Olomouci linna lähedal tanklas uuesti hääletama asudes, oli küll juba õhtupoolik, aga päike paistis ikka päris korralikult otse silma. Kissitamisest hakkas isegi pea veidi valutama, kuid ei midagi hullu. Küsisin ka osadelt seal seisvatelt rekkajuhtidelt nende sihtkohtasid. Ei näkanud, kuigi mõne puhul jäi mulje, et nad valetasid. Ei tahtnud lihtsalt kedagi peale võtta, aga ega eks see ole igaühe enda tahta ja teha ja otsustada.
Üks sakslane jalutas ja pissitas parklas enda kahte väikest koera. Nägi mu silti ja tuli minu juurde. Ütles, et sõidabki just selle linna suunas, tegelikult kaugemalegi Poolasse. Mina tahtsin õhtuks just Cieszyni jõuda, samasse hotelli. Ei viitsinud uues kohas jälle olukorraga tutvuma hakata. Kes teab, mis ees ootab. Selleks reisiks olin juba sellest pisut väsinud. Ja ega polnud ka vajadust kaugemale jõuda, ma olin niimoodi graafikus. Viin, Cieszyn, Varssav, Eesti. Kolm päeva. Lihtne. Mis siis, et mõni kahtles, et ma suudan viimase päevaga ka 1000 kilomeetrit rännata ja 23nda õhtuks koju jõuda. Prrrst!
Sakslane rääkis üpris normaalselt inglise keelt. Rääkisime Poolast ja Tšehhist ja minu tähelepanekutest mõlema maa kohta. Sain seda rahulikult teha, sest juht ei olnud kohalik. Rääkisin ka Eestist. Küsis, et kas meil on ka eurod. Ütlesin, et jah. Siis tema ütles, et euro on väga halb raha. Selgitust, et miks tema nii arvab, ma ei küsinud. Ei huvitanud.
Algul ei tundnud ma Cieszyni ära, sest lähenesime täiesti teisest suunast, aga see pidi see sama linn olema. Orienteerumiseks küsisin: "Which way from here is the border?" Sakslane ei saanud aru, mis asi see "border" on. Arvas, et ma küsin bordelli. Oeh. Ei! Border, the line between two countries. Oh, aa, see on seal. Tänan!
Siis jõudsime linna keskele ning ma tundsin koha ära. Autos oli tema kaks koera ja räme palju kraami. Sitaks kitsas ja ma tõmbasin enda õlakoti, seda autost muude asjade vahel välja sikutades, rihma samuti katki. Ei teinud teist nägugi. Surusime kätt ja tema läks. Vedasin õlakoti käe otsas hotellini. Küll ma rihma pärast hommikul muretsen. Praegu tahtsin pesta, netti, võib olla kirjutada, võib olla õlut juua ning magada.
"Hello, I`m back!" "Hello, do you have your passport now?" "Sorry, now, but you should have my number, don`t you?"
Neil oli mu "ID-kaardi number" paberites alles.
Pesin. Istusin telefoniga netis. Jõin kaks õlut. Radegast, vist. Pakkisin kotid kõik laiali, viskasin kõik ebavajaliku minema. Ja magama. Järgmine päev ootas ees pikk tee läbi Poola.
No comments:
Post a Comment