Käin korra kohalikust rongijaamast läbi. Üritan aru saada, mis kell ja kuhu rongid väljuvad, ehk on mõnest kasu. Ma ei saa absoluutselt graafikust aru ja jätan asja sinnapaika. Ilmselgelt olen hääletamises osavam. Suunataju on mul alati üpriski hea olnud, seega pole kaarti ega teeküsimist vaja, et leida üles Tšehhi-Poola piir. Sealt hakkan liikuma teemärkide järgi, mis näitavad Katowice poole, linnast välja, et siis seal tee ääres hääletama hakata.
Jõuan majade vahelt välja. Silt näitab nii Katowice kui Bielsko poole. Mõlemad sobivad. Tõstan mõlemad sildid. Kõik autojuhid sõidavad mööda nägudega, et noo meie küll kummagi linna poole ei sõida.
Okei, ma saan aru, et kellelgi pole kohustust mind peale võtta, aga natuke ajab närvi küll. See, kui näiteks seisad teeotsal, millel silt näitab vaid ühe linna nime. See teeots viib kiirteele ja järgmine suurem maha sõit ongi nimelt see sama linn, mille sildiga sina seal seisad. Kõik aga sõidavad mööda selliste nägudega, mis ütlevad, et ma küll sinna ei sõida. Kuhu siis?
Jalutan seekord ka natuke edasi. Katowice tee peal on märkide järgi remont ja ümbersõit. Valin seega Bielsko. Ja õnneks kohe, kui tõstan sildi, keerab esimene auto selles suunas ja peatub. Roolis on umbes neljakümnendates naine. Ta sõidab Bielskost veel kaugemale, Kielce linna. Temaga saan kaugemale, kui on maa läbi Eesti. Tore. Ja tore naine ka. Minu venekeele praktika ja hea öine uni tasuvad end ära. Saame juttu rääkida normaalselt. Mina räägin, kust ma pärit olen ja tema räägib mulle, kus ta töötab. Veel näitab ta enda kahe tütre pilte. Küsib, et kas mul kodumaal pruut on. Ei ole. Aga kas sa poola tüdrukut ei taha naiseks? Esialgu mitte.
Ta tuleb mulle veel nii palju vastu, et sõidutab mind tema enda sihtkohast Kielcest veel oma 50 kilomeetrit edasi. Kohta nimega Skarzysko-Kamienna. Ütleb, et sealt on kergem edasi pääseda. Tänan teda südamest. Ta annab mulle ka enda visiitkaardi ja lahkub.
Istun Statoili tanklasse maha. Siin on koht, kus tegin Facebooki postituse: Statoili toit on made to go sellepärast, et keegi koha peal ei sööks ega kaebaks, kui sitt see on. Ja tegin enda reisi esimese ja ainsa pildi oma elu esimesest Mountain Dew-st. Kirjutasin Facebookis ka mitme sõbraga. Sain koha nime öeldes, et asun Eestist 1135 kilomeetri kaugusel. Tõeline seiklus?
Võib olla tõesti, kuna varem olin vaid käinud Vilniuseni. Sedagi ekskursioonibussis.
Räbaldunud Poola kaart võtab enda alla kogu laua. Paikan seda teibiga ja lapin kokku märkmiku suuruseks. Seal on näha teekond, mille olen täna läbinud. Kui kuradi väiksed me kõik oleme.
Ronin uuesti õue, tankla väljasõidu kõrvale. Sildiga Radom ja sildiga Warszawa. Seal seistes mõtlen:
asfalt must
päike kuum
aju mul
on sulanud
Asfalt aurab. Vesi kulub kiirelt. Tundub, et ükski auto ei peatu. Siis aga, üks roheline mahtuniversaal, roolis noor nolk, kes kuulab kassetilt Poola räppi. Ühes loos tunnen ära sõna marihuaana. Temaga jõuan Radomi.
Radomis kõnnin bussipeatusest järjekordsesse linnaäärsesse tanklasse. Mac on ka. Rahvast on tohutult. Ostan tanklast viimaste Poola müntide eest tundmatut, odavat mahlalaadset jooki. Vähemalt on jääkülm.
Siin tanklas käin ka reisi jooksul esimest ja viimast korda päris vetsus. Kabiini seinale jätan endast read:
22.06.2013
Estonian autostopping
Estonia-Austria-Estonia
Poland is too fucking big!
Siis aga tagasi hääletama. Peatub inglise keelt rääkiv poolakas, kes viib mind Tarczyni. See on lausa Varssavi külje all, ainult umbes 30 kilomeetrit. Siin tunnen esimest korda reisi ajal, et mul on kõht tühi. Käed ka värisevad. Natuke imelik on olla. Ostan tanklast Baguette-i, saan sellega kaasa paki õunaviile, avan ka ühe lihakonservi. Seal, murul istudes söön kõhu täis. Inimesed vaatavad mind imelikult. Mingu kõik...
Hakkab vaikselt vaikselt hämarduma. Teen kaks uut silti. Lomza ja Suwalki, lootes nii mõista anda, et ei soovi Varssavisse, vaid teisele poole. Kasvõi linna serva. Tükk aega ei peatu keegi. Ühes autos olev noorpaar peatub ja ütleb, et võtaksid mind peale, aga neil pole autos ruumi. Ei olegi. Selle eest annavad nad mulle kommi. Kaks autot peatuvad ja pakuvad, et viivad mind Varssavisse. Seda ma ei taha. Sinna jõudes on juba pime. See linn on hiiglaslik ja mulle võõras. Ma ei karda seda, aga tean, et seal saab olema raske teed leida või siis öömaja leida. Siia jäädes on vähemalt muruplats, kuhu telk püsti panna.
Üritan pisut veel ja siis veab. Täiega!
Peatub abielupaar. Mõlemad räägivad inglise keelt. Mees räägib kõige paremat inglise keelt, mida sel reisil kuulsin. Nad lubavad mind Varssavis viia kiirteele, mis viib minu soovitud suunas. Peatusesse, kus on suur tankla ja võib olla ka rekkapeatus. Ma ei mõtle kaua. Nad tunduvad ägedad. Ja meil ei saa tekkida keelelisi lahkurääkimisi. Väga hea!
Korraks eksivad nad isegi linnas ära. Ka seal on teetööd. Mööda sõites näen jalgpalli EMi jaoks ehitatud suurt jalgpallistaadionit ja Varssaavi kõige äratuntavamat hoonet, kultuuri ja teaduse paleed. Õigel teel aga ei ole linnas tanklat, ega märkimisväärset peatumiskohta. Silt näitab aga, et linnast väljas, 23 kilomeetri kaugusel, asub MacDonalds. Olen neile juba rääkinud, kui head kohad need hääletamiseks on ning nad otsustavad, et viivad mu sinna. Ma olen meeldivalt shokeeritud järjekordsest poolakate abivalmidusest. Räägin neile ka sellest, nad on meelitatud. Räägime üldse palju. Reisimisest, sõjaväest, inseneeriast. Naine on aeroinsener, mees arvutiinsener. Ütlen, et mul on lausa natuke halb tunne, et nad minu pärast nii palju vaeva peavad nägema. Nad ütlevad, et ma ei muretseks. Pole igapäevane, et nad saavad aidata "some random dude from Estonia" ja et kui ma peaks reisist raamatu kirjutama, siis kirjutagu ma neist ikka ka. Novot. Raamatut ei tule vist, aga kirjutan.
Maci juurde jõudes kingivad nad mulle veel lati metsseavorsti, mille mehe isa ise oli lasknud ja valmistanud. Lisaks kingib naine ka käepaela, õnne jaoks. Enne, kui nad üldse parklast välja jõuavad sõita, leian ühe Läti rekkajuhi, kes väljub Riia poole hommikul kell seitse. Lepime kokku, et kui hommikuks ei ole ma muud võimalust leidnud, sõidan koos temaga.
Tunnen end eriti hästi. Ma olen järjekordselt jõudnud enda päeva sihtpunkti, mis siis, et kell on üle südaöö, iga aja järgi. Hotelli siin pole. Muru on, aga ei viitsi telki lahti kakkuda. Otsustan, et sel öösel ei maga. Võtan Macist Coca ja kirjutan. Kuni mac kinni pannakse. Siis istun tankla kohvikus, mis on 24h lahti. Veel päris päris viimaste Poola sentide eest saan kaks kohvi. Raha on veel. Lausa 50 eurot, aga ma ei taha seda kasutada. Tagasi saaksin Poola raha ning ma tean, et järgmisel päeval ei ole mul sellega enam midagi teha. Ma tean, et ma jõuan koju.
No comments:
Post a Comment