Tundsin, et pean põgenema. Ja tegingi seda.
Lihtsalt kadusin.
Teisipäeval, 18.06.2013 hommikul kell 08:00 istusin Tartu bussile, et sõita Valka. Plaan oli sealt edasi hääletada. Lõuna poole. Võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele. Kellelegi enda minekust ma ei rääkinud. Rohkem nagu plaani ei olnudki.
Kaasas oli mul seljakott, õlakott, telk, magamismatt, pisut süüa, veepudel, vahetusriideid ja muud pudi-padi: macgyveri teipi, plaastreid jne. Finantsi oli kaasas täpselt 20 eurot. Ma ei muretsenud. Kell 10:02 Valgas üle Eesti-Läti piiri astudes lülitus sisse kaitseväest õpitud "pohhuismirežiim". Kus ja kuna magada saab? Pohhui. Kus ja mida süüa saab? Pohhui. Kõik. Pohhui. Oleks ainult pöidlaõnne ja saaks kiiresti kaugele.
Esimene auto võttis mind peale umbes 5 kilomeetrit Valkast lõuna pool. Tegu oli Lauri-nimelise eestlasega, kes oli teel Leetu. Temaga juttu ajades tuli välja, et tegu on kogenud hääletajaga. Terve euroopa läbi trippinud nõnda. Esmakordselt pidin kohe sõnastama ka enda sihtkoha. Selleks sai Itaalia, Rooma. Lauri imestas, et mina, kes pole kunagi varem üldse hääletanud, võtan kohe esimeseks sihtkohaks nii kauge linna ning seda veel täiesti üksinda. Mina ei imestanud midagi. Lauri lihtsalt ei teadnud, et tegelikult olin sihtkoha alles tema auto kõrvalistmel välja mõelnud.
Veel andis Lauri mulle natuke nõu hääletamise kohta. Ja ka kaks A4 paberit, millele sain peale kirjutada linnanimesid, kuhu suundusin. Tänasin teda selle kõige eest Riia ringil, kui tema masinast lahkusin. Ta suundus küll Leetu, aga liiga vales suunas. Mina tahtsin kaugele ja kiiresti saada. Seega oli järgmine sihtpunkt Kaunas.
Lauri arvas, et kui mul veab, siis jõuan õhtuks Leedu-Poola piirile. Kui mul veab. Vedaski. Palju paremini vedas.
Riia ringil, Kaunase poole suunduva tee ääres tanklas, käisin endale vett küsimas. Algul üritasin inglise keelt rääkida, aga selle peale kadus keskealise blondi teenindajanna näost viimnegi naeratuseraas ning ta keeras mulle peaaegu selja.
Aga "a po russki gavarish?" peale ta jälle leebus. Žest veepudeliga ja lihtne "vadaa naada" tegid oma töö. Kraanivesi ei maksa mitte midagi ja kui aus olla, siis kuuma ilmaga rännates sa muud ei soovigi kui lihtsat külma vett.
Tankla lähedal, tee ääres, sildiga "Kauna", ma kaua seisma ei pidanud. Ehk 10 minutit. Ja peatus auto, mille roolis oli Vilniusesse suunduv leedukas. Ütles, et võib mind Leetu viia, kuni ristmikuni, kust läheb tee Kaunasesse. Ta rääkis inglise keelt. Teadis Eestit, oli käinud. Firma, kus töötab, müüb Balti riikides meditsiinivarustust. Leedu aksendiga inglise keel kõlab kohutavalt. Ausalt. Või kõlas lihtsalt tema kohutavalt. Korraks jäin tema kõrvalistmel ka suigatama. Kuni ta äkitselt peatus ja mulle uue suuna kätte näitas.
Jalutasin üle ristmiku ja pisut maad Kaunase suunas. Rahulikult, selg ees jalgu lohistades ja silti hoides, liikusin eesmärgi poole. Siis peatus valge Volvo.
See auto on väga hästi meeles, sest selles veetsin ma kogu ülejäänud päeva. Kuni keskööni. Nimelt oli ka selle auto juht eestlane, kes suundus Hispaaniasse. Elama sinna. Küsisin temalt inglise keeles, et kas ta inglise keelt räägib. "A little bit." Tema küsis vene keeles, et kas mina vene keelt räägin. "A little bit." Siis said mu sumadanid tagaistmele ja mina tema kõrvale. Jaki käisel olev Eesti lipp aga reetis talle meie ühise päritolu. Eestlane? Eestlane. Aga räägime siis eesti keelt.
Paarkümmend kilomeetrit, enne Leedu-Poola piiri võtsime peale kaks Leedu tüdrukut. Nemad suundusid Gdanski linna, kus pidi järgmisel päeval toimuma Bon Jovi kontsert. Mõtlesin tol hetkel lausa kahest suuna muutusest. Istusin autos, millega oleksin otse Barcelonasse saanud ja tagaistmel istusid kaks ilusat neidu, kellega oleks ju võinud Gdanskisse minna. Kontserdile. Eks hiljem oleks vaadanud, et mis edasi saab. Äkki hoopis Saksamaa. Kumbagi suuna muutust ma aga ette ei võtnud. Vist sellepärast, et ma ei tahtnud kellegagi liiga palju aega järjest koos veeta. Tahtsin olla üksi. Mitte mõelda. Mitte küsida. Mitte vastata.
Neiud lahkusid meie seltskonnast Poola linnas nimega Suwalki. Juht, kellega kummalgi meist ei tulnud kogu pika reisi ajal üksteiselt nimegi küsida, oli nõus mind viima linna nimega Lodz. Varssavist lõunas. Tema navigatsiooniseade nimelt näitas, et seal lähevad meie kahe marsuudid lahku. Kahjuks olid Poola pealinnas aga suured teetööd ning navigatsioonisüsteemi poolt näidatud teed Lodzi linna suunas lihtsalt ei olnudki olemas. Suundusime hoopis suvalist teed mööda linnast välja.
Paarikümne kilomeetri pärast lõppes mitmerealine kiirtee ning algas väiksem, selline Eesti mõõtudes maantee. Selle ääres suutsin ka pimedas tuvastada telkimiseks sobiliku metsa aluse. Sinna ma selleks ööks jäingi. Telgi, mille pakkisin pärast ostmist üldse esimest korda lahti, sättisin üles mobiiltelefoni valguse abil, sest pealampi ma kotist otsida ei viitsinud. Kerisin telgis lahti ka magamismati. Magasin riietega. Külm ei olnud, aga igaks juhuks, just selle hommikusejaheduse, mida ma teadsin, et tuleb, peletamiseks panin selga ka dressipluusi.
Esimesel päeval seega rändasin kokku 16 tundi ja umbes 1000 kilomeetrit. Magama minnes ei olnud mul ausalt öeldes aimugi, kus ma olen. Peale selle, et mõnikümmend kilomeetrit põhjas on Varssav.
KOGU TEEKOND edasi-tagasi 3065 kilomeetrit.
No comments:
Post a Comment