Neljanda päeva hommikul ärkan pärast väga katkendlikku und natuke pärast kaheksat. Kohe minu telgi kõrval tuhisevad autod Bratislava, Grazi ja Brno poole. Viimane on linn, kust poolt eile isegi tulin. Ja kuhu nüüd ka ise tagasi soovin jõuda. Söön hommikusöögiks ühe hernekonservi. Peale joon eelmisel päeval ostetud teise Coca-Cola. Toimib natuke nagu kohvi eest. Panen telgi kokku. Seal samas tee ääres pesen hambad ja ülekeha. Tõmban särgi selga, kuivatama ei hakka. Ei ole mõtet. Päike kuivatab niikuinii hetkega ning siis ajab uuesti märjaks. Higiseks. Kodinad selga ja minekut.
Tagasi ristmikule jõudes, kuhu türklane mind toonud oli, astun nurgapealsest külalistemajast läbi. Küsin vett. Kedagi teist ei ole peale vuntsidega koka. Ta laseb kraanist kaks pudelit vett täis ja siis küsib naljatades 20 eurot. Naeratan, tänan ja lahkun. Kõnnin mööda tänavat pisut linnasüdame poole, üritades wifit leida. Ei midagi.
Jalutan tagasi tuttavale ristmikule ja sealt enda telkimiskoha juurde. Üritan hääletada. Ei midagi. Kõmbin mööda teeäärt veel kaugemale, lausa täpselt õige maha/pealesõidu juurde. Ei mingit õnne. Kuni lõpuks peatub hoopis politsei. Mõtlen, et nüüd on perses. Mul pole dokumente ka.
Politseinikud räägivad inglise keelt, seegi hea. Ja ilma kurjustamata annavad mulle lihtsalt mõista, et mina võin seal küll seista, aga soovitav oleks teisel pool piiret, kuid autojuhid siin niikuinii peatuda ei tohi, kuigi teoreetiliselt ruumi oleks. Mõistan ning küsin, et kus siis? Tanklas. Paar kilomeetrit mööda sama teed tagasi. Okei. Liigun. Seisan iga võimaliku nurga peal, ka tanklas. Ei mingit õnne. Keegi ei peatu, keegi ei sõida minu soovitud suunas. Hakkan natuke juba lootust kaotama.
Uurin võimalust jala minna linnast välja, kiirteele, esimese MacDonaldsi ja tanklani. Ise ümbrust tundmata pean uskuma kohalikku taksojuhti, et jala ei ole võimalik sinna minna. Ta soovitab takso võtta. Mul ei ole raha.
Otsustan, et üritan teise kiirteeharu peal õnne, peab vaid natuke läbi linna tänavate lõikama. Alguses jõuan tupikusse. Siis vist juba näen õiget kohta, kui tuleb hoopis idee, et prooviks uuesti wifit leida. Ja täiesti suvalise tänavanurga peal leiangi õrna signaali. Istun sinnasamasse, kotid kõrval, jalad harkis maha. Keset kõnniteed. Pohhui, mida keegi arvab. Loen ema saadetud vastust. Loen ka teiste kirju. Kirjutan vastugi. See innustab veel rohkem tagasi suunduma. Ema kirjutab, et saatis mulle raha. Imelik, et mul pangakaart kaasas on, kui dokumente pole. Igatahes päästis see mind paljust jalavaevast ja ajaraisust. Otsin üles pangaautomaadid. Teed küsin ühe baaridaami käest.
Ainuke kahetsus ongi see, et pärast raha kätte saamist ei teinud teoks uitmõtet. Nüüd polnud enam nii meeleheitlik olukord ja kiiret ju tegelikult polnud. Pool tundi oleks ikka aega olnud. Oleksin pidanud samasse kohvikusse minema ja seal ühe kohvi või pigem siiski õlle jooma.
Kaardil oleks pidanud olema 100 eurot, aga masin seda summat välja võtta ei lasknud. Ilmselgelt pankadevahelise liikluse tasud. Võtsin 50+40 eurot. Millest muide, 50 on siiamaani alles. Automaatide juures läks üks seljakoti rihma plastklambritest puruks. Sidusin seda seal natuke aega õige pikkusepeale kinni. See polnud aga viimane rihmalappimine.
Võtsin sealt samast juba väga tuttava ristmiku pealt takso lähimasse tanklasse kiirteel Brno poole. Muretsesin, et palju see küll maksta võiks. Pakuti hind 12 eurot maksimaalselt. Olin nõus. See taksojuht oli ainuke austerlasest autojuht, kellega sõitsin.
Jõudsin suurde kiirtee puhkepeatusesse. MacDonalds ja OMV tankla. Võtsin Macist endale coca ja juustuburgeri. Isegi siis, kui on tegelikult ka nälg. Või just eriti siis, on Maci toit ikka endiselt eriline pask. Jube. Mõttetu ja jube. Või oli asi nendes tatikates, kes seal mingisuguse liumäe peal karjusid nii, et ma ei teadnud, kas karjuma hakata või appi minna.
Sellest tanklast sain edasi ühe Poola numbriga rekkaga, mis sõitis Tšehhi, roolis oli aga leedukas. Eriline kompott. Sõitis Breclavi, Mikulowi kaudu. Rääkis palju, aga õnneks mitte liiga palju või liiga kiiresti. Olin öösel ka ikkagi piisavalt puhanud, viimaste päevade praktika tuli kasuks. Vestlesime venekeeles. Tore oli. Mikulowis vahetasin rekka järgmise vastu, mis sõitis Poola linna Olomouci. Natuke jällegi esialgsest marsuudist kõrvale, aga mis sellest. See juht andis mulle kohe autosse istudes ühe jääkülma õlle.
See oli selle järjekordse kuuma ilmaga nagu taevakingitus. Sain ka enda veepudelit sõidu lõpuni tema külmikus hoida. Rääkisime vähe. Ei olnud ühist keelt. Sain tema poola keelest aru, kuna vene ja poola keeles on äärmiselt sarnased. Tema sai jällegi minu vene keelest aru. Erilist vestlust aga nii väga pidada ei saa. Hüppasin tema rekka pealt maha Olomouci linna kõrval tanklas, kaasas veel üks külm õlu.
Siin tanklas istusin korraks sisse maha. Üritasin korra netis käia, aga kohalik wifi oli liiga nõrk. Väljas päikse käes passida ka väga ei viitsinud. Ei olnud ka tänasest sihtmärgist, Cieszynist, enam liiga kaugel. Võtsin korraks aja maha. Küll jõuab.
No comments:
Post a Comment