhkavale noorele tudengineiule. Charles korjas ta lihtsalt üles, täis oli ta suutnud ennast ise juua.

Automaadi ostmine oli algul moraalselt õige tegu. Nii see vähemalt tundus. Nüüdseks aga oli Charles laostunud rahaliselt, moraalselt ja ta oli üpris kindel, et tema keha on samuti lagunemas. Püsti tõusta oli valus, potile istuda oli valus ja kustes tulid pisarad silma.

Ta ei lootis ainult sellele, et see on karma ning ei tapa teda päriselt. Oli see siis surmahirm või masohhism, mis teda vikatimehe eest põgenema sundis. Kuid samas mitte kunagi küllalt kaugele, et puhata saaks.

Charles vaatab noort valge nahaga naist. Ta on näoga seina poole seega ei ole tema nägu näha. Charlesil läheb süda pahaks. Ei. Tüdruk on reaalselt ilus. Ainult ilus, aga Charlesi ajab iiveldama tema ise.

Ta leiab tagitaskust pooleks murdunud punase Nexti sigareti ja üritab seda süüdata selle enda eelviimase tikuga. Tikk kustub enne. Ta võtab enda viimase tiku ja vaatab seda nagu oleks see maailma kõige viimane tikk. Kui see tikk seda sigaretti ei süüta, siis ta sööb ära selle tubaka.

Tikk töötab.

Ja samuti ka laes olev suitsuandur.

Kaikad kodarates: Jahedus. (lõpp)

Laman voodil ja mul on tunne, et mul ei ole kaalu. Ma püsin liikumatult ning ma ei tunne voodikatte mustrit nagu tavaliselt. Niimoodi vaikuses lamades olen kuulnud enda südamelööke ja ette kujutanud, kuidas veri mu soontes sooja ojana laiali valgub. Seekord mitte. Ma olen erandlikus jaheduses keset seda lämbet suveilma. Ma ei tunne janu ega igatse toidu järele. Olen rohkem ärkvel kui eales varem. Ma ei taha kohvi. Minu silmad on niigi pärani.

Kui istukile tõusen ei tunne, et madratsivedrud minu all pingestuks. Patsutan peni, et see end eest veaks. Jalutan kergel sammul läbi köögi ja esiku välistrepile. Dalmaatslane jookseb metsa poole ja kaob puude vahele täpselt samas kohas, kus ka esimene kord, kui teda nägin. Ainult seekord ta haugub ja vaatab korra tagasi minu poole.

***

Täna ei tundu vesi kihiti külmem või soojem. See on kõik ühtlane mahe. Ujun paadisilla juurest risti üle jõe ja tagasi kuid mitte kiirustades. Minul on kogu maailma aeg. Tagasi sillani jõudes istub punapea jälle seal. Ma ei ütle midagi, tema isegi ei vaata minu poole vaid otse üle järve tihnikusse.

Tõstan end veest välja silla äärele istuma.

Ta on juuksed hobusesabasse sidunud, aga kuna need on küllatki lühikesed, on lühemad salgud lohakalt tagasi kõrva taha või veel rohkem ette poole vajunud. Ta suitsetab ja seekord ma ei tunne mitte mingisugust kiusatust. Ma ei mäleta seda tunnet, mida tekitab nikotiini ja kõigi muude aurude sissehingamine. See pidi olema kohutav, aga piisavalt mõjuv, et ajada seda segamini rahulolu ja õnnetundega. See pidi olema hirmus võrreldes sellega, mida ma nüüd tunnen. See meeldivalt halvav sügavuses hiiliv jahedus. Tema mustal särgil on kiri "The Ramones". Ma ei igatse isegi muusikat mitte. Minu jaoks on muusika isegi see kõrvulukustav ja hingemattev kohin, mis selle tillukese maja kohal hõljub, kui tuul metsa kokku ja pikali üritab ajada. Seekord on tal jalas sinised liibuvad teksad ja üle silla ääre vette pistetud varvaste otsas hoiab ta kramplikult varbavaheplätusid.

Me ei räägi mitte ühtki sõna. Ma olen jälle enda kellapendel, kui tahapoole, kätele toetun ja kinnisilmi pead küljelt-küljele kõigutan. Ma olen mina, ilma ühegi idenditeedita. Lihtsalt olen.

Tüdruk lahkub pärast tema teist sigaretti.

Lahkumiskallistus jääb vaid vaikitud küsimuseks.

***

Tõusen ja libistan paljaid jalgu mööda tallutud heina maja suunas. Kuulen koera haukumist ja vaatan metsa poole. Peni jookseb pisut maad minu poole ja siis metsa äärde, pidevalt haukudes. Ta kutsub mind endaga kaasa. Kõhklen hetke. Ma pole sellelt rajalt veel eelnevate päevade jooksul metsale lähemale läinud. See ei tohiks olla midagi, mida ma kardan, aga nüüd, kui ma teadlikult seda sammu tegemas olen, takistab mind justkui miski. Minust voolab üle hirm. Hirm millegi ees, millest minul veel aimugi ei ole. Koer tahab mulle midagi näidata.

Sulen silmad ja teen esimese sammu. Eneselegi märkamata olen juba koos dalmaatslasega metsa serval. Ta juhatab, aeg-ajalt tagasi minu poole vaadates, mind sügavamale.

Ma ei tea kui kaugel ma olen majast, järvest või üldse millestki, mis on mulle tuttav. Koer on ühel madalal künkal jämeda, raagus kuusetüve kõrval. Künka taga on sügav lohk.

Ma hakkan köhima. Mitte haisust, ma ei tunne lõhna. Mind justkui kallatakse üle jääkülma veega ja minusse siseneb teadmine, mis ei suuda mind teha ei kurvaks ega rõõmsaks. Ma lihtsalt mõistan, kui minu pilk libiseb üle valge, mustatähnilise karvkattega koera laiba.

Dalmaatslane vaatab pead veidi paremale kallutades mulle otsa.

***

Olen pikali paadisillal. Päike soojendab mind, aga minu sees on jahedus, mida ma õpin armastama. Koer lebab minu kõrval ja ma libistan enda sõrmi läbi tema turjakarvade. Mul ei ole muresid, aga ma ei ole ka õnnelik. Ma olen leidnud ennast. Ma olen lihtsalt siin.

Kaikad kodarates: Valgustus.

Tõusen paadisillale. Jäin seekord vist liiga kauaks vette hulpima. Jahe on ja Päike ei tundu nii kuum, kui eelmistel päevadel. Astun üle muruplatsi juba sisse tallatud rada pidi maja poole sama hääletult kui see tuhm hämarus, mis seda päeva lõpetama on hiilinud. Ma ei ole maja esiust puutunud pärast seda, kui selle kägina saatel esimest korda avasin. Mind kärbsed ei häiri, Õues on nii või naa soojem kui toas ja minult ei ole mitte midagi väärtuslikku varastada. Kes siia ikka varastama tuleks?

Ausalt öeldes ma enam ei mõtlegi nendele asjadele, sest nad on vaid, just nimelt, asjad. Astun eestuppa kirjutuslaua juurde, kohe tooli kõrvale. Laual on minu tühi seljakott ja selle sisu laiali. Päris ees, laua äärel on paberileht, millel lebab ka pastakas. Lehe üles vasakusse serva oleks justkui lauset alustatud, aga on vaid üks sõna.

"mina"

Kärbsed põrkavad lakkamatult ja meeleheitlikult vastu aknaklaasi. Samamoodi nagu mina seda kunagi tegin. Nautimata kõike, mis minu ümber oli, kuni sain aru, et selle meeleheitlikuse sisse ma upungi. Nägin vaid vilksamisi enda elu minuti haaval lõppemas. Minust mööda vihisemas. Mitte lihtsalt vastassuunas vaid igas võimalikus suunas. Ja mina põrkasin nagu kärbes ikka ja jälle vastu seda sama klaasi, mille taga oli miski, mida mind oli programmeeritud tahtma. Täiuslikkus. Valgus, see kutsuv särav valgus.

Kuid nüüd olen ma hoopis ise valgustatud. Nüüd olen ma hoopis ise valgus. Kogu oma ebatäiuslikus olemuses. Mina.

Köögi laua kõrval ootab mind üllatus. See sama dalmaatslane keerab pead veidi paremale viltu, kui mulle otsa vaatab. Kükitan ja sirutan kätt aeglaselt tema poole. Ma ei karda, aga ma ei riski. Ma ei kummardu üle tema vaid teen ennast madalamaks, et mitte olla potensiaalne oht. Ma sirutan käe välja, aga ei ürita teda ise puutuda. Lasen temal minu juurde tulla. Ta kõhkleb. Nuusutab. Sirutab kaela mu sõrmede poole ja siis tunnen tema külma koonu. Nihutan ennast lähemale ja libistan käe üle tema pea. Ta tõuseb püsti ja liputab saba. Me oleme sõbrad.

Viskan voodile pikali, patsutan käega servale kutseks ja koer hüppab sängile ning heidab minuga paralleelselt pikali. Sätib pea mugavalt käppadele ja vaatab mind pilguga nagu saaks tema aru millestki, millest minul veel aimugi ei ole.

Mõeldes maailmale, millest kaugel olen hetkel, tundub see mitte kilomeetrite vaid valgusaastate taga olevat. Mõtlen kogu sellele virvarrile ja muigan nagu täiskasvanu, kes kuulab lapse fantaasiaid. Ma ei saa isegi aru, kuidas ma seda kõike varem ei näinud.

Külma tunne kriibib ikka veel kuskil minu sees.

Uinun ja ärkan nii sujuvalt, et öö möödub kui hetk.

Kaikad kodarates: Mustad Kärbsed.

Istun praadimisaurudest pungil köögis, tillukese laua taga ja söön taldrikule kallatud Turistieinet ning mõtlen enda lapsepõlvele. Too koht, inimesed ja kõik see, mida ja kuidas nad teha üritasid tundub tagantjärele kui keskealine isa, kes üritab enda laste jaoks lahe olla, aga kaenla alt pigistavad pruunid viigipüksid ei lase. Minu vana-vanemate kodu ei ole siit kaugel, aga ma ei kavatsegi sinna minna. Ma jumaldan selle maa hõngu ja tunnet, mida see minusse kui tilgutiga päikest täis veepiiskade kaupa sisendab, aga ühe kindla maja ja hoovi nägemine kustutab selle kõik. Ma ei ütle, et see kõik halb on. See lihtsalt segab mind.

Ma tulin siia, et kaotada ja unustada kõik, mis mulle üritab identiteeti anda. Ma tahan olla täielikult vaid mina ise. Ma ei taha olla riided, mida ma kannan ega muusika, mis mulle meeldib. Ma ei taha olla hea sõber või kohutav kaaslane. Ma tahan näha ennast ilma võrdlusteta.

Siiski, ma mõtlen sellele kadunud koerale ja sellele imelikule vanamehele tema peaaegu uunikumautos. Kõige rohkem siiski kütkestavale punapeale. Saamata lõpuni aru, kas nad tegelikult kõik üldse eksisteerivad.

Ma nagu ei saaks põgenema, mingid sidemed justkui loovad iseend.

Peas kummitavad laulusõnad: "..no man is an island.."

Taldrik saab tühjaks ja ma jätan selle koos kahvliga lauale.

Istun eestoas kirjutuslaua taha, avan paberipaki ja asetan enda ette ühe tühja lehe. Valin endale ühe pastakatest. Selle asetan paberilehele.

Toetan küünarnukid lauale ja näo peopesadele. Ma ei mäleta, millal viimati habet ajasin. Mul on noor habe. Kas ma olen nüüd keegi teine? Kas ma ei ole enam see, kes ma olin? Mida ma siit otsin? Mida ma kirjutada tahan? Miks ma siia tulin? Kas ma oskaks seda seletada, kui keegi küsiks?

Vist mitte.

Kirjutuslaua taga oleva akna pihta põrkavad kordamööda umbes kümme musta kärbest.

Kaikad kodarates: Universumi äär.

Foto: Maris S

Hulbin selili keset järve. Sisse hingates tõusen veepiiril kõrgemale ja õhku välja lastes vajun sügavamale. Hoian enda hingamist ühtlases rütmis nii, et veepiir kord tõuseb mu põsesarnadeni ning siis langeb mu kõrvadeni. Hoian silmi kinni. Ülemine kakskümmend sentimeetrit veekihti on soe ja läbi selle on tunda kuumi päiksekiiri. Sealt alla poole jaheneb vesi äkitselt.

Ma ei tea kaua aega on möödas sellest hetkest, kui maja juurest jooksis mööda dalmaatslane ega seda, kui kaugele ma olen paadisillast triivinud. Ja mind ei huvita. Keegi ei otsi mind ja mina ei vaja kedagi. Mul on tunne, nagu oleksin keset pikka üksikut autosõitu peatunud mõnes teeäärses kohvikus.

Ja pärast plässe, magedaid friikartuleid ja kuiva kotletti istun lahja kohviga väliterassi äärel. Vaatan mööduvaid autosid ja suitsetan sigaretti. Olen alati mõelnud, et auto keset kiirteed on kui omaette maailm maailmas. Kuni sa liigud kiirusel, mille juures kokkupõrge sind tapaks, oled sa teises gravitatsiooniväljas. Sul on teised reeglid, teine õhk. Sa liigud, aga samal ajal oled sa paigal. Kaaluta olekus. Ja seda maailma saab murda.

Kujutan ette, kuidas autoõnnetuses äkitselt minu gravitatsioon muundub välismaailma omaks ja ma lendan läbi tuuleklaasi.

Ja seda maailma saab rahulikult peatada. See peab olema sujuv nagu süvasukeldujate valmistumine rõhukambrites.

Siin, tee ääres istudes on aga hoopis omaette reeglid. Sa ei tunne seda kohta ja see koht ei tunne sind. Need inimesed ei hooli sinust ja kui on kedagi, kes sinust hooliks, siis nemad ei tea, kus sa oled. See koht on kellegi kodu, aga sinule on see juhuslik nagu varahommikune seks võõraga.

Hingan sügavalt sisse ja minu rind tõuseb veepiirist kõrgemale. Avan silmad ja keeran enda keha vertikaali. Valgus on ere ja ma ei näe selgelt. sellegipoolest suudan tuvastada paadisilla asukoha. Ujun selle poole.

Kui silmad valgusega harjuvad, näen paadisillal kedagi seismas.

Tuvastan, et tegu on noore naisega. Asetan käed sillalaudadele ja lükkan end veest välja. Tal on jalas mustast teksariidest, valgete kummitaldadega, väga kulunud hiinaketsid, ta sääred ja reied tekitavad minus mehelikke tundeid ja neid katavad mustad sukad, mille pitsääred on veidikene rohkem kui aimatavad tema lühikeste teksade rebitud servade alt. Seljas on tal must tanktop, mille alt on hoomata ilusad rinnad, must-pitsilistes rinnahoidjates. Ta juuksed on õlgadeni ja punaseks värvitud. Huuled, mis püüavad mu pilku ja silmad, mis ilmselgelt vaatavad mind jalatallast pealaeni üle, nagu minu omad teda.

Mu märjad ujumispüksid liibuvad mu külge ja mul on pisut kohmakas olla. Tõmban harali sõrmedega läbi lühikeste juuste, et neist mulle vett näole ei tilguks.

Tüdruk istub paadisilla otsa rätsepistesse ja otsib pükstetaskust välja sigaretipaki ja välgumihkli. Mina ei oska midagi öelda ja mulle tundub, et tema ei tahagi, et keegi midagi ütleks. Seisan veel hetke seal, mu pükstest tilgub vett mu jalalabadele. Tõmban ülahuulele roomanud veepiisa keelega ära ja küsin endalt, kas ma näen und. Äkki see olevus on siin, et ma aru saaks, et ma ei ole paadisillal ja ma enam ei hulbi keset järve veepiiril, vaid selle all? Tüdruk süütab sigareti ja tõmbab esimese mahvi.

"Mu koer on kadunud."

See vist ikka ei ole uni.

"Dalmaatslane?"

Tüdruk noogutab.

Istun tema kõrvale, sääred üle ääre, varbad otse veepiiril. Käed külgedel vaatan tüdruku poole. Ma ei vaata teda. Mitte, et ta ei oleks ilus. Ma vaatan kuidas sigarett tema sõrmede vahel krõbiseva hõõgumisega tuhaks kahaneb. Ma pigistan kätega laua servasid ja hoian tagasi kiusatust temalt mahvi küsida või lihtsalt suits endale krabada.

"Sa ikka tead, et see on sulle kahjulik?" ütlen, ise pilku keeramata.

Ta vaatab mulle otsa nagu idioodile. Ja ma vist punastan. Keeran pilgu otse ette ja maha. Panen silmad kinni. Kõigutan ennast vaikselt. Loen mõttes sekundeid enda kõikumise taktis. Olen kui enda isiklik kellapendel. Siin ei ole muud aega, see ei ulatu siiani. Saan luua isikliku aja ja ruumi. Ainukesed häirivad faktorid on need teised olevused minu ruumis. Miks nad siin on? Ma ei taha neid siia. Nende pärast pean ma rohkem pingutama, et kaotada kõik, et alles oleks vaid mina. Nad peegeldavad mind moodustel, mil ma ei taha end näha. Ma ei taha olla inimene võrreldes koeraga, noor võrreldes Sierra juhiga ega mees, võrreldes selle naisega.

Kui silmad avan, on tüdruk läinud. Õhtu on palju lähemal, Päikese alumine äär on juba kõrgemate kuuselatvade joonel. Kas see ikkagi oli vaid ulm? Vähemalt ma vist olen siiski paadisillal, mitte järve põhjas.

Heidan pikali ja vaatan hämarduvat taevast. Kujutan ette, kuidas viimased, punased päikesekiired minu silmadelt kosmoseruumi peegelduvad. Kui ma silmad sulen, kui ma siit liigun, kui ma kunagi suren, siis see valgus kihutab ikka veel otsejoones universumi ääre suunas. Ja kunagi kaua aja pärast jõuab see sinna.

Ma olen näinud Universumi äärt.

Kaikad kodarates: Dalmaatslane ja kinnisidee.

Ärkan, sest päike paistab mulle otse silma. Läbi kardinata akna on ta eriti terav ja lausa kuum. Kell on peaaegu kümme. Ma üldse ei tea, miks kella vaatan. Nagu see loeks või muudaks midagi. Minul siin ja praegu ei ole aega olemas. On vaid päike, mis mind äratab ja magama saadab. Ma kohanen väga kiiresti, sest see on kõik loomulik, minu keha ja vaim saavad aru, et see on mulle hea. Tõusen istukile, võtan kella käe pealt ja asetan öökapile. Köögis teen peatuse ja tõstan kannu gaasileegile. Kohvi tahan.

Eestoas on põrand jahe, siia päike veel ei paista. Vahetan teksad pikkade ujumispükste vastu ja tõmban selga uue särgi. Seisan köögis pliidi ääres kuni vesi keeb, puistan kruusi kaks teelusikat tumedat, imeliselt lõhnavat pulbrit ja kallan kuuma vee peale. Palav on. Heidan eestoa põrandale selili. Laetaladel on ämblikuvõrgud.

***

Võtan eestoa aknalaualt luisu ja ettevaatlikult seinal rippuva vikati. Istun välistrepile luisk peopesal ja vikat pooleldi süles. Ma üritan läbi mõelda, kuidas ja mida tegema pean, sest lõikehaava ma endale saada ei taha. Olen vikati teritamist ja sellega niitmist lapsepõlves vaid pealt näinud. Saan luisuga korra kummaltki poolt üle tera tõmmata, kui minust mõne meetri kauguselt sörgib mööda üks peni.

Ma olen pisut üllatunud, mitte koera pärast, ma tean, et siin üpris lähedal läbi metsa on üks talu, aga just koera tõu pärast. Sellises kohas ei ole dalmaatslane just kõige levinum koeratõug. Koer kaob minule vähimatki tähelepanu pööramata metsatukka.

Siis aga läheneb aeglaselt mööda teed valge Ford Sierra. Milline nostalgia hoog, minu vanematel oli kunagi täpselt samasugune, aga too eksemplar pudendas ennast juba siis roostepuruna hoovile. See siin liigub siiani. Musta, peene punase triibuga iluliistu ja Fordi logoga ilukilpidega valge masin on pisut porine ja üleni tolmune. Liigun sellele aeglasel sammul vastu ja juht peatub minust mõne meetri kaugusel. Juhi aken on alla keritud. Istmetel on sebra mustriga karvased katted. Ma peaaegu muigan.

Juhiks on päevitunud näoga, kõhn, arvatavasti oma viiekümnendates mees.

"Tervist!" alustan vestlust.

"Kuule, ega sa siin ütte pini es näe?"

"Nägin. Sinna poole metsa alla kadus." osutan selles suunas, kuhu mäletamist mööda koer suundus.

Mees vaatab korra metsa poole ja siis tal kaob justkui huvi koera vastu.

"Aga...et...mis sa elat tan nüit, vai?"

"Mitte päris. Suvitamas olen, võinii."

"Ahah."

Mees küünitab kaela, et mu selja taga oleva maja poole vaadata, siis libistab pilgu üle muruplatsi järveni. Ning hetke pärast, mil mina silm kissis teda jälgides lausa tunnen aega venivat, ta nagu ärkab jälle.

"Noh...jah...mis tan ikka. Ma sis lätsi."

Ja ta hakkab autoga mööda tuldud teed tagasi tagurdama.

Ma otsustan terariistad tagasi seinale riputada, las see hein olla, mind see ei häiri. Niitmistahe pidi olema mingisugune kinnisidee lapsepõlvest, kui oli tunne, et üheksakümmend protsenti ajast sai veedetud muruniidukit lükates.

Lähen hoopis ujuma.

Kaikad kodarates: Üksindus.

Päike kumab veel üle metsa vaid üht udupeent punast joont. Järvepind on peaaegu ilma laineteta ja kogu see sume ja soe õhk mässib mind endasse. Paadisilla nurgal, minust paremal seisab kruus, mille põhjas on veel üks lonks ammu jahtunud kohvi. Mina olen enda peast kõik mõtted ära mõelnud ja minu fokusseerimata pilk jälgib vee tagust metsaäärt. Äkitselt, kuid ilma mittemingisuguse võpatuse või rutaka liigutuseta vaatan enda ümber nagu ma ärkaks unest. Hämaraks on läinud. Loputan kruusi üle silla ääre kummardades, tõusen ja lähen maja poole.

Keset muruplatsi jään seisma, vaatan ringi ja kuulan. Täielik vaikus. Mu kõrvades kumiseb, ma ei ole sellega harjunud, et minu aju ei pea blokeerima pidevat müra. Ei mingeid autosid, lennukeid, nutvaid lapsi või lärmakaid täiskasvanuid. Ma olen täiesti üksi. Nii mulle vähemalt tundub. Ümberkaudne mets ei anna praegu enam armu. Selle tumedus surub väiksele majale peale ja matab seda järjest sügavamale.

Esikusse astudes seisan minuti või paar paigal. Lasen silmadel tubase hämarusega harjuda. Köögist läbi minnes jätan kruusi väiksele lauale. Magamistoas tõmban tagaukse kinni ja lükkan akna pilukile. Heidan voodile. Ma ei viitsi ettetuppa voodipesu järele minna, siin on nii mõnusalt soe, et mul ei ole tekki vaja, lina on teisejärguline ja padjata saan hakkama.

Vaatan lage, mis siis, et nüüd pimeneb tuba juba nii kiiresti, et ma vaevu näen enam nii kaugele, kui lagi on. Ma enam ei erista toas siluette. Ma olen täielikult üksi. Minu meeled on erksamad kui kunagi varem, aga ma ei kuule, kuigi kuulan ning ma ei näe, kuigi vaatan. See ei tekita minus hirmu ega mitte isegi ärevust. Olen täielikus rahus ja naudin seda.

Kaikad kodarates: Põlenud tikud.

Leian võtme sealt, kuhu mind juhatati. Uksest vasakul, maja nurgas, alt kolmanda ja neljanda palgi vahel. Uks kääksub, kui selle lahti tõmban ja vajub kolisedes vastu seina. Tõstan jala üle kõrge läve esiku lohku kulutatud laudpõrandale. Pean jälgima, et pead madala uksepiida pihta ei lööks. Siit läheb edasi kaks ust, üks tillukesse kööki ja teine eestuppa. Nii köögi kui eestoa taga on veel üks tuba. Avan kõik uksed ja aknad, et maja tuulduks. Esikus on pink, mille all ämber ja pesukauss. Seinal olevas nagis ripub ebamäärast värvi tume, kangest kilest vihmamantel ja valge, sinise tikandäärega linane rätik. Otsustan seda tolmulapina kasutada ning lähen ämbriga järvest vett tooma.

Eestoas on suur, tumepruuni spoonkattega, paksu plaadiga kirjutuslaud. Sellel on mõlema otsa all nelja kõrge sahtliga tumba. Laual on küll lamp, aga majas ei ole elektrit. Sahtlid on peamiselt tühjad, on vaid mõned vanad ajalehed ja fotod. Murdnunud pliiats ja tikutops, kus on vaid põlenud tikud. Vaid naised paneksid põlenud tikud tagasi toosi ja siis hoiaks seda lauasahtlis, arvates, et neil on veel peaaegu täis toos tikke, mõtlen. Lauaga täisnurga all, vastu seina on samasuguse kattega, paksust puidust, raske olemisega riidekapp. Tean, et seal on kilest säilituskottidesse pakitud voodipesu, laudlinad ja rätikud. Vastasnurgas on ahi. Vaba seina najal seisab tumesinise raamiga vana meeste jalgratas ja reha. Seina peal ripub vikat. Kuskil aknalaual peaks olema ka luisk.

Otsustan heinaniitmise homseks jätta.

Köögis on tilluke puuküttega- ja ka gaasipliit. Gaasi pidavat küllalt olema. Puid on maja taga seina ääres riidas samuti piisavalt. Gaasiahjus on pann, pott ja keedukann. Nurgas on tilluke ruudukujuline laud ja selle all kaks ümmargust, kolme jalaga taburetti. Ehtne "nõuka". Seinakapis on taldrikuid, kruuse, klaase, söögiriistasid ja poolik pakk soola. Kahes tagumises toas on kummaski vanamoodne kõrge täispuidust peatsi ja jalutsiga voodit. Valin enda magamistoaks selle, mis on köögi taga. Sealt läheb tagauks ka maja taha ning voodi kõrval on kogu ülejäänud mööbliga samas ajastus öökapp.

Välisukse ees oleval majatrepil on kaks astet, aga alumine on peaaegu viimse piirini maasse vajunud. Võtan trepinurgal vedeleva seljakoti. Laotan selle sisu eestoas kirjutuslauale.

Pakk valget A4-suuruses printeripaberit. Viis pastakat. Vahetavate teradega harilik pliiats. Pliiatsi vahetusterad. Taskulamp. Plaastrid. Taskunuga. Zippo. Kümme toosi tikke. Viis erinevat lihakonservi. Pakk kohvi. Paar puhtaid sokke, Viis paari aluspükse, põlvepikkused ujumispüksid, neli t-särki, rannaplätud. Taskust panen lauale tühja akuga mobiili ja väikestes kupüürides kakssada eurot.

Keedan gaasipliidil vett ja teen kruusi kohvi.
Jalutan paadisillale.

Mul on aega nagu järves vett.