rüvelinn

sel linnal on mustast lateksist katus
ja ses linnas pole hapnikku
nii hingavad higised liibuvad kehad
üksteise hingeõhku

pimeduses võtavad võimust rüved
enam ei tea keegi, mis on patt

las ma kraabin õlist
su pronksise naha

*
sel linnal on tumedast sametist põrand
ja ses linnas pole söögipoolikutki
nii imevad higised kodanikud endasse
viimased oigavad ihudki

pimeduses võtavad võimust ihad
enam ei hooli keegi, mis on patt

las ma kraabin õlist
su pronksise naha

oled minu pooleli raamat

sa lõhnad nagu hommikukohv
hõljud kui joovastav aroom
absurdikoomiline raamat
mida loen
ununeb, kui end ümber minu
pehme sallina kood

ühe sõõmuna ma võiks sind ju
võtta
aga hingan rahulikult 
kübeme kaupa

sa oledki minu kohvikruus
ja pooleli raamat
ning oled minu ringutav
talvine hommik
kui voodil end sinu all 
laiali laotan

Müravaakum.

Seisan keset linna suurimat ristmikku. Autod mürisevad mööda nii, et tuul vingub neile järele. Ma ei erista üht autot teisest. Udune müra on ühtlaselt kurdistav. Sa seisad teeserval ja ma näen, et sa karjud ja hüüad, aga ma ei kuule sind.

Müra ei summuta sinu hõikeid. Sinu hõiked on osa mürast.
On ühtlane helifoon, mis nüristab viimsegi aru.
Ma ei kuule sinu või kellegi teise definitsiooni järgi.

Kuulen vaid iseend.
Iseendas olen vaikuse vaakumis.
Kuulen iseenda mõtteid.
Minu ümber on vaikuse mull, mille seinteks on see sama müra.

***

Minu ärklitoas ei ole ruumi. Sulen enda järel ukse. Kiilun ukseplaadi ja otse ukse ette paigutatud riidekapi vahele. Toas ei oleks kärbsel ruumi lennata. Õhku on vähe. Aken on kaetud. Valgust ei ole. Õhku ei ole.

Ehk ämblik suudaks selles toolijalgade ja lambikuplite rägastikus liikuda ja eladagi.

Mina lihtsalt seisan enda toas.
Ja ma ei ole õnnelik.
Mis siis, et mul on nii palju asju.

***

Autod vihisevad minust vaid mõne sentimeetri kauguselt mööda. Juhid justkui ei näegi mind. Masinad on minu suurim oht ja samas mu parim kaitsekilp. Sina ega keegi teine ei saa mulle ligi. Ma olen vaba.

Ma elasin siin!

Väristan jalgu. Lükkan sõrmed läbi pehmete juuste. Näpistan huult.
Ohkan. Hingan sügavalt sisse. Ringutan.

Matan näo peopesadesse.
Suletud laugude taga näen ilutsemas mustreid.

***

Sa sätid enda asjad toas korda, virna, hunnikusse. Ühte nurka. Teed endale ruumi. Rahutult keerutad end akna ja ukse vahel, suutmata valida, kust kaudu lahkuda. Kas on juba hilja?

Kaua sa siin olnud oled?

Kas nad tulevad sulle järele?
Tulevad nad aknast? Või uksest?

***

Tõusen. Lükkan mõlema käe sõrmed läbi tuka ja üle pea kuklale. Pigistan. Ringutan. Selgroolülid ragisevad. Sõrmed ragisevad.

Toaseinad tõmbuvad kokku. Panen käed laiali ja surun vastu. Ragiseb.

Ma ei saa aru, kas seinad või mina.

***

Lased lõpuks käed sorgu. Annad alla. Ilma tegelikult võitlemata. Keegi ei tulegi. Ja sina ei lähegi.
Nii uks kui aken jäävad suletuks. Vajud kössi. Selg kumeraks.

Vajud ja vajud, kuni sõrmeotsad puudutavad põrandat.
Siis puudutavad parketti põlved, küünarnukid, laup.

Ja siis vajud sa põrandast läbi.

***

Seinad purunevad. Käed ragisevad neist läbi. Käed kaovad aukudesse. Kannan enda puuri nagu särki. Uhkusega.

Siin elasin mina!

Planeet Asfalt.

Kuuehõlmad ja lips laperdavad tuules, mis vihiseb kõrvulukustavalt. Planeedi külgetõmbejõud kisub mind enda poole 9,8 meetrit sekundruudus. Näen vaid kosmosesina ning tundub nagu kukuksin läbi lõputu tühjuse.

***

Pilgutan silmi. Äkitselt näen vaid sinu omi enda ees. Sinu pilk on appikarjuv. Ma ei oska sind aidata. Anna mulle palun andeks. Ma ei saa sinust aru.

***

Sulen silmad. Pööran end ümber. Avan silmad.
Peatun mõned sentimeetrid enne asfaltpinda, millega on kaetud kogu planeet. Mäed on laiali kantud, mered on täidetud. Kõik on musta katte all.

Päike kuumab ning tõrv aurab mürgist vingu. Mina ei hinga.

Kõik, mida näen on teekattemust ning tundub, et olen suletud lõputusse tühjusesse.

***

Mulle meenub sinu segane meel ja vaid üks ainus ununev suudlus. Sinu huuled olid pehmed ja mõistus pehmem. Me ei olnud kokku loodud, aga siiski raiskasime teineteise aega.

Mäletan, et mõtlesin sulle mõned korrad enne uinumisi. Sinu naeratuse taga oli miski, mis mind võlus.

Raisatud aeg või mitte. Ma teeksin seda kõike uuesti. Alati.

***

Tõusen vertikaali ning asetan kingatallad asfaldile. Vajutan jäljed igaveseks siia paika. Teen sammu. King jääb oma pessa. Ja siis teine. Ja siis sokid kuni seisan paljajalu kõrvetavas tõrvas.

Enne mind ei olnud sellel alust ega lõppu.
Mina tähistasin mõlemad.
Olen esimene ja viimane teetähis.
Teetähis teel minuendani.

Maailmamuutja 5

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
VIIES!

___________________________________________________________________________

Kõik algas sellest, et kodulehed ei avanenud. Ükski aadress ei andnud tulemust. Kõik serverid olid maas. Ükski sõnum või meil ei jõudnud kohale. Ükski telefoninumber ei vastanud. Levi ei olnud. Raadiod jäid vait ja telekad pimedaks. Kõik korraga. Samal hetkel. Elektrivool kadus ja akud said tühjaks nädala pärast. Generaatorite kütus lõppes umbes kuu aega hiljem.

Vaikus. Täielik vaikus võttis maad. Vaikus, milles oli kuulda vaid üksikuid ohkeid ja karjeid ja püssilaske.

Meeletus.

Meeletus ja lootusetus.

Inimene muutus inimesele hundiks.


***

Kütteta majas, mitme teki all magavale Triinule paistab silma ere valgus. See äratab ta. Tüdruk ronib tekkide alt välja. Lõdiseb. Ta läheneb aknale, kust paistab sisse soe valgus nagu oleks Päike Maale lähemale liikunud.

Aknast ei näe. Ei saa aru. Triinu läheb õue. Sisemine värelus, mis teda valdab, teeb põlved nõrgaks ning ta vajub maja ette murule maha. Peaaegu käpuli. Ta nutab hääletult. Suured pisarad voolavad ta määrdunud põskedelt. Ta tõstab aeglaselt pead. Tema silmist peegeldub kuldne valgus.

Kuldne valgus, mida sähvib üle maa olend, kes hõljub majakatuste ja puulatvade kohal. See valgus ja soojus annavad hea tunde, nagu kõik sinu teod oleks andestatud.

See olend on ingel.

***


Ei.

See olend ei ole ingel.

See olen mina.

Ja mina olen lõpp.

Maailmamuutja 4

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
...
___________________________________________________________________________

"Mis asi see on?" on Tarmo hämmingus.
"See... see on kompleksne arvutiprogramm, programmeeritud võtma üle servereid üle maailma."
"Viirus?"
"Lihtlabaselt küll, aga... vaata, see... see viirus on teistele viirustele nagu lohe vihmaussile, nagu Päike lutsukivile. See, see muudab kõike."
"Mis mõttes kõike?"
"Kujutad sa ette, mis saab kui Facebooki enam ei ole?"
"Jah..."
"Oled sa kindel?"
"Ma arvan küll. Kõik Facebooki kasutajad oleksid hämmingus."
"Jah, segadus oleks. Kujutad sa aga ette, et pole ka Youtube-i, Twitterit, Blogspotti, Tumblri, Orkutit, Ratet. Mitte ühtegi suhtlusportaali?"
"Hmm... ausalt öeldes ei kujuta."
"Aga kujutad sa ette, et internetti pole üldse?"
"Kõik seisaks."
"Just, aga mitte päris. Kujuta ette, et pole ka satelliitühendusi, telefonid ei tööta. Elektrit ei ole. Mitte miski ei tööta."
"See oleks kaos. See ei saa hästi lõppeda. Inimesed läheksid lolliks."
"Inimesed on niikuinii juba lollid."
"Jah, aga..."
"Aga mis?"
"Kas see ... viirus teeb seda?"
"Veel mitte, ta valmistub. Ta võtab vaikselt ja salaja kõik vajaliku enda kontrolli alla ja siis annab korraga kõigele surmava hoobi. Natuke läheb veel aega."
"Miks?"
"Mis miks?"
"Miks sa selle tegid?"

***

Lõpuks ometi saab Triinu vabamalt hingata ja liigutada, kui ta Tallinna bussijaama perroonile astub. Tudeng kaob tema elust sel hetkel nii, et temast ei jää alles mälestuseraasu. Ainus, mida Triinu mäletab on ängistus, mille tekitas peale sunnitud pärismaailm ning ühenduse puudumine. Rahutus püsib veel nüüdki, sest nutitelefoni aku on ju siiani tühi.

Äkki keegi soovib temaga ühendust saada just nüüd, kui tema alles kuskil linnas kodu poole seikleb. Ja mis siis, kui see soov on tähtis ja kiire? Mis siis, kui see ei anna oodata? See tunne närib tüdrukut, aga seda vaikselt ja väikeste ampsudega. Peaaegu märkamatult. Ta ise ei tunnistaks seda tunnet.

***

Vaikselt tiksub aeg. Nii vaikselt. Ja sa ei märka kui kiirelt, mis siis, et tempo on tal alati sama ja selleks ta ka jääb. Sa vaatad kella ja juba on ta "nii palju" või on ta alles "nii vähe". Tiksub aga järjekindlalt ja tundub nagu mitte millegi suunas. Nagu koha peal tammuks kuid kas ongi sinule mõeldud seda aru saada, kuhu ja milleks ta tiksub.

Kas on sinule mõeldud aru saada, miks sa oled ja milleks on sulle antud aeg?

Charles Tussunutsutaja: Mina olen Jumal.

Kord läks Charles minevikust pärit deemonitega kaklema. Oma peas ainult, loomulikult. Loomalikult, see-eest, seda enam. Tema võetud hinged ja nende mälestused ja kummitused panid teda mööda linna ekslema ja Jumalat otsima.

Kuna Jumalat ei olnud ei Zavoodis, käis Charles ka Krooksus ja Rüütli tänaval. Ja siis kui Jumalat ikka kuskil linna peal näha ei olnud, mõtles Charles, et päris turvaline panus oleks see, et Jumal on lihtsalt sel reede õhtal kodus.

Nii seadis Charles sammud Jumala koja poole. Kohale jõudes ronis kohe esiuksest sisse, saapaid ära ei võtnud. Kuna Jumalal on aga teenused tellitud ja arvedki makstud, jõudsid bomberites jõmmid kiirelt kohale ja vedasid Charlesi Jumala palge eest minema just täpselt enne palvet.

Nii ei lõpetanutki Charles Jumala ees põlvili vaid hoopis ta maja ees persili.

Maailmamuutja 4

On valmis.

Maailmamuutja 3

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
...
___________________________________________________________________________

Näen unes, kuidas helendav ja kiiskavat tulejuga sülitav pikk lohe lõikab läbi pimeduse nagu valgussaabel. Ta ei hävita. Ta ei loo. Ei saa luua midagi, mis on juba ammu olemas, aga lihtsalt unustatud. Nagu puul on alles juured, on meil alles inimlikkus. Me pole veel päris androidid. Me pole veel pärismasinad. Kaamerad, mis fokuseerimata millelegi tuimalt üle horisondi kerivad, silmade asemel. Protsessorid, mis ei tee vahet sõbra ja vaenlase vahel, aju ja südame asemel. Meil on veel alles ürgne võime vaadata teise silmi ja näha seal tema hinge. Ja hingetust.

Ta rebib sõrmedega mu silmalaud lahti. Valgust on liiga palju. Kardinad on eest tõmmatud. Üle pika aja saan ma aru, kas väljas on päev või öö. Kindlasti päev.

"Ärka üles!"
"mmmh..."
"Kus sa olnud oled? Sa ei vasta telefonile, facebookis ei vasta."
"Mis on?"
"Ma olin sinu pärast mures! Sorry, ma lõin su ukseluku puruks, ma pidin teada saama ega sa surnud ei ole."
"Pole hullu. Minuga on kõik korras. Ma.."
"Mida sa teinud oled? Kus sa olnud oled?"
"Siin samas."
"Siin? Miks sa ei vastanud?"
"Mul oli kiire."
"Millega?"
"Sellega..."

Mu silmad on valgusega pisut harjunud. Sirutan käe ja osutan kolmele reas seisvale arvutikuvarile, millel kahel jookseb kiirelt temale tundmatu kood, ühel on fikseerunud juba mitmedki andmeribad. Need on kinni püütud ja lahtimurtud süsteemid. Nad ootavad järjekorras kuni kõik on otsitud ja murtud. Siis.

***

Triinu sätib kindad kätte ja salli ümber kaela. Ta on kärsitu lõppjaamas peatunud bussist väljuma. Jõuaks kiiresti koju, kus on sülearvuti ja internet, siis pole telefoni enam vajagi, see võib rahulikult nurgas laadida. Tüdruk tahab enda sõbrannadega suhelda. Ja selleks on tal vaja vahendeid. Masinaid. Pärismaailm on teda niigi juba loksutanud ja kloppinud ja väsitanud. Aitab.

Tudengil on aga aega küll. Vahet pole, kas enda muremõtteid mõlgutada siin istudes või kodu poole jalutades. Tema laseb enda seljatagant väljuvaid inimesi mööda ega kibele üldsegi kellelegi vahele ronima.

Mobiiltelefon teeb piiksu ja väriseb. Poiss arvab, et teab kindlalt, kellelt sõnum tuli. See on mingisugune igatsust väljendav tähtederida Tartusse jäänud girlfriendilt. Selle lugemiseks puudub tahtmine. Miks väljendada end vaid kaugelt ja läbi vahendite. Vahendajate. Vahelesegajate.

***

Aga ühel hetkel, kui arvestada, et ka kaoses võib esineda hetkeline ja koheselt kaduv kord ning arvestada, et igaüks võib ise kaoses korda näha, juhtub midagi erakordset. Planeedid, tähed, meteoriidid, komeedid, satelliidid ja kõik muu väiksem kosmorämps jõuab joonele. Tekitab mustri. Loob korra. Ja siis. Siis märkab ka kõige väiksem ja pimedam inimene, et ta ei ole siin maailmas üksi. Märkab, et teised olendid ei ole vaid pikslid valgel taustal. Näeb ja mõistab, et ka tema ise on vaid lihast ja luust ning tal on rohkem võimalusi, kui end lihtsalt peita.

Kui me kõik peidust välja tuleme. Mis siis saab? Kas meile jätkub ruumi pärismaailmas?

Maailmamuutja 2

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
...

___________________________________________________________________________

Avan silmad ja ehmun, sest arvutiekraan kuvab tervet leheküljetäit tühjust. Kuhu kõik kadus? Kerin pilti üles ja leian enda koodi siiski üles. Olin magama jäänud, sõrm tühikuklahvil. Viimased read koodi on katkendlikud ja seega kõlbmatud ning tegelikult üldse ebavajalikud - kustutan need. Lõpetan enda meistriteose ja salvestan. Nüüd pistan internetikaabli enda arvuti külge. Käivitan programmi ja jätan selle enda eesmärgi poole libisema. Pika ja lookleva maona.

Ise tõusen toolilt, üle unustatult pika aja. Jalad surisevad, pea käib ringi, silmad valutavad ja kurk kuivab. Mis siis. Ma olen ülesandega valmis. Joon enda tillukeses köögis kraanist lonksu vett enne kui tagasi tuppa lohisen ja voodile heidan. Uni peaks tulema pikk. Ärgates peaksin juba tulemusi nägema.

***

Triinu üritab uinuda - ei õnnestu. Muusikat ei ole, on ainult bussimootori mürin. Keegi võõras istub ta kõrval ja ta on kui lõksus sellel aknapoolsel istmel. Õhku on vähe. Palav. Enne ei pannud ta seda kõike tähele. Pärismaailm on ahistav. Ahistav ja igav. Nõme. Miks see aku tühjaks pidi saama? Praegu kirjutaks Twitterisse sellest nõmedusest. Mis siis, et ligipääsul internetile ja seega ka Twitterile ei oleks seda nõmedust tähelegi pannud.

Triinu üritab rahuneda - ei õnnestu. Ta hõõrub enda käsi, tal on palav. Õhku on vähe. See võõras kutt ka laiutab. Liikuda ei saa. Kitsas on. Raske on hingata. Närvi ajab. Mis asi see on? See pärismaailm.

Tudeng ei märka Triinu rahutust. Tüdrukul ei ole ei soovi ega isegi oskust enda meeleolu väljendada. Kehakeel puudub, neid istub liikumatult, tühi pilk vuhisemas teepeenral. Noormees mõtleb ikka enda, mis tundub, karidele jooksvale suhtele. Kontakt puudub või ei ole enam sama. Mida teha? Rääkida ka ei saa. Neiu kirjutab Facebooki sõnumites, et igatseb ja armastab ja tahab ja ootab ja mõtleb, aga päriselus on külm ja vaikne ning kauge.

***

Kui elekter kaob, märkame seda kohe. Meie ekraan kustub, tuli kustub, akud tühjenevad andmata mingitki lootust, süüa ei saa valmistada, kohvi ei saa keeta, sooja vett ei ole.

Mõistus on nii kinni omadel radadel, et elektrikatkestuse ajal küünlavalgel passides ei oska millelegi muule mõelda kui "ah, ma lähen vaatan telek..."

Kas me märkaks sama kiirelt ka Päikese kustumist? Kui Kuud enam üks öö taevas poleks, kas me saaksime aru, et midagi on teisiti? Kui eemal me juba oleme üksteisest ja iseendist?

Maailmamuutja 1

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
...

___________________________________________________________________________

Meenub kohv, mille keetsin juba mõnda aega tagasi. Nüüdseks on kruus juba jahe ja kohv külm ja mulle vastik. Sellest pole aga hullu, sest uni, mille tõrjumiseks kofeiini vajasin annab endast märku vaid hetkeil, kui silmadki enda kuivusest. Arvutiekraan väreleb rohkem kui tavaliselt. Koodiread muutuvad vahel siblivateks sipelgateks kuid ma siiski mõistan neid ja trükin edasi. Ma ei tea, mitu tundi ma samas asendis juba istun. Tuharad on tundetud.

Stardiribal vilgub märge Facebooki ilmunud uutest sõnumitest. Neid oleks aega küll lugeda, aga mitte neisse süveneda. Minu peas võtab enda looklevat kuju kilomeetrite pikkune kood, mis peab lõpuks jõudma enda loogilise lõpuni. Ning siis.

Siis peab ta hakkama tööle täpselt nii ja sellisena nagu ta mõeldud on. Ta peab muutma maailma.

***

Triinu on vajunud nii sügavale bussiistmesse, kui vähegi võimalik. Ta väldib silmkontakti enda kõrval istuva noore tudengiga. Nad mõlemad sõidavad koju - Tallinna. Tudeng näib rahulik ja "khuul", aga tegelikult tunneb ta end pisut närvilisena. Tartusse maha jäi tüdruk, kes tema teadmata külastab erinevaid suhtlusportaale. Neiu ei ole enam nii avatud kui suhte alguses. Ta ei saa enam tema suust sõnagi välja ning kui neid siiski midagi ütleb, kinnitab ta, et kõik on korras. Noormees aga teab, et ei ole. Ta tunneb seda.

Triinu nutitelefoni aku saab tühjaks. Tüdruk ei näita seda välja, aga tunneb end ebamugavalt. Äkitselt ei ole tal enam ekraani, millesse enda pilku peita. Järsku on langenud tema nähtamatu kaitsekilp ja maailm on otse tema vastas. Ja see tudeng ka, raisk, laiutab enda küünarnukiga. Ta ei märka, et noormees on tegelikult kena. Ta ei märka pärisinimesi või pärismaailma bussiakna taga ja kui ei taha, siis ei hakkagi märkama.

***

Maa kihutab tohutu kiirusega mööda juba ette teada trajektoori ümber Päikese. Ja juba on ka ette teada, kuna ja kus on kõik teised planeedid. On teada, millistel hetkedel, mismoodi asuvad tavakehad üksteise suhtes ning mismoodi nad teineteist mõjutavad. Meie jaoks on see mõju niivõrd tajumatu ja samas niivõrd ülevoolav, et märgata on seda raske kuid siiski.

Siiski oleme mõjutatud enda ja teiste tujudest, soovidest, uitmõtteist, aga.

Aga seda vaid vähem ja vähem iga Maakera tiiruga ümber Päikese. Varsti oleme vaid tuimalt ja kaootiliselt üksteise pihta põrkuvad kuulikesed. Pealtnäha suunata, aga lähemal jälgimisel kindlate marsuutide, trajektooridega objektid, kel pole tujusid, soove ega uitmõtteidki. Me elame teistsuguseid elusid. Teistmoodi maailmas.

Kui on minu teha, siis ma peatan selle protsessi. Kui on minu teha, siis ma muudan maailma.

Keegi ju peab seda tegema.

Varastatud armastus.

Annan telliskivile kuidagi aralt liiga vähe hoogu. See lajatab lapiti vastu autoklaasi, aga tabab ka ukseraami ning aken ei purune. Kivi langeb tuhmi kolksuga asfaldile. Võtab korraks ropendama. Tema ainult itsitab. Korjan punase savikamaka uuesti üles. See kord võtan rohkem hoogu, suunan kivi täpsemalt ja teravamalt. Klaasi jääb ümar auk, kivi põrkab juhiistmelt põrandale, signalisatsioon käivitub. Kõrvulukustav lärm. Tegutsen kiirelt. Uks lahti, kapott lahti. Kakun akult ühe juhtme rapsates maha. Löön parema käe nukid hooga vastu kapotti ära. Ropendan. Tema ikka itsitab.

Mida sa itsitad? Ei tohi nii palju "peale teha".

Ronin käsipidi rooli alla, kakun sealt katte maha. Alarmi juhtmed on ära tuntavad. Kakun need kõik lahti. Pressin akujuhtme tagasi külge, pühin istmele kukkunud killud, eemaldan telliskivi põrandalt. Tema on ise juba leidnud tee kõrvalistmele.

Kortermaja ühes aknas süttib tuli. Enam pole vahet, oleme kohe läinud. Käivitan auto juhtmetest, kruvikeerajaga süütelukku keerates. Mootor on "paugupill". Ta enam ei itsita. Ta naerab. Mina naeran ka, kui parkimiskohalt välja tagurdan ja kummide vilinal maja eest lahkume.


***

kolm aastat tagasi olin
olin nagu kolm aastat tagasi
oli kõik
kolm aastat noorem
kolm aastat lollem
kolm aastat odavam
kuid odavus ei ole mulle kunagi
probleem olnud
säästu makaronid
juust
õlu
naised

ja siis tulid sina
sina olid kallis
oled siiani


aga mulle ei ole kallidus kunagi
probleem olnud
varastan sind
nagu päeva

juba kakskümmend kolm
aastat


***

Sa naerad nii, et sinu rinnahoidjata rinnad rapuvad särgi all. Sul on ilusad rinnad. Mitte liiga suured, mitte liiga väikesed. Su naer kõlab ja mu sees tekivad ristlained. Mõnus on. Päike tõuseb kiirelt. Aeg on tundmatu mõõde. Kollakaspunane valgus võtab üle hallikastuhmi taeva võimu, kui selle poole sadakümme kilomeetrit tunnis kihutame. See vana Audi ei kannata kiiremini sõita. Rool hakkab värisema. Tõmban plärust viimase kõhvi ja viskan selle läbi aknaaugu tuule kätte. Sina sööd ära viimased kolm seent. Ma ei pahanda, mis siis, et sinu pupillid on juba suuremad kui esilaternad.

Paagis on veel bensiini. Meil pole aga sihtmärki. Kui saaks sõidaks otse merre.


***

Kui sind kolm aastat tagasi Zavoodis kohtasin ei olnud minul raha. Minu teksad olid lõhkised ja minu kõhna keha kattis vaid t-särk, kuigi suvesoojad olid juba taandumas. Oli pime ja mul oli jahe, aga ma ei tunnistanud seda. Ehk aitas ka õlu, mille olin ostnud raha eest, mille olin saanud enda viimaste vidinate mahamüümisest. Sina olid kena nahktagiga. Ei mingi punkar, aga mitte ka klubiossitibi. Sa olid ilus, aga köitsid muudki kui pilku. Kaugelt oli näha, et sinul raha probleeme ei olnud. Ma ei hoolinudki sellest. Ma ei tahtnud sinu raha. Ma tahtsin sind. Tol õhtul ja edaspidi. Olin juba varemgi varastanud. Mõtlesin, et sinu jaoks varastan kas või panka. Sinule ütlesin, et tähti ja kuud. See kõlas läägelt, aga sinu ma varastasin siiski.


***

õnnelik olla
saab olla
kui olla
lihtsalt
olla

tänapäeval on
armastus putsikeeratud
maha müüdud

see on kui kõrgete
intressidega
pangast
või smsiga
laenatud

ühel hetkel hakkab see rõhuma
see laenukoorem
pidi ju parem hakkama
aga hoopis
hoopis

hoopis


***

Sõidan otse liivarannale ja löön pidurid blokki, rattad vajuvad sügavale. Siit enam enda jõuga auto välja ei sõida. Meid ei huvitagi. Vajun istmele ja pööran pea sinu poole. Sa naeratad. Ma tunnen, et armastan sind. Ma küll röövisin su juba ammu, aga sa ei ole kunagi olnud minu oma. Pigem vastupidi. Olen olnud valmis tegema ja ka teinud sinu nimel kõike. Jube vedamine, et vahele pole jäänud. Ei varastatud automakki müües ega sinuga avalikus kohas seksides. Ma tunnen, et armastan sind. Ma pole sulle seda mitte kunagi öelnud. Sina mulle ka mitte. Me oleme lihtsalt jooksnud läbi elu nagu üle suure välja. Tühja välja. Selline tunne, et mitte keegi ei teagi, kus see väli asub. See koht, kus on õhku hingamiseks. See koht, kus jätkub ruumi armastusele. Sellisele, mida pole vaja öelda. Ja ma ei ütlegi mitte kunagi.

Sa kihistad armsalt. Arvatavasti teevad merelained päiksekiirtes ilusaid mustreid. Tõmbad linki, lükkad ukse lahti, korjad pruunid, ilusad jalad tagumiku alt välja ning ronid autost välja. Jooksed põlvini laintesse. Sul on meri põlvini.

Meile mõlemale.